Tähtvere mõis

Mõisa uus peahoone

Tähtvere mõis (saksa keeles Techelfer) oli rüütlimõis Nõo kihelkonnas Tartumaal. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asub mõisakeskus nüüd Tartu linna piirides Tähtvere linnaosas.

Ajalugu

Tähtvere mõisa (Techtelverde) on esmamainitud 1515. aastal ning keskajal kuulus mõis Tartu piiskopile. Liivi sõja järel oli mõis Poola Tartu vojevoodkonna Tartu staarostkonna folvark ehk riigimõis.

Täsvere küla 19. sajandi keskel (ei ole Tähtvere mõisaga midagi pistmist)

Rootsi ajal kinkis kuninganna Kristiina mõisa 1637. aastal Åke Axelssonile, kelle pere käes oli mõis kuni mõisate reduktsioonini. Pärast Põhjasõda kinkis keisrinna Anna Ivanovna mõisa kammerhärra Jakob Balkile ja 1744. aastal keisrinna Jelizaveta Petrovna kindral krahv Rumjantsevile. 1730. aastatel eraldati Tähtvere mõisast Maarjamõisa mõis. Seejärel sai omanikuks riiginõunik ja senaator Otto Hermann von Vietinghoff (1722–1792), kes omakorda müüs mõisa õuemarssal krahv Karl von Sieversile. Tema pärandas mõisa 1774. aastal oma pojale, krahv Peter von Sieversile, kelle vend, krahv Johann Karl von Sievers, rentis mõisa kolleegiumiassessor Carl Gustav von Krüdenerile.

1785. aastal kirjutati mõis kindral Alexander Guillemot de Villebois' (1716–1781) lese Anna Helena Guillemot de Villebois' (sünd. Budberg; 1738–1799) nimele, kes pantis 1794. aastal mõisa maanõunik Claus Gustav von Baranoffile. Maakohtu assessor Stephan Guillemot de Villebois (1757–1835) poeg, kohtunik Alexander Woldemar Johann Guillemot de Villebois (1791–1834) müüs 1819. aastal mõisa 145 000 hõberubla eest rittmeister Adolf Heinrich von Wulffile (1765–1843), 1845. aastal päris mõisa Karl Emil Rudolph von Wulff (1812–1862), ja 1872. aastal pärisid Tähtvere, Laeva ja Kärevere mõisad Emil von Wulffi pärijad krahvinna Therese d'Aspremont-Caravadossy (snd von Köchly), Emil Alfred Adolph Bogdan ja Julius Edmund Alphons Adolph ühisomandina ning 1883. aastal läks Tähtvere mõis Julius Edmund Alphons Adolphi ainuomandisse, tolle surma järel aga 1899. aastal pärandus tema vend Adolf Bogdan Emil Alfred von Wulfile (1860–1910). Wulffidele kuulus mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal.

Mõisa suurus

1914. aastal kuulus mõisa koosseisu 5371,85 ha müümata mõisamaad, 92,53 ha müüdud mõisamaad, 376,43 ha müüdud kvoodimaad, 668,14 ha müümata talumaad, 4960,49 ha müüdud mõisamaad, kolm kõrvalmõisa, viis küla, neli ühikut müüdud mõisamaad, 84 talu.

Ülemvalitseja maja, varem peahoone

Mõisaansambel

Klassitsistlik peahoone rajati ilmselt 1820–1830. aastatel Wulffide poolt ning see asus Emajõe kaldal. Praegune peahoone, mis on ehitatud heimatstiilis, rajati 1910. aastal.

• 
  Ait-kuivati
• 
  Karjalaut
• 
  Moonakamaja
• 
  Sepikoda
• 
  Teenijatemaja
• 
  Väikeloomade laut

Mõis tänapäeval

Pärast teist maailmasõda asus mõisa peahoones Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut, mille tarbeks valmis 1984. aastal maaliliselt maastikku sulanduv laiendus (arhitekt Valve Pormeister, sisekujundaja Raili Morgen). Märkimisväärsed on 1970. aastate ajastuomases stiilis, kuid vana hoonet respekteerivalt rekonstrueeritud siseruumid vanas mõisahoones. Praegu on hoone Maaülikooli käsutuses.

Vaata ka

• Eesti mõisate loend

Välislingid

• Tähtvere mõis (Nõo khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

Kirjandus

• Hagemeister, Heinrich von; F. von Bulhovden (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk 18–19.
• Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 87-9.
• Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. Lk 514 lk. lk. 102-104
• Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 297 [1].