Mine sisu juurde

Suurarvuti

Allikas: Vikipeedia
IBM 704 suurarvuti (1964)

Suurarvuti (inglise keeles mainframe computer) on ulatuslike võimaluste ja ressurssidega arvuti, mis tavaliselt asub arvutuskeskuses. Suurarvuti suudab üheaegselt teenindada sadu ja isegi tuhandeid kasutajaid. Arvutite hierarhias on neist kõrgemal ainult superarvutid. Nende eelis superarvutite ees on see, et nad võimaldavad suure hulga programmide samaaegset tööd. Superarvutid seevastu saavad üht programmi käsitleda palju kiiremini kui suurarvutid.

Suurarvutid töötati välja 1950. aastatel. Sel ajal polnud suurarvutid mitte ainult kõige suuremad arvutid, vaid nad olid ka ainsad. Vaid üksikud ettevõtted said neid endale lubada.

Suurarvutite operatsioonisüsteemid on ehituselt keerukamad ning oluliselt teistsuguste omaduste ja eesmärkidega kui tavaarvutid. Tänapäeval kasutab enamik superarvuteid Linuxi operatsioonisüsteemi.

Tänapäeval domineerib suurarvutite turgu IBM, kellele kuulub üle 90% turuosast. Peamine konkurent neile on Unisys, kelle toodang põhineb vanadel Burroughsi toodetel.

Termin pärineb suurarvutite suurtest kappidest, milles paiknesid varajaste arvutite keskprotsessorid ja mälud. Hiljem on nende suurus märgatavalt vähenenud, eriti pärast 1990. aastate keskpaika, kui arenes välja CMOS-integraallülituste disain.

Suurarvutitel on tänapäeval tähtis roll maailma suurimate kontsernide igapäevatöös. Neid kasutatakse tänapäeval laialdaselt nii e-äris kui ka valitsuse pakutavates teenustes.

Ärid vajavad suurarvuteid tänapäeval:

  • Suure hulga tehingute töötlemiseks (tuhandeid tehinguid sekundis).
  • Toetada tuhandeid kasutajad ja rakendusi korraga, andes neile ligipääsu paljudele ressurssidele.
  • Hallata korraga terabaite infot.
  • Käsitleda suure ribalaiusega infovahetust.

Tavakasutajatele on suurarvutid tänapäeval jäänud enamasti nähtamatuks. Ei teata, et kõige tavalisem inimene võib ise olla suurarvuti kasutaja. Kõige lihtsam näide suurarvuti kasutamisest on sularahaautomaadi kasutamine.

Suurarvutid on võimelised tegelema sadade ja tuhandete kasutajatega korraga. Suurarvuti populaarsus säilib tänapäeval tänu tema heale vastupidavusele, stabiilsusele ja töökindlusele. IBM-i (RAS – reliability, availability, seriviceability) põhimõte on ehitada võimalikult töökindel, kättesaadav ja lihtsalt hooldatav suurarvuti. Töökindlus RAS-is peab ka tähendama peale katkematu tulemusliku töö ka seda, et suurarvuti suudab ise vigu ja andmeid parandada ja alles siis, kui seda ei suuda, peaks ta peatama töö ja veast teada andma. Kättesaadavus ei tohi kaduda, kui mingi osa suurarvutist jookseb kokku. RAS on võimeline sulgema kokku jooksnud osa ja suuteline toimetada edasi ülejäänud suurarvutist. Lihtne hooldatavus – RAS on võimeline ise teavitama IBM-i, kui mingi viga on tekkimas. See aitab ennetada suuremate vigade tekkimist. Suurarvutite vigu on lihtne leida ja see väldib laiaulatuslikemaid tööde seisakuid. IBM reklaamib sellega oma toodete tahumatust ning isegi mitte kordagi peatatud töökestvust paljude aastate jooksul. Iga põlvkond arendab juba olemasolevat üha kaugemale ja arenenumaks. Seejuures nõjatudes eelnevale ehitusele ja reeglitele. Ühtki muud tüüpi arvutid ei ole nii jõudsalt arenenud, samal ajal säilitades ühilduvuse olemasolevate rakendustega. Seetõttu, et üheks trumpideks on töökindlus pika aja jooksul, kasutatakse superarvuteid sellistes kohtades, kus seisakuaeg võib olla väga kulukas või lausa katastroofiline. Stabiilsusele aitab kaasa käigultvahetuse võimalus. See võimaldab parandada süsteemi suutlikkust, seejuures süsteemi ennast seiskamata. Paljud suurarvuti kasutajad omavad kaht suurarvutit: üks peamises andmekeskuses ja teine tagavara keskuses. Juhul kui esimesega peaks midagi juhtuma, on teine valmis võtma tööd üle.

1950.–1970. aastatel tootsid suurarvuteid mitu firmat. Seda tootjate gruppi kutsuti "IBM-iks ja seitsmeks päkapikuks" ("IBM and the Seven Dwarfs"): IBM, Burroughs, UNIVAC, NCR, Control Data, Honeywell, General Electric ja RCA. Kahaneva nõudluse ja raske konkurentsi tõttu langesid turult mitmed väiksemad tootjad. Seetõttu kutsuti IBM-i konkurente uue akronüümina BUNCH (tõlkes kamp, punt). Akronüüm tulenes alles jäänud konkurentide nimede esimestest tähtedest: Burroughs, UNIVAC, NCR, Control Data Corporation ja Honeywell. Need firmad liigitati ühte gruppi ainult seetõttu, et IBM-i turuosa oli palju suurem kui kõikide konkurentide omad kokku. Arvutitööstuses oli 1990. aastate alguseks kujunenud üldine arusaam, et suurarvutid on väljasurev turg. Enamik suurarvuteid sai välja vahetatud tänu personaalarvutite kasvavale turule. Eksperdid ennustasid, et viimane suurarvuti lõpetab töö 1996. aastal. See trend aga pöördus 1990. aastate lõpus, kui andmesideturg varises kokku ja suurettevõtted leidsid olemasolevatele suurarvutitele uusi kasutusviise. See suunas suurettevõtteid keskenduma rohkem tsentraliseeritud andmetöötlusele. Suurarvutite uuele levikule aitas kaasa ka kasvav e-äri turg. Seal võimaldas suurarvutite tarkvara märgatavalt tõsta tehtavate tehingute arvu kasvatades üldist läbilaskevõimet. Veel üks tegur tõusvas suurarvuti kasutamises on Linuxi operatsioonisüsteemi kasutuselevõtt. See saabus IBM mainframe süsteemidele aastal 1999 ja lubas samaaegselt käitada sadu virtuaalseid arvuteid ühel suurarvutil. Linux võimaldab kasutajal ära kasutada avatud lähtekoodi koos suurarvuti riistvaraga RAS (reliability, availability, seriviceability – kirjeldab riistvara robustsust). Kiirelt arenevate turgude jaoks, eelkõige Hiina, on suureks põhjuseks miks suurarvutite areng niivõrd jõudsalt kiirenes. Tekkis praktiline vajadus eriti raskete ülesannete lahendamiseks, näiteks rohkem kui miljardi tarbijaga reaalajatehingute töötlemiseks ja neile stabiilse teenuse pakkumiseks. IBM esitles 2000. aastate lõpus uut 64-bitist zArchitecture'i, seejuures ostis ära veel mitu tarkvaraettevõtet, nagu Cognos, ja lisas nende tarkvara oma superarvutitesse. IBM-i suurarvutite kasum suurenes üldiselt ka 2000. aastatel, aga IBM-i suurarvutite riistvaraäri ei jäänud turul toimunud üldise serveririistvara langusest puutumata.