Stoŭbcy

Stoŭbcy
valgevene	Стоўбцы* / Stoŭbcy *transkriptsioon: Stovbtsõ
klassikaline valgevene	Стоўпцы* / Stoŭpcy *transkriptsioon: Stovptsõ
vene	Столбцы (Stolbtsõ)
	Stoŭbcy lipp Stoŭbcy vapp
	Pindala: 42 km²
	Elanikke: 17 737 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 53° 29′ N, 26° 44′ E

Stoŭbcy (transkribeerituna Stovbtsõ, leedu keeles Stolpcai, poola keeles nimekuju Stołpce, jidiši keeles Steiptz) on linn Valgevenes Minski oblastis, Stoŭbcy rajooni halduskeskus. Linn asub Nemunase jõe ääres. Linna läbib Baranavičy ja Minski vaheline raudtee.

Stoŭbcys annavad haridust kolm keskkooli ja algkool, spordikool ja kunstikool. Linnas on kino, kunstigalerii, kultuurimaja ja kaks raamatukogu. Stoŭbcys on toiduainetetööstus, seal töödeldakse ka puitu. Linnas asuvad trükikoda ja Minski mootoritehase filiaal, seal valmistatakse telliseid.

Vaatamisväärsused on vanalinn, 19. sajandi lõpus ehitatud sünagoog ja aastal 1825 ehitatud kreekakatoliku kirik (praegune õigeusu kirik). Linnas asub Jakub Kołase memoriaalmuuseum.

Nimi

Linna varasem nimi oli Svieržna (Свержна), tänapäevane nimi võeti kasutusele 17. sajandi alguses. Praeguse nime kohta on mitu versiooni. Ühe kohaselt pärineb nimi Nemunase jõe ääres paiknenud tulpadest, mille külge laevnikud oma pargaseid sidusid, teise kohaselt tähistati vanasti sealkandis maantee tulpadega, kuna selle asukoht ei olnud maastikul selgesti eristatav. Kolmas variant väidab, et asula nimi tuleneb Radziwillide ja Słuszkade valduste piiritulpadest. Kohaliku legendi kohaselt tähistati sammastega endise kloostri asupaik, mille asukad hukkusid koolerapuhangu tagajärjel. Sarnane lugu pajatab kloostrist, mille mungad elasid väikestes sammasteks kutsutud tornikestes.

Ajalugu

Stoŭbcy alev asutati aastal 1511. Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas alev kuuluma Minski vojevoodkonda ja Minski maakonda. XVII sajandi alguses läks alev Słuszkade valdusse. Aleksander Słuszka ehitas sinna aastal 1623 katoliku kiriku, aga aastal 1639 dominiiklaste kloostri.

Aastal 1655 rüüstasid Moskva väed alevit ja põletasid selle maha. Üle poole elanikest viidi vangistusse. Alev siiski taastus ja sai aastal 1669 õiguse pidada laata. Aastal 1675 pühitseti sisse uus kivist kirik.

XVIII sajandi alguses läks alev Denhoffide valdusse. Põhjasõja ajal rüüstati uuesti Stoŭbcyt, aga alev taastus kiiresti. Aastal 1728 sai alevist Czartoryskite valdus.

Aastal 1793 läks alev teisel Poola jagamisel Venemaa keisririigi koosseisu. Aastal 1799 ehitati üle Nemunase jõe sild.

Poola Novembriülestõusu tagajärjel konfiskeerisid tsaaririigi võimud alevi. Aastal 1844 suleti ka dominiiklaste klooster. Stoŭbcy kujunes tähtsaks sadamaks. Aastast 1859 on teada, et sadamas oli 20 riigile kuuluvat ja 17 eraomanduses olevat ladu, aga aastast 1860 on teada, et veeteed mööda viidi alevist Königsbergi umbes miljon puuda erinevaid kaupu, põhiliselt teravilja. Aastal 1863 ajendas uus ülestõus tsaaririigi võime konfiskeerima alevi katoliiklastelt nende valduses olnud kirikut, see anti Moskva patriarhaadi käsutusse.

Aastal 1871 avati alevist 2 kilomeetri kaugusel Stoŭbcy raudteejaam. Aastal 1874 asutati tikuvabrik. Aastal 1905 toimus sealses metsatööstuses suur streik, aga oktoobris alustasid alevi elanikud protestiks Minskis toimunud mahalaskmiste vastu näljastreiki.

1921. aastal liideti Stoŭbcy Poola aladega, ühtlasi sai alevist linn. Aastal 1924 ründasid linna Punaarmee üksused Stanislovas Vaupšase juhtimisel.

Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise ja viiendal Poola jagamisel annekteeriti 1939. aastal Valgevene NSV-sse.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses aastail 1943–1944 põrandaalune Poola kooliprogrammi järgi haridust andev kool.

1960. aastatel hävitasid Nõukogude võimud 17. sajandist pärineva katoliku kiriku.