StuG III

StuG III Ausf. G
StuG III Ausf. G tehnilised andmed
Pikkus	6,77 m
Laius	2,95  m
Kõrgus	2,16  m
Kaal	23,9  t
Kiirus	maastikul 24 ja maanteel 40 km/h
Käiguvaru	maanteel 95 ja maanteel 155 km
Suurtükk	75 mm StuK 40L/48 laskemoona 54 mürsku
Kuulipildujad	1×7,92 mm MG 34 laskemoona 600 padrunit
Soomus	10–80 mm mm
Mootor	12 silindriline Maybach HL120TRM
Mootori võimsus	300 hj
Meeskond	4 inimest

StuG III ehk Sturmgeschütz III olid Saksamaal aastatel 1940–1945 PzKpfw III šassiile ehitatud ründesuurtükid. StuG III olid relvastatud peamiselt 75 mm, esialgu lühi- ja hiljem pikaraudse suurtükiga. Kuue aastaga ehitati kokku 9537 masinat, mis jagunesid mitmeks mudeliks.

Eellugu

Ründesuurtükkide loomise alguseks võib pidada 1935. aastat, kui Saksa kindralmajor (hilisem kindralfeldmarssal) Erich von Manstein avaldas oma seisukoha tankide, jalaväe ja liikursuurtükkide koostööst sõjategevuses. 1936. aasta juunis võttis Saksamaa kõrgem juhtkond vastu otsuse hakata tootma ründesuurtükke, mis oleks relvastatud 75 mm lühikeseraudse kahuriga; sellega relvastati ka värskelt tootmisse lastud PzKpfw IV. Uue masina veermiku ja kerega hakkas tegelema firma Daimler-Benz, 75 mm suurtükiga ja selle maskiga ettevõte Krupp. Esimesed viis nullseeria masinat valmis 1937. aastal; need olid ehitatud PzKpfw III Ausf. B väikeste muudatustega veermikule. Masin oli madala siluetiga ning 75 mm suurtükk StuK 37L/24 asus korpuse lael olevas pöörlematus soomustornis, liigutada sai suurtükki mõlemale poole 12 kraadi. Mootoriks oli Maybachi HL108TR võimsusega 250 hobujõudu, mis andis masinale kiiruseks 25–28 km/h.

Kuna nende masinate kered olid valmistatud tavalisest terasest, ei kasutatud neid sõjategevuses, pärast katsetusi jäid need õppemasinateks kuni 1941. aastani.

StuG III konstruktsioon ja tehniline lahendus

Korpus

Korpus valmistati valtsitud soomuslehtedest, teised detailid olid soomusele kinnitatud poltidega. Mootoriruumi lael oli 4 luuki – kaks suurt ja kaks väikest – ligipääsuks mootorile ja veoülekandele ning vee, bensiini ja õli lisamiseks. Korpuse esiosas oli aga kaks kahepoolset luuki, mille kaudu pääses ligi transmissiooni agregaatidele.

Sideaparatuur

StuG III olid varustatud raadiojaamaga FuG 5 (Ausf. A – F) ja FuG 15 (Ausf. F/8 – G), mis erines eelmisest oma väiksemate mõõtmete poolest. Varrasantenni pikkus oli 2 meetrit. Raadiojaamade tegevusraadius telefonina oli 6,4 ja telegraafina 9,4 km. Masinasiseseks sidepidamisvahendiks olid kõneaparaat TPU ja signaallambid.

Modifikatsioonid

StuG III Ausf. A (SdKfz 142)

Stug III Ausf. A

Jaanuaris 1940 läks tootmisse Stug III Ausf. A (teised nimetused: Gepanzerte Selbstfahrlafette fur Sturmgeschütz 7,5 cm Kanone, SdKfz 142 ja 7,5 cm Sturmgeschütz III Ausf. А). Masin ehitati PzKpfw III Ausf. F mõningate muudatustega šassiile. Võrreldes Panzer III-ga olid külgedelt kaotatud evakuatsiooniluugid ja korpuse esiosast pidurite jahutusavad. Korpuse esiosas olevad luugid, kust pääses ligi transmissiooni agregaatidele, muudeti kahepoolseks. Veermik kuue kanderattaga ja torsoonvedrustusega võeti ilma muudatusteta Panzer III F mudelilt, nagu ka mootor Maybach HL 120TR võimsusega 300 hj ja kümnekäiguline käigukast Variorex SRG 328-145. Masina madala profiiliga korpus jäi praktiliselt samaks nagu eelseeriamasinatel, kuid nüüd oli see valmistatud soomusterasest. Soomuse paksus esiküljel oli kuni 50 mm, selline oli ka soomuse paksus suurtükimaskil, masina tagakülje soomus oli aga 21–30 mm. Torni külgedel oli paksus 30, lael 11 ja tagaosal 26 mm. Torni külgedel olid 9 mm soomuslehtedest väljaehitised, mille küljed olid paigutatud 60° nurga alla. Torni vasakpoolse külje tagaosas oli soomustatud kast, milles paiknes masina raadiojaam.

A-mudeli relvastus oli analoogne prototüübiga, 75 mm suurtükk StuK 37, rauapikkusega 24 kaliibrit, lahinguvaruga 44 mürsku. Suurtükki sai liigutada külgedele 24° (12 paremale ja 12 vasakule) ning üles-alla −10° kuni 20°. Masina laadur oli varustatud periskoobiga Sfl ZF, mis paiknes kahurist vasakul, vaateava aga kaitses spetsiaalne soomus, mis eestvaates kujutas tagurpidi V-tähte. Masina komandör oli aga varustatud käärpikksilmaga SF 14z, mille tarbeks oli masina laele valmistatud spetsiaalne luuk. Torni esiküljel oli juht-mehaaniku vaatepilu Fahrersehklappe 50, mis oli varustatud binokulaarse periskoobiga KFF2. Luukide paigutus torni lael jäi samaks nagu eelseeria masinatel.

• Meeskond: 4 meest
• Kaal: 19,6 tonni
• Pikkus: 5,38 meetrit
• Laius: 2,92 meetrit
• Kõrgus: 1,95 meetrit
• Mootor: Maybach HL120TR võimsusega 300 hobujõudu
• Kiirus: maanteel 40 km/h, maastikul 20 km/h
• Läbisõit: maanteel 160 km, maastikul 107 km
• Käigukast: Variorex SRG 328-145
• Käigud: 10 edasi ja 1 tagasi
• Relvastus: 75 mm suurtükk StuK 37 (44 mürsku)
• Toodang: 30 masinat (jaanuar – mai 1940)
• Tootjafirma: Daimler-Benz

StuG III Ausf. B (SdKfz 142)

Juunis 1940 alustati StuG III teise modifikatsiooni tootmisega – Ausf. B (Sturmgeschutz 7,5 cm Kanone Ausf. В või ka SdKfz 142). Seda mudelit hakkas tootma firma Alkett (Almarkische Kettenfabrik GmbH) Berliin-Spandaus, kellest sai nende masinate põhiline tootja.

Algselt pidi B-mudeli masinate aluseks saama PzKpfw III Ausf. G moderniseeritud šassii, kuid nende valmistamine viibis ja esimesed kaheksa masinat ehitati standardsele Panzer III Ausf. G šassiile. Nendel masinatel säilisid külgedel kanderataste kohal olevad evakuatsiooniluugid, ventilatsiooni avad korpuse esiküljel ja roomikud laiusega 360 mm. Korpuse esisoomust suurendati 50 millimeetrini (tankil oli 30 mm ja sellele lisati 20 mm soomusplaadid).

Kõik ülejäänud masinad ehitati juba moderniseeritud Panzer III Ausf. G viimaste ja Ausf. H mudelite šassiile. StuG III Ausf. B sai uue mootori HL 120TRM, mis erines põhimudelist HL 120TR täiustatud süütesüsteemi poolest, ning uue kuuekäigulise käigukasti ZF SSG 77. Suurendati ka roomikute laiust 400 millimeetrini. Liikumatu torn jäi aga põhimõtteliselt samaks mis A-mudelilgi.

B-mudeli masinaid kasutati otseses lahingutegevuses kuni Stalingradi lahinguni (sügis 1942).

Aastatel 1941–1942 viidi mõningad B-mudeli masinad väeosadest üle suurtükiväe koolidesse, kus nad vahetasid välja eelseeriamasinad. Mõningatel andmetel kasutati neid koolides kuni 1944. aastani. 1943. aasta remondi käigus ehitati varasemad StuG III mudelid ümber laskemoonaveokiteks ja remondi-evakuatsioonimasinateks.

• Meeskond: 4 meest
• Kaal: 22,2 tonni
• Pikkus: 5,4 meetrit
• Laius: 2,95 meetrit
• Kõrgus: 1,96 meetrit
• Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
• Kiirus: maanteel 40 km/h, maastikul 20 km/h
• Läbisõit: maanteel 165 km, maastikul 95 km
• Käigukast: Maybach ZF SSG 77
• Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
• Relvastus: 75 mm suurtükk StuK 37 (44 mürsku)
• Toodang: 320 masinat (juuni 1940 – mai 1941)
• Tootjafirma: Alkett

StuG III Ausf. C/D (SdKfz 142)

Järgmised kaks mudelit – C ja D – peaaegu ei erinenudki teineteisest. C-mudel oli tootmises nn neljanda seeria liinil, D-mudel aga viiendal. Isegi ametlikud Saksa dokumendid käsitlevad neid kahte masinat ja nende toodanguarvu kui ründesuurtükk StuG III Ausf. С/D.

Nendel masinatel kaotati torni esiosast laaduri vaateava, sihik paigutati ülespoole nii, et see ulatus välja torni laest läbi spetsiaalse luugi. Muudeti ka torni esiosa kuju ja selle lael olevate luukide paigutust.

Hiljem, kui relvastusse võeti suurtükk StuK 40, saadeti C- ja D-mudeli masinad remonti ja relvastati ümber sarnaselt StuG III Ausf. G-ga (StuG 40 Ausf. G).

• Meeskond: 4 meest
• Kaal: 22,2 tonni
• Pikkus: 5,38 meetrit
• Laius: 2,95
• Kõrgus: 1,96 meetrit
• Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
• Kiirus: maanteel 40 km/h, maastikul 24 km/h
• Läbisõit: maanteel 145 km, maastikul 97 km
• Käigukast: Maybach ZF SSG 77
• Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
• Relvastus: 75 mm suurtükk StuK 37 (44 mürsku)
• Toodang: 50 150 masinat (mai – september 1941)
• Tootjafirma: Alkett

StuG III Ausf. E (SdKfz 142)

E-mudelist sai viimane StuG III mudel, mis oli relvastatud 75 mm lühiraudse suurtükiga. Esialgse projekti järgi pidi sellest tulema kahe raadiojaamaga komandörimasin. Raadiojaamade tarbeks oli torni mõlemale küljele ehitatud spetsiaalne soomustatud kast. Torni kaldus küljeplaadid likvideeriti, nüüd langesid need 90 kraadise nurga all. Kuid masina katsetused ründesuurtükina andsid parema tulemuse, läkski masin tootmisse ründesuurtükina, mitte komandöri masinana. E-mudeli veermikuks oli kasutatud tanki PzKpfw III Ausf. J veermikku.

Kuna ainult ühte kasti tuli raadiosaatja siis teise paigutati kuus lisa suurtükimürsku, tänu sellele kasvas suurtüki lahinguvaru 50 mürsuni. Alates sellest mudelist lisati StuG III relvastusse ka kuulipilduja MG 34 (eelmistel mudelitel see puudus).

Algselt oli kavas toota 500 E-mudeli masinat, kuid kui algas järgmise – F-mudeli tootmine, vähendati seda arvu 284-le (teistel andmetel 272-le). Uue pikaraudse suurtüki katsetustel relvastati üks E-mudeli masin 75 mm kahuriga, mille pikkus oli 43 kaliibrit, teine aga 105 mm haubitsaga. Kaksteist šassiid läksid uue liikursuurtüki StulG 33B tootmisse.

Sarnaselt C- ja D-mudelitega relvastati ka E-mudelid 1944. aastal ümber pikaraudse suurtükiga StuK 40.

• Meeskond: 4 meest
• Kaal: 22,2 tonni
• Pikkus: 5,4 meetrit
• Laius: 2,93 meetrit
• Kõrgus: 1,98 meetrit
• Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
• Kiirus: maanteel 40 km/h, maastikul 20 km/h
• Läbisõit: maanteel 145 km, maastikul 89 km
• Käigukast: Maybach ZF SSG 77
• Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
• Relvastus: 75 mm suurtükk StuK 37 (50 mürsku) ja üks 7,92 mm kuulipilduja MG 34 (600 padrunit)
• Toodang: 272 masinat (september 1941 – märts 1942)
• Tootjafirma: Alkett

StuG III Ausf. F (SdKfz 142 ja Stug 40 Ausf. F)

Lahingud Nõukogude Liidus näitasid, et 75 mm lühiraudne suurtükk on paksusoomuseliste nõukogude tankide vastu vähe efektiivne. Siiski, kumulatiivsete laengutega lastes läbistas see peaaegu 100 mm soomust, kuigi mürsu lennukaugus polnud just eriti suur. Hitleri 28. septembri 1941 käsuga nõuti tankidele ja liikursuurtükkidele võimsamat relvastust ning masinad otsustati relvastada samakaliibriliste, kuid pikaraudsete suurtükkidega.

Aastatel 1940–1941 valmistas firma Krupp mõningad pikaraudsete kahurite näidised liikursuurtükkidele, StuK lang L/40 mürsu algkiirusega 634 m/s. Kuid seeriatootmisse läks hoopiski firma Rheinmetall-Borsig suurtükk StuK 40 L/43, mida oli õnnestunult katsetatud StuG III Ausf. E-l.

Seejärel 1942. aasta märtsis läks tootmisse StuG III uus F-mudel, mis sai nimeks ka StuG 40 Ausf. F (Sturmgeschütz 40 Ausf. F). Enamjaolt sarnanes see mudel eelmise – E-mudeliga, kuid oli ka muudatusi. Masin sai uue keevitatud suurtükimaski, torni katusele ilmus elektriline ventilaator. Uue masina suurtüki lahinguvaru suurendati 54 mürsuni ja suurtükk varustati uue sihikuga Sfl ZF 1а.

Juunist 1942 hakati torni ja korpuse esiküljele lisama 30 mm lisa soomusplaate, mis kinnitati põhisoomusele poltidega. Masina kaal kasvas 450 kg võrra ja maksimaalne kiirus langes 38 km/h. Selliste uuendustega masinaid toodeti 182 tükki.

F-mudelitele oli paigutatud raadiojaam FuG 15 või FuG 16. Nendel masinatel likvideeriti korpuse esiosas paiknevad esituled ning nende asemel paigaldati üks Notek, esialgu vasakule tiivale, hiljem korpuse esisoomuse keskele. Juunist juulini 1942 relvastati 31 masinat 75 mm suurtükiga StuK 40, mille raua pikkus oli 48 kaliibrit. Sama aasta augustis aga muudeti torni esiosa konstruktsiooni – vähendati ülemise esisoomuse kaldenurka.

Uus suurtükk StuG 40 näitas ennast efektiivselt tankivastases võitluses ning StuG III-st oli saanud tankihävitaja. Kuna aga liikursuurtükkide järgi oli endiselt nõudlus, lasti tootmisse F-mudeli korpusele ehitatud ja 105 mm haubitsaga StuH 42 L/28 relvastatud ründehaubits StuH 42 (Sturmhaubitze 42 (SdKfz 142/2)).

• Meeskond: 4 meest
• Kaal: 23,9 tonni
• Pikkus: 6,31 ja 6,77 meetrit
• Laius: 2,92 meetrit
• Kõrgus: 2,15 meetrit
• Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
• Kiirus: maanteel 40 km/h, maastikul 20 km/h
• Läbisõit: maanteel 133 km, maastikul 89 km
• Käigukast: Maybach ZF SSG 77
• Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
• Relvastus: 75 mm suurtükk StuK 40L/43 ja StuK 40L/48 (54 mürsku) ja üks 7,92 mm kuulipilduja MG 34 (600 padrunit)
• Toodang: 366 masinat (märts – september 1942)
• Tootjafirma: Alkett

StuG III Ausf. F/8 (SdKfz 142/1 ja Stug 40 Ausf. F/8)

Stug III Ausf. F/8

Septembris 1942 läks tootmisse StuG III Ausf. F/8 (StuG 40 Ausf. F/8), mis oli ehitatud PzKpfw III Ausf. J veermikule. Mõningad autorid väidavad, et just uus pikem 48-kaliibriline suurtükk tingis F/8 mudeli kasutuselevõtu, kuid nii see polnud, sest mõlemaid mudeleid (F ja F/8) relvastati nii 43- kui ka 48-kaliibrilise suurtükiga. Nende erinevuseks oli hoopiski F/8 lihtsustatud soomuskorpus ja muudatused teiste detailide osas.

Septembrist detsembrini 1942 valmis 250 F/8 mudeli masinat ja 12 veermikku valmistati liikursuurtüki StulG 33B-le.

1943. aasta algusest hakati laaduri luugi ette paigutama kilpi kuulipilduja MG 34 tarbeks. Sama aasta mais hakati masina külgedele paigutama 5 mm paksusi ekraane kaitseks kumulatiivsete mürskude eest.

• Meeskond: 4 meest
• Kaal: 23,9 tonni
• Pikkus: 6,31 ja 6,77 meetrit
• Laius: 2,92 meetrit
• Kõrgus: 2,15 meetrit
• Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
• Kiirus: maanteel 40 km/h, maastikul 20 km/h
• Läbisõit: maanteel 133 km, maastikul 89 km
• Käigukast: Maybach ZF SSG 77
• Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
• Relvastus: 75 mm suurtükk StuK 40L/43 ja StuK 40L/48 (54 mürsku) ja üks 7,92 mm kuulipilduja MG 34 (600 padrunit)
• Toodang: 250 masinat (september – detsember 1942)
• Tootjafirma: Alkett

StuG III Ausf. G (SdKfz 142/1, Stug 40 Ausf. G, Sturmi, TAS T-III, SO-75)

StuG III Ausf. G keevitatud suurtükimaskiga

Stug III Ausf. G valatud suurtükimaskiga

Viimane ja kõige massilisemalt toodetud StuG III-dest oli G-mudel, mida toodeti detsembrist 1942 kuni märtsini 1945. Selle ajaga lasksid firma Alkett ja 1943. aasta veebruaris StuG III Ausf. G tootmisega liitunud firma MIAG (Mühlenbau und Industrie AG) Braunschweigis kokku välja 7555 masinat. Peale selle ehitati 1943. aastal 165 masinat Panzer III Ausf. M veermikul ja 1944. aastal ehitati ümber 173 masinat teistest remondis olnud Panzer III mudelitest.

G-mudeli veermiku konstruktsiooni võrreldes F/8 mudeliga peaaegu ei muudetudki. Esimeste masinate esisoomuse paksus jäi esialgu samaks (50 mm), kuid hilisemate masinate esisoomusele hakati lisama 30 mm soomusplaate. Kõige rohkem muutus soomustorn, mille külgedelt kaotati raadiosaatjate kastid. Torni külje soomuse paksus oli 30 mm ning paigutatud korpusega võrreldes 79° nurga alla (varasematel mudelitel 90°), külgvaates oli torni lagi täies pikkuses horisontaalne ja 30 mm paksuse soomusega tagaosa langes alla 90° nurga all. Selle mudeli esimestel masinatel paiknes ventilaator sarnaselt F/8 mudeliga, kuid hilisematel masinatel paigutati see torni tagaosale. Kõik G-mudeli masinad said uue komandöritorni, mille ette hakati 1943. aasta oktoobrist paigutama voolujooneliselt kaldus plaati, mis kaitses torni mürsutabamuse eest. Osadele masinatele paigutati torni külgedele 90 mm granaadiheitjad NbK 39, mõlemal küljel kolm. Novembrist 1943 sai 75 mm suurtükk StuK 40 L/48 endale uue valatud suurtükimaski Saukopf (seapea), kuid jätkati ka masinate tootmist endise, keevitatud suurtükimaskiga.

StuG III Ausf. G tootmise ajal muudeti mudelit mitu korda, näiteks alates veebruarist 1943 jäeti masinatelt ära juht-mehaaniku binokulaarne vaatlusseade ja hiljem ka juhi külgmine vaatepilu. Lihtsustati ka periskoobi väljumisluuki ning alates jaanuarist 1943 paigutati sellele spetsiaalne riiv, millega sai väljaspool lahinguolukorda selle luugi sulgeda.

Aprillist 1944 hakati esisoomust valmistama ühes tükis 80 millimeetrisena, mais aga tehti masina torni laele laskeava lähivõitluse tarbeks. Alates juulist paigaldati masinale suurtüki kinnitus kronstein, mille külge sai rännakmarsil liikumatult kinnitada suurtükitoru. 1944. aastast hakati masinatele lisama ka suurtükiga paaris kuulipildujaid MG 34, juunist keevitatud ja oktoobrist ka valatud suurtükimaskiga masinatel. Oluline uuendus hilisematel liikursuurtükidel oli distantsjuhtimisega kuulipilduja MG 42, mis oli paigaldatud torni laele laaduri luugi ette.

Peaaegu kõik masinad G-modifikatsioonist said külgedele 5 mm ekraanid, mille kaugust korpusest sai reguleerida vastavalt roomikute laiusele (roomikute tavalaius oli 400 mm ja nn idaroomikud (Ostkette) 550 mm). Alates 1943. aasta suvest hakati StuG III keret katma zimmeriitpastaga, mis segati kokku baariumsulfaadist, tsinksulfiidist, värvimullast ja liimist ning määriti soomusele 5 mm vöödilise kihina. See kaitses masinaid kumulatiivse laenguga magnetmiinide eest.

• Meeskond: 4 meest
• Kaal: 23,9 tonni
• Pikkus: 6,77 meetrit
• Laius: 2,95 meetrit
• Kõrgus: 2,15 meetrit
• Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
• Kiirus: maanteel 40 km/h, maastikul 20 km/h
• Läbisõit: maanteel 133 km, maastikul 89 km
• Käigukast: Maybach ZF SSG 77
• Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
• Relvastus: 75 mm suurtükk StuK 40L/48 (54 mürsku) ja üks 7,92 mm kuulipilduja MG 34 (600 padrunit)
• Toodang: 7893 masinat (detsember 1942 – märts 1945)
• Tootjafirma: Alkett, Mühlenbau und Industrie AG

G-mudel oli kasutuses ka Soomes nimetuse all Sturmi, Rumeenias TAS T-III ja Bulgaarias SO-75. Pärast Teist maailmasõda oli see masin Hispaania, Soome ja Rumeenia relvastuses ning mõned masinad võtsid Süüria armee relvastuses osa ka Kuue päeva sõjast.

StuG III sõjategevuses ja kasutus teistes riikides

Esimesed neli ründesuurtükkide patareid said lahinguristsed Prantsusmaa kampaanias, kus iga patarei koosseisu kuulus 6 StuG-i. Nõukogude-Saksa sõja alguseks kuulus Saksa vägede koosseisus juba 377 masinat, millest 250 oli paigutatud Nõukogude Liidu läänepiirile, kuid 1941. aasta lõpuks olid sakslased kaotanud neist 96 masinat. Kurski lahingust võttis osa 455 StuG III, mis oli keskeltläbi 40–45% idarindel tegutsevatest liikursuurtükkidest. Peale selle tegutsesid need masinad veel ka Põhja-Aafrikas, läänerindel ja Itaalias. 1943. aastal lõpetati Panzer III tootmine tankina, kuid selle veermikku ehitati edasi kuni sõja lõpuni ja enamjaolt valmistati neist liikursuurtükke. 10. aprilli 1945 seisuga tegutses Saksa vägede koosseisus veel 707 lahingukorras Stug III.

StuG III olid kasutusel peale Saksa vägede veel ka Rumeenia (118), Bulgaaria (55), Soome (59), Itaalia (5), Ungari (40) ja Hispaania (10) vägedes. Kuni 1950. aastateni olid StuG-id kasutusel Rumeenia, Hispaania, Egiptuse ja Süüria vägedes.

Stug III baasil ehitati ka laskemoonaveokeid ja leegiheitjamasinaid.

StuG III rumeenlaste teenistuses

Vähemalt 120 StuG III oli arvatud relvasaadetistesse Rumeeniale novembrist 1943 kuni septembrini 1944, millest 108 saadi kätte. Rumeenlaste teenistuses need masinad kandsid markeeringut TA, kümme esimest neist võitles Cantemiri tankigrupi koosseisus 1944. aasta veebruarist. Suveks 1944 oli juba uuesti formeeritud 1. tankidiviisi kasutuses 22 StuG III pluss veel 16 väljaõppel Saksa 20. tankidiviisi juures. Seitse TA-d oli suunatud Rumeenia 8. ratsaväediviisi juurde; see oli üksus, millest hiljem pidi välja kasvama 2. tankidiviis. 1944. aasta suvelahingute käigus kaotati hulk TA-sid ja et relvarahu saabudes oli veel hulk masinaid laiali Saksa väeosades, mis nüüd konfiskeeriti, jäid rumeenlastele vaid üksikud võitlusvõimelised sõidukid. 10 TA-d, mis saadud 1. tankidiviisi õppedepoost, moodustasid Niculescu soomusgrupi põhijõud ning teenisid rumeenlasi võitluseks sakslaste ja ungarlaste vastu kuni sõja lõpuni. Vaatamata Nõukogude võimu poolt juurde saadetud käputäiele StuG III, pea kõik TA-d rumeenlaste teenistuses hävisid lahingutes, kuigi pärast sõja lõppu suudeti vanadelt lahinguväljadelt minema vedada ja taastada 31 TA-d.

Vaata ka

• StuH 42

Välislingid

• WW2 Armor(World War 2 armored forces) inglise keeles