Tacitus
|
See artikkel on ajaloolasest; keisri kohta vaata artiklit Tacitus (keiser). |
| Tacitus | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünniaeg | ca. 54, Unknown |
| Surmaaeg | ca. 120 (66-aastaselt) |
| Amet | ajaloolane, jurist, kirjanik |
Publius Cornelius Tacitus või Gaius Cornelius Tacitus (u. 55 – 120[1]) oli Vana-Rooma ajaloolane ja kõnemees.
Tacitus sündis tõenäoliselt tänapäeva Lõuna-Prantsusmaal Gallia Narbonensise provintsis. Tema isa kuulus ratsaväelaste ühiskonnakihti ehk teisisõnu alamaadlisse.
Tacitus sai väga hea hariduse[1]. Juba nooruses oli ta tunnustatud oraator[1]. Tema kuulsus kõnemehena oli vastuolus perenimega Tacitus, mis tähendab 'vaikne'.
Praeguses mõistes alustas ta sõjaväeteenistusest ja sai ohvitseriks, siis oli ediil, mis tähendas tööd n-ö siseministeeriumis, siis kvestor (rahandusministeeriumis) ja preetor (justiitsministeeriumis). 88 sai ta preetoriks, 97 konsuliks ja arvatavasti 112/113 prokonsulina Aasia provintsi asehalduriks[1].
77 või 78 abiellus Tacitus kindrali Julius Agricola 14-aastase tütre Julia Agricolaga. Pole teada, kas sellest abielust lapsi sündis. 3. sajandil elanud keiser Marcus Claudius Tacitus väitis end olevat tema järeltulija, aga see võis olla ka väljamõeldis.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjanikuna hakkas Tacitus tegutsema pärast Domitianuse surma 96[1]. Domitianuse valitsusaeg muutis Tacitusele igasuguse türannia vastumeelseks ja see kumab tema loomingust sageli läbi.
98 avaldas Tacitus teose "Julius Agricola elust ja kommetest" ("De vita et moribus Julii Agricolae", lühidalt "Agricola"), mis on järelehüüe 93 surnud sõjaväelasele pidamata jäänud matusekõne asemel. Selle teose algus ja lõpp käsitlevad Agricola elu, aga keskosa on ajalooline monograafia tema vallutusretkest Britanniasse.[1]
Samal 98. aastal ilmus geograafilis-etnograafiline uurimus "Germania". Selle 1. osa kirjeldab germaanlaste päritolu, elu ja maad, 2. osa germaani hõime. Tacitus on germaanlasi osalt idealiseerinud, kujutades neid rikkumata ja tugeva loodusrahvana ning seadnud neid eeskujuks kõlvatutele roomlastele. Ühtlasi viitab teos Rooma riiki põhjast ähvardavale hädaohule sõjakate ja vabadustarmastavate germaanlaste poolt.[1]
Selles teoses mainib ta Läänemere ümbrust kirjeldades aestii hõime ("aestiorum gentes"), mida valdav osa uurijaid peab balti rahvaste üldnimeks või mõneks konkreetseks Ida-Preisimaa alal elanud balti hõimuks. On arvatud, et aja jooksul selle sõna tähendus teisenes ja sellega hakati hiljem märkima läänemeresoome hõimu, mida täna tunneme eestlastena.[2]
102 või paar aastat hiljem ilmus "Dialoog kõnemeestest" ("Dialogus de oratoribus", lühidalt "Dialoog"). Selles arutleb Tacitus kõnekunsti mandumise üle, mis oli tema eluajal populaarne teema. Teos räägib ka sellest, et luule ja kõnekunst on tähtsamad kõigist teistest kunstidest. Tacitus näitas, et kõnekunsti languse põhjustasid ühiskonnaelust ja sisepoliitikast tulenevad puudujäägid lastekasvatuses ja hariduses. Ühtlasi põhjendas ta selle teosega, miks ta otsustas siirduda kõnekunsti harrastamiselt kirjandusse, eriti ajalooraamatute kirjutamisele.[1]
Tacituse peateosed on "Ajalugu" ("Historiae") ja "Annaalid" ("Annales"). Need kirjeldavad Rooma riigi ajalugu alates Augustuse surmast 14 kuni Domitianuse surmani 96. "Ajalugu" koosneb 14 raamatust ja valmis esimesena, "Annaalid" koosnevad 16 raamatust ja valmis hiljem. Mõlemad on säilinud osaliselt. "Ajaloost" on säilinud kõigest 4 esimest raamatut ja 5. raamatu 26 peatükki, mis käsitlevad aastaid 69 ja 70. "Annaalidest" on säilinud 4 esimest, 11.–15. ning osalt 5., 6. ja 16. raamat. Selle 6 esimest köidet käsitlevad Tiberiust, 6 järgmist Caligulat ja Claudiust ning ülejäänud Nerot.[1]
Tacituse "Annaalid" on üks esimesi sõltumatuid ajalooallikaid, mis mainib kristlasi. Tacitus kirjutab, et Nero süüdistas Rooma linna tabanud suures tulekahjus kristlasi ning laskis neist paljud hukata alandaval ja julmal viisil. Põlengu ajal oli Tacitus umbes 7 aastat vana.
Tacitus lootis kirjutada ka Domitianuse järel valitsenud Nervast ja Traianusest, samuti Caesarist, kuid suri enne.
Stiil
[muuda | muuda lähteteksti]Tacitus seadis endale eesmärgiks kirjutada kõigest erapooletult ("sine ira et studio"), aga täielikult pole ta seda suutnud. Ta kirjeldab ajaloosündmusi põneva draamana, kus süngel taustal tõuseb aeg-ajalt esile mõni mehine ja vooruslik inimene. Kirjelduse dramaatilisus oli Tacitusele tähtsam käsitluse täpsusest ja järjekindlusest. Siiski on tema andmed üldiselt usaldusväärsed, kuigi ta pole faktide ja sündmuste valikus, nende rõhutamises ja seostamises järjekindel.[1]
Elukogemus oli Tacitusele tõestanud, et riigi despootlik valitsemine ohustab alati vabadust ja voorusi. Teisalt tajus ta, et vabariigi taastamine on võimatu, ja pidas printsipaati paratamatuks. Tunnetamine, et printsipaat on vastuolus vabaduste ja voorustega, muutis tema esituse süngeks. Varast keisririiki kujutab ta ilmekalt, kuid isegi üleliia negatiivselt. Oma ajastu puuduste põhjuseks pidas ta vabaduse kadu, aga ei otsinud ega pakkunud selle olukorra leevenduseks ühtegi lahendust.[1]
Tacituse järgi määravad ajaloo arengut eeskätt valitsejad. Nende teod ja otsustused olenevad iseloomust. Tacitus püüdis mõista ja edasi anda valitsejate ajendeid ja motiive. Seevastu teateid rahva elu, riigi valitsemise ning riigi ja provintside arengu ja majandusliku olukorra kohta leidub tema teostes vähe.[1]
Tacitus jagas Sallustiuse pessimistlikku maailmavaadet ning järgis ka tema keelt ja stiili. Tacituse stiilile lisavad väljendusrikkust arhaismid ja poeetiline sõnavara ning ebatavalised, mõnikord kontrastsed süntagmad ja sõnaühendid. Tema lakoonilisus ja mõttesügavus on haaravad ja mõtlemapanevad.[1]
Tähtsus
[muuda | muuda lähteteksti]Antiikajal ei mõistetud ega hinnatud Tacitust küllaldaselt. Erandiks oli 4. sajandi lõpus tegutsenud Ammianus Marcellinus, kes oma ajalooteost alustas sealt, kus Tacitus lõpetas.[1]
Pole teada, kas hilisantiikajal Tacitust üldse tunti. Ka keskajal oli Tacitus unustatud.[1]
Alles 14. sajandi lõpul hakati Tacituse käsikirju otsima. Kuid õiglast hinnangut neile ei antud, sest seda takistas jäik lähtumine Cicero vaimsest pärandist. Tacituse tähtsuse tunnustamiseni jõuti alles pärast seda, kui Belgia humanist Justus Lipsius (1547–1606) oli 1574 välja andnud väljaande Tacituse kohta.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Teosed eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- Rooma kirjanduse antoloogia, Eesti Raamat, Tallinn 1971, lk 449–468 ("Cn. Julius Agricola elulugu", tõlkinud Ülo Torpats), lk 469–475 ("Annaalid", katkendeid, tõlkinud Richard Kleis) ja kommentaarid lk 651–654.
- "Germaanlaste päritolust ja paiknemisest", Loomingu Raamatukogu 2007/21–22. Tõlkinud ja kommenteerinud Kristi Viiding.