Stonehenge

Stonehenge on muinasaegne megaliitrajatis, mis asub Salisbury tasandiku kriidimadalikul Lõuna-Inglismaal.

Nimi "Stonehenge" on pärit saksidelt ja tähendab rippuvaid kive.

Esimesena asus Stonehenge’i uurima 17. sajandi arhitekt Inigo Jones, kes pidas seda roomlaste templiks. 18. sajandil arvas antikvaar ja vabamüürlane William Stukeley, et Stonehenge on kunagine druiidide pühamu ja järelikult on selle rajanud druiidid.

Tänapäevaste vahenditega on tehtud kindlaks, et Stonehenge on palju vanem ja selle rajajaks ei saa olla roomlased ega druiidid.

Stonehenge on kromlehh ehk menhir ja dolmen ühes ehitises.

Stonehenge’i ehitamine

Stonehenge'i ümbritseb avatud Wiltshire'i maastik, kus on toimunud palju ajalooliselt tähtsaid sündmusi ning elanud hulk rahvaid.

Suured sinakad kiltkivid, millest Stonehenge on ehitatud, on kohale toodud Lõuna-Walesist. Transportimiseks kasutati ilmselt merd ja Avoni jõge.

Stonehenge'i ümbruses on palju objekte, mis annavad tunnistust suurest poolnomaadide kogukonnast (Woodhenge, Durrington Walls, Cursus ning enam kui 350 muistset kalmet). Poolnomaadid kasvatasid Salisbury ümbruses loomi ja nisu ning nende elus oli tähtsal kohal jumalate kummardamine.

Ehitamine algas umbes 5500 aastat tagasi ehk 3500 aastat eKr. Inglise arheoloog Richard Atkinson jõudis eelmise sajandi keskel järeldusele, et esialgne Stonehenge oli ringikujuline ja teda ümbritses vallikraav koos 56 süvendiga (nn Aubrey augud). Esimesena on püstitatud Kannakivi, mis asub monumendi sissepääsu juures.

Teine ehitusejärk algas 3200 aastat eKr. Uutest ehitisest moodustus paralleelne seljakute rida, mis sidus ehitise Avoni jõega. Ka selle ehitamise aja 80 kivi pärinevad 320 kilomeetri kauguselt Prescelly mägedest Kagu-Walesis. Kivisid transporditi parvedel alguses mööda merd ja seejärel mööda Avoni jõge. Maismaal kasutati vedamiseks ilmselt rullikuid, sest nomaadid ratast ei tundnud. Algul moodustati kiltkividest ringid, aga need lammutati peagi ja nende asemele viidi hiiglaslikud kivisambad, mis annavad tooni monumendis ka tänapäeval. Suurimad neist kaaluvad kuni 26 tonni ja nende kohaletoomiseks kasutati ära kogu kohalik tööjõud. Varem arvati, et seda tegid orjad, ent poolnomaadid ei pidanud orje. Stonehenge’i ehitavad meistrid pidid olema väga osavad, sest selle aja tööriistad olid primitiivsed. Kivid olid risti teiste peale vinnamiseks väga rasked ja nad tuli valmis raiuda piinliku täpsusega, et nad püstistele kividele püsima jääksid. Kõige keskele püstitati kolmikkivi hobuserauakujuliselt, mida on näha ka tänapäeval. Kiltkivid, mis lammutati, paigutati hiljem uuesti megaliitide ringi sisse ning neid võib pidada väikesteks tugisammasteks. Pearingist väljapoole kaevati veel palju auke, kuhu kavatseti paigutada veel suuri kivisambaid, millest pidi moodustuma veel 3 välisringi. See töö jäi siiski katki.

Viimased muudatused ehitises tehti umbes 2000 aastat eKr. Selle käigus võeti väiksemad kiltkivid uuesti tugede kohalt maha ja paigutati praegusesse asendisse ringi keskel. Samal ajal paigutati ühe kolmikkivi ette suur roheline liivakivist rahn, mis on samuti pärit Lõuna-Walesist. Praegu nimetatakse seda rohelist liivakivi altarikiviks.

Otstarbest

Stonehenge'i otstarbe kohta on püstitatud palju hüpoteese, kuid täit tõde pole selgunud. On arvatud, et ta oli observatoorium, ohvripaik või pühakoda.

Stonehenge’il pidi olema väga tähtis otstarve, sest niisama ei oleks hakanud tuhanded inimesed nägema nii suurt vaeva ja kulutama oma aega. Kindlasti kasutati Stonehenge’i matusetalitusteks, sest sealt on leitud paljude inimeste säilmeid ja märke ohvrite toomisest. Arvatakse, et Aubrey augud tähistasid sissepääsu allilma.

Stonehenge’i ringikujuline põhikuju viitab võimalusele, et Stonehenge'i kasutati astronoomilisteks vaatlusteks, nende abil loodi baaskalendreid, määrati aastaaegade vaheldumist ja vaadeldi taevakehi. Selle vaatluse täpsus on siiski väga kaheldav ja suurt kasu see poolnomaadidele anda ei saanud.

On püstitatud hüpotees, et Stonehenge oli kõigile 12 taevajumalale püstitatud kosmiline tempel. Stonehenge’i rajajad ei saanud olla lihtsad talupojad, neil pidi olema oma suhteliselt kõrgelt arenenud kultuur. Võib-olla olid nad sama arenenud või isegi paremini arenenud kui egiptlased, aga kirjalikke allikaid selle kohta pole.

Stonehenge jäeti maha umbes 3000 aastat tagasi, kuid oma maagilist tähendust pole ta siiani minetanud. Rahvakogunemisi on peetud selles kohas aastasadu ning kohalikud inimesed arvavad, et nendel hiidrahnudel on tervendav mõju.

Tänapäev

Stonehenge’ist on alles ainult tema kunagise uhkuse vari. Algset kuju saab ette kujutada, sest kivide kohad on välja selgitatud. Üle poole kividest on kas kadunud või muru all. Kui seda hiigelmonumenti oleks olnud võimalik 4000 aastat tagasi linnulennult vaadata, oleks saanud näha nn hiiglaste tantsu ning selgelt oleks näha ehitise kolm etappi. Monumendil oli neli komponenti, mis suundusid väljast sissepoole. Ringi, mida võime praegu aimata, kattis kunagi katkematu sillus ning "hobuseraua" keskel asus suur altarikivi, mida tänapäeval samuti näha pole.

Wiltshire'i krahvkonnas, vähem kui kolme kilomeetri kauguselt Stonehenge'i kuulsaimast kiviringist, leiti oluliselt suurema kiviringi jäljed, mis pärinevad 26. või 25. sajandist eKr. Suurimale neoliitikumi asulakohale Põhja-Euroopas pandi nimeks Durrington Wallsi super-henge.

Kirjandus

Jennifer Westwood. "Saladuslikud paigad". Ersen 1999

Välislingid

Stonehenge - Egyptian solar temple. Egyptian hieroglyphs in Stonehenge