Soome ooper

Soome ooper. Esimest korda esitas Soomes ooperit Carl Gottlieb Seuerlingi külalistrupp 1768. aastal Turus. Etendati saksa helilooja Johan Theile barokkooperit "Der erschafene, gefallene und wiedern aufgerichtete Mensch" (1678). Näitetrupp pidi reisima Stockholmist Soome kaudu Peterburi ja tagasi. Turus nähti peamiselt Rootsist, Viiburis Peterburist ja Helsingis Tallinnast tulnud ooperitruppide esinemisi. Suur osa esitatud teostest olid saksa laulumängud (Singspiel) või tuntud aariatest koostatud kontserdid.

1813. aastal esitas Helsingis Tallinnast tulnud Gappmeyeri trupp Mozarti "Così fan tutte" ja 1829. aastal Viiburis Johan Arnold Schulzi trupp von Weberi romantilise ooperi „Nõidkütt” (Der Freischütz). Sel­les tükis osalesid ka mõned Soome harrastuslauljad. Alates 1839. aastast käis regulaarselt Tallinnast Helsingis W. von Kastelooti ja H. W. Gehr­manni 70-liikmeline trupp. 19. sajandi keskel külastasid Soomet Tallinna Theofil Fassi ja J. J. Schrameki ning Riia F. Thoméni trupid. Kanti ette selliseid nõudlikke teoseid nagu Meyerbeeri "La pro­phète", Rossini "Wilhelm Tell", Verdi "Ernani", Auberi "Fra Diavolo" ja Wagneri "Tannhäuser". Vii­mast teost mängiti Helsingis 20 aastat varem (1857), kui see itaalia keeles Inglismaal esimest korda ette kanti. Etenduskohad olid tagasihoidli­kud. Tavaliselt kuulati ooperit suurtes tubaka­kuivatamis­e kuurides või Helsingi Kaivopuisto pargis. Publikuks oli enamasti puhkusel viibiv vene aadel.

Esimene ainult soomlaste jõududega etendatud ooper oli 1849. aastal Helsingis rootsi keeles ette kantud Rossini „Sevilla habemeajaja” (Il barbiere di Siviglia). Selle edu õhutas järgmisel aastal lavastama Donizetti "Lucia di Lammermoori". Orkester moodustati nen­de etenduste jaoks üliõpilastest.

1852. aastal oli Soo­me ooperielus sisuliseks pöördepunktiks, kui Helsingis esietendus soome muusika isaks kutsutud saksa päritolu viiuldaja, dirigendi ja helilooja Fredrik Paciuse ooper "Kung Karls jakt" („Kuningas Karli jaht”). See oli esimene Soomes kirjutatud ja Soome esitajatele mõeldud ooper. Etendus toimus „talgute” korras. Laval oli korraga 34 naist ja 51 meest, kes esitasid rolle kordamööda ning laulsid ka kooris. Orkestris mängis 34 muusikut. Tükki har­jutati koguni enne ettekandmist 74 korda.

1870. aastal kuuldi Helsingi Arkadia teatris Suomalainen Seura esituses esimest korda ooperit soome keeles. Selleks oli Ver­di „Trubaduur” (Il trovatore). 1872. aastal asutas Kaarlo Berg­bom kutselise rahvusteatri Suomalainen teatteri, mille koosseisu lisati aasta hiljem lauluosakond Suomalainen Ooppera. Esimene nende esitatud teos oli 21. novembril 1873 Viiburis ette kantud Donizetti "Lucia di Lammermoor". Seda päeva loeb Rahvusooper (Suomen Kansallisooppera) oma sünnipäevaks. Huvi ooperi vastu oli Soo­mes väga tagasihoidlik, mistõttu Suomalainen Ooppera lõpetas 1879. aastal tegevuse. Selleks ajaks oli esitatud 24 ooperit 450 etendusel. Kõige populaarsem lavastus oli Gounod "Faust" (55 korda).

1891. aastal kuulutas Suomalaisen Kirjallisuuden Seu­ra välja võistluse soome oma ooperi saamiseks. Ühte­gi tööd ei laekunud. 1896. aastal korrati võistlust ja siis võitis selle ainus osaleja Frans Oskar Meri­kanto teosega "Pohjan neiti". See lüüriline soomekeelne ooper kanti ette alles 1908. aastal Viiburi laulupeol. 1896. aastal tegi katse komponeerida täismõõduline ooper "Veneen luominen" ka Soome ajaloo suurim helilooja Jean Sibelius, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta sai siiski esitamisküpseks lühiooperi "Jungfrun i tornet" (Neito tronissa, 1896), kuid see oopus ei äratanud erilist tähelepanu. 1913. aastal esitati esimese rahvusliku koomilise ooperina Armas Launise "Seitsemän veljestä".

Edvard Fazer, Oskar Merikanto ja Aino Ackté asutasid 1911. aastal alaliselt tegutseva ooperitrupi. See sai nimeks Kotimainen Ooppera ja alustas tegevust 2. oktoobril 1911, kui esitas rootsi keeles Leoncavallo ooperi "Pajatsid". Teatri Kotimainen Ooppera dirigendiks oli kuni 1922. aastani Merikanto. Trupp muudeti 1914. aastal osaühinguks, mis võttis kasutu­sele varem kasutusel olnud nime Suomalainen Ooppera. Trupp sai „ajutiselt” kuni 1993. aastani esinemise ­kohaks Vene sõjaväele kuulunud Aleksanteri teatrimaja (669 kohta). See esinemiskoht avati 19. jaanuaril 1919 Verdi "Aida" etendusega. Riik teatrit ei finantsee­rinud. Seda toetas maiustuste- ja pagarifirma O/Y Fazer, mis määras ka teatri juhtkonna ja suures osas repertuaari. Samal perioodil, ehk iseseisvumise algaastatel, esitati oopereid ka Turus, alustati Savonlinna ooperifestivalidega ning korraldati Helsingi suveetendusi ja ooperimuusika kontserte. 1920. aastate alguse majandusraskuste tõttu lõpetati ooperite ­­etendamine, repertuaari jäid vaid operetid, mida publik suure innuga kuulamas käis. 1925. aastal lõpetas Suomalainen Ooppera finantsraskuste tõttu tegevuse.

1926. aastal käivitus Soomes rahaloterii, mille tulust osa kasutati ooperi hinges hoidmiseks. See ettevõtmine taastas Suomalainen Ooppera tegevuse ja päästis Soome ooperielu. Trupp esitas põhiliselt saksa hilisromantilist lava­muusikat, mis tõi publiku teatrisse. Kodumaine ooperilooming, nagu Ilmari Krohni "Tuhotulva" (1928), Emil Kauppi "Päiväkummun pidot" (1925) ja "Nummisuutarit" (1930), Väinö Raitio "Jeftan tytär" (1931), "Prinsessa Cecilia" (1936) ja "Kaksi kuningatarta" (1944) ei leidnud publiku tähelepanu ega soosingut. Vaid Aarre Merikanto ja Leevi Madetoja teosed lõid soome publiku hulgas läbi. Meri­kan­to 1920. aastate euroopalikus moder­nist­likus stiilis kirjutatud "Juha" (1922) leidis Soome publiku silmis armu alles 1963. aasta lavastusega. Suomalainen Ooppera trupp tõi 1920. aastatel välja ligi 70 uuslavastust. Nende hulgas oli ka Madetoja "Pohjalaisia" (1924), millest kujunes soomlaste üks armastatumaid teoseid. Seda tituleeriti üle poole sajandi rahvusooperiks. 1975. aastal pälvis selle tiitli Joonas Kokkoneni "Viimeiset kiu­sauk­set".

Operett ilmus Suomalainen Ooppera mängukavva 1921. aastal, kui esitati Johann Straussi "Die Fledermaus". Publik oli vaimustuses, kuid kriitikud mõistsid trupi repertuaarivaliku hukka. Vaatamata kriitikute vastuseisule esitas trupp üksteise järel suurema osa maailma operetiloomingu tippteostest. 1930. aastad olid opereti kuldaastad. Igal aastal võttis trupp mängukavva vähemalt kaks opereti uuslavastust. Ooperi poole pealt oli repertuaaris valitsemas itaalia ooperite kõrval prantsuse heliloojate looming (Le postillon de Lonjeumeau, Faust, Carmen, Thaïs, Les contes d’Hoffmann, Les huguenots, Lakmé, Manon).

Talvesõja alates 1939. aastal sai Aleksanteri teatrimaja Helsingi pommitamiste käigus vigastada, kuid taastati kiiresti. Teise maailmasõja aastatel jätkas Suomalainen Ooppera trupp tegevust, kuid pani oma mängukavas põhilise tähelepanu operettidele, lisaks mõned ooperiliteratuuri tippteoseid nagu "Il barbiere di Siviglia", "Così fan tutte", "Gianni Schicchi", "La traviata", "Tosca" ja "I pagliacci".

Sõja lõppedes tõusis Soome rahvuslikest heliloojatest esile Põhjamaade veristliku stiili esindajaks peetud Tauno Pylkkänen, kelle "Mare ja hänen poikansa" (1945), "Simo Hurtta" (1948), "Opri ja Oleksi" (1958) ja eriti patriootiline "Tuntematon sotilas" (1967) väljendasid sügavaid rahvuslikke tundeid. 1950. aastal võitis Pylkkänen "Prix Italia" ooperikonkursil oma raadio-ooperiga "Sudenmorsian" III auhinna.

1956. aastal muudeti Suomalainen Ooppera rahastamisskeemi. Asutati Suomen Kansallisooppera fond, millest sai trupi finantseerija. Teater sai nimeks Suomen Kansallisooppera. Kohe algusest peale pandi suurt rõhku soome algupäraste ooperite esitamisele ja uute oopuste sünni genereerimisele. Kerkis esile terve koolkond rahvuslikke komponiste, nagu Ahti Sonninen, Aaron Justinus Tenkanen ja Tauno Marttinen. Kolme peale kokku komponeerisid nad 20 ooperit, millest viit pole esitatud. Rohkem äratasid tähelepanu Marttineni "Tulitikkuja lainaamassa" (1966) ja "Poltettu oranssi" (1975). Kerkisid esile Eeva-Liisa Manner ja eriti Aulis Sallinen, kes oli Soome 20. sajandi viimase veerandi üks populaarsemaid ja edukamaid ooperikomponiste. Tema "Ratsumies" (1974), "Punainen viiva" (1979), "Kuningas lähtee Ranskaan" (1984), "Kullervo" (1993), "Palatsi" (1995) ja "Kuningas Lear" (2000) kujutavad omaette peatükki soome rahvusliku ooperi arengus.

Eino­juhani Rautavaara esindab soome uusklassitsistlikku stiili. Tema "Apollo ja Marsys" (1970) on omamoodi ooper-muusikal, "Thomas" (1985) kuulub Kalevala temaatikasse, "Vincent" (1990) käsitleb inimhinge sügavaid probleeme, kammerooper "Auringon talo" (1990) pühendub vene emigrantide eluolule Soomes, "Tieatäjien lahja" (1996) on kammerlik teleooper, "Aleksis Kivi" (1997) pühendatud nimekale Soome kirjanikule ja "Rasputin" (2003) käsitleb vene usumehe, müstifikaatori ja viimase tsaarinna soosiku elu. Paavo Heinineni "Silkki­rumpu" (1984) on „kontsert lauljatele, muusi­kutele, liikumisele, sõnadele ja näge­mustele” ja "Veitsi" käsitleb ühe poeedi elukäiku. See teos võitis 1989. aastal Savonlinna ooperi­festivali repertuaari täienda­miseks korraldatud võistluse, kuid jättis publiku külmaks, kukkus läbi ja põhjustas festivali kor­raldajatele suuri rahalisi raskusi.

20. sajandi lõpukümnenditel esile kerkinud arvukat uut heliloo­jate­põlvkonda esindavad Helsingi Linnateatri „õukonnaheliloojana” tuntud Jukka Linkola, kelle teleooper "Angelika" võitis 1993 "Prix Italia" konkursi. Linkola on komponeerinud veel "Elina" (1992), "Lieran poika" (1993) ja "Täyttyneiden toiveden maa" (1998). Olli Kortekangase "Short Story" (1980) parodeerib ooperit ning teleooperi "Grand Hotel" tegevus toimub ajavahe­mikul enne Esimest ja pärast Kolmandat maa­ilmasõda. Tähelepanu pälvinud oopereid on komponeerinud Kalevi Aho, kelle "Hyönteiselämää" (1996) esitati Soome Rahvusooperis ja "Salaisuuksien kirja" (2000) Savonlinnas.

Soome ooperielu arengule on tuge­valt kaasa aidanud 1912 asutatud Savonlinna Oopperajuhlat, mis 1967 muudeti iga-aastaseks juulis toimuvaks rahvusvaheliseks ooperifesti­valiks. Aastatega on festival kasvanud nädala pikkusest üritusest kuuajaliseks. Külastajaid on igal aastal ligikaudu 60 000 inimest. Alates 1967. aastast on seal toimunud kaheksa Soome ooperi esmaettekannet. Savonlinna ooperifestivalil on alates 1987. aastast külalisetendusi andnud välismaa ooperitrupid. Seal on oma võimeid demonstreerinud Tallinna Estonia ooperi- ja balletiteater, Düsseldorfi Deutsche Oper am Rhein, Londoni Covent Garden, Peterburi Maria teater ja Moskva Suur Teater.

Mitmed soome lauljad on endale rahvusvahelist nime teinud. Aino Ackté oli aastatel 1897–1903 Pariisi Grand Opéra primadonna ja 1903–1905. aastal Metropolitan Opera solist. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil tegid Euroopa teatrites karjääri sopranid Aune Antti, Lea Piltti ja Aulikki Rautavaara. Pärast Teist maailmasõda on end rahvusvaheliselt tuntuks laulnud baritonid Tom Krause ja Jorma Hynninen, bassid Martti Talvela, Matti Salminen ja Jaakko Ryhänen ning sopranid Karita Mattila ja Soile Isokoski. Noorema põlvkonna lauljatest on rahvusvahelistel teatrilavadel läbi löönud Laura Nykänen, Taru Valjakka, Tommi Hakala, Petri Lindroos, Tuomas Pursio jt. Operetiprimadonna Tamara Lund on esinenud Viini Theater an der Wienis, Zürichis ja Amsterdamis.

Soome uue ooperimaja eitamine langes aega, kui Soome elas üle sügavat majanduskriisi (lama). Seetõttu oli projektile palju vastaseid, kes väitsid, et majanduslikult „vaene Soome” ei saa endale lubada suuri summasid neelavat ooperit. Riigi kasinavõitu eelarve tähendas ka ooperi finantseerimise kokkutõmbamist, samas kui vajadus suurendada ooperi orkestrit, koori ja tehnilist personali oleks vastupidi nõudnud märkimisväärset suurendamist. Vähese eelarve tõttu sai uude ooperimajja palgata tööle 26 orkestranti, 20 kooriliiget ja 12 tehnilist töötajat ja needki ajutise töölepinguga kuni 1993. aasta sügiseni. Kuid soomlased said majandusraskustest üle ning ka rahvusooper ei pidanud enam peost suhu elama.

Suo­men Kansallisooppera uus maja avati 30. novembril 1993. Selleks puhuks komponeeris Aulis Sallinen ooperi Kullervo. Teatri suu­res saalis on 1365 kohta. Väikese saali (kannab Aulis Almi nime) istekohtade arv varieerub (ole­nevalt orkestri suurusest) 200–500-ni. Pikka aega Põhjamaade moodsaima teatrimaja saalide akustikat on võimalik vastavalt vajadusele muuta.

Soomes on ka arvukalt provintsioopereid, mis esitavad aastas ühe (harvemini kaks) ooperit ja käivad nendega ringreisidel. 1947. aastal alustas Leevi Madetoja Pohjalaisia ja Bizet’ Carmeni esitamisega tegevust Tampere ooper. 1956. aastal loodi ooperitrupp Vaasa linnateatri juures, mis on ligi 70 aasta jooksul esitanud maailma ooperiliteratuuri tippteoseid, soome heliloojate oopereid ning samuti operette Die Fledermaus, Die lustige Witwe, Wiener Blut, Die Csárdásfürstin, Der Zigeunerbaron, Eine Nacht in Venedig, Orphée aux enfers ning Ülo Vinteri lasteooperi Pipi Pikksukk (1990). Oulu linnateatri ooperi esitamise ajalugu ulatub aastasse 1910, kui kohalik muusikaselts kandis ette Verdi Il trovatore. 1963. aastal esitasid Oulu ülikooli üliõpilased klaveri saatel Lortzingi Die Opernprobe. 1965. aastal komplekteeriti teatri juures alaliselt tegutsev ooperitrupp. 1964. aastal alustas tegevust Turu ooper (Åbo Opera), 1974 Pori ja 1977 Mikkeli ooper. Ooperitrupid on ka Jyväskyläs, Kotkas ja Kuopios. Helsingis tegutseb alates 1988. aastast Suomalainen Kamariooppera ja alates 1996. aastast Ooppera Skaala.

Tähelepanuväärne on Soome riigi ja munitsipaalvõimude rahaline toetus ooperikunsti arendamiseks. Haridusministeeriumi eelarvest eraldatakse toetusi Savonlinna ooperifestivali läbiviimiseks ja munitsipaalteatritele. Helsingi linn, Espoo, Vantaa ja Kauniainen toetavad igal aastal mitme miljoni euroga Suomen Kansallisooppera tegevust.

Rahvusooperi nimi on 1. detsembrist 2015 Suomen Kansallisooppera ja -balletti. 2016. aastal külastas rahvusooperi etendusi 317 000 inimest. 2020. aastal pidi rahvusooper ja -ballett koroonapandeemia tõttu 12. märtsist 14. aprillini kavas olnud etendused ära jätma.

Vaata ka

• Soome Rahvusooper

Allikad

• Henry Bacon. Oopperan historia, Helsingi, 1995
• Matti Haapakoski jt. Suomen musiikin historia – Esittävä säveltaide, Helsingi, 2002
• Tiit Made. Ooperimaailm II köide, Tallinn, 2012
• Suomen Kansallisooppera ja -balletti koduleht (oopperabaletti.fi)