Sisaki lahing

Sisaki lahing
Osa "Pikk sõda" Saja-aastane Horvaatia–Osmanite sõda
Kristlased Sisaki ees, Horvaatia AD 1593 (Hieronymus Oerteli raamatust, Nürnberg 1665)
Toimumisaeg	22. juuni 1593
Toimumiskoht	Sisak, Horvaatia kuningriik Habsburgide monarhia 45° 28′ 14″ N, 16° 23′ 10″ E
Tulemus	Habsburgide võit Pika Türgi sõja puhkemine
Osalised
Osmanite riik Osmanite Bosnia Habsburgide monarhia Horvaatia kuningriik Austria ertshertsogkond Steiermargi hertsogkond Kraini hertsogkond
Väejuhid või liidrid
gazi Telli Hasan Paşa † sultanzade Herseki Mehmed Bey † Pakrac-Cernica Džafer Bey † Zvorniki Arnaud Memi Bey † Požega Ramazan Bey † Klis-Livno Opardi Bey † Orahovaci Sinan Bey † Lika Ibrahim Bey Ruprecht von Eggenberg Tamás Erdődy Andreas von Auersperg Matija Fintić † Blaž Đurak
Jõudude suurus
12 000–16 000 4300–5800 300–800 Sisaki kaitsjat 4000–5000 ratsa- ja jalaväe tugevdused
Kaotused
8000 hukkus või uppus 50–500

Sisaki lahing peeti 22. juunil 1593 Osmanite Bosnia vägede ja Habsburgide maadelt, peamiselt Horvaatia kuningriigist ja Sise-Austriast pärit kristlaste ühendarmee vahel. Lahing toimus Kesk-Horvaatias Sisakis Sava ja Kupa jõe ühinemiskohas kristliku Euroopa ja Osmanite riigi vahelisel piirialal.

Aastatel 1591–1593 üritas Osmanite Bosnia sõjaväekuberner beilerbei Telli Hasan Paşa kaks korda vallutada Sisaki kindlust, garnisoniga linnust, mida Habsburgid Horvaatias sõjaväestatud piiriala osana pidasid. 1592. aastal pärast seda, kui keiserlik Bihaći võtmekindlus türklaste kätte langes, seisis Horvaatia peamise linna Zagrebi ees ainult Sisak. Paavst Clemens VIII kutsus üles astuma Osmanite-vastasesse kristlaste liitu ja Sabor värbas ennetuseks umbes 5000 elukutselisest sõdurist koosneva väe.

15. juunil 1593 piirasid Sisakit taas Bosnia paša ja tema gazi-sõdalased. Sisaki garnisoni juhatasid Blaž Đurak ja Matija Fintić, mõlemad Zagrebi piiskopkonna horvaadid. Habsburgide abiarmee Steiermargi kindrali Ruprecht von Eggenbergi ülemjuhatuse all koguti kiiresti piiramise katkestamiseks. Horvaatia vägesid juhatas Horvaatia ban Tamás Erdődy, samas kui Kraini ja Kärnteni hertsogkondade peavägesid juhatas Horvaatia sõjaväestatud piiriala komandör Andreas von Auersperg, tuntud kui "Kraini Achilleus".

22. juunil alustas Austria-Horvaatia abiarmee üllatusrünnakut piiramisvägedele, samal ajal väljus garnison kindlusest, et rünnakuga ühineda, millele järgnenud lahing lõppes Bosnia Osmanite armeele hävitava kaotusega, kus Hasan Paşa tapeti ja peaaegu kogu tema armee pühiti minema. Sisaki lahingut peetakse Habsburgide ja Osmanite vahel aastatel 1593–1606 möllanud Pika sõja alguse peamiseks katalüsaatoriks.

Taust

Sisaki kindlus, nagu see praegu on

Nii Osmanite riigi kui ka Habsburgide monarhia keskvõimud olid pärast mitmeid kampaaniaid Ungari ja Moldova maadele ning pärast neljakordset 1547. aasta vaherahu uuendamist teineteisega üsna vastumeelsed sõdima, kuid laiaulatuslikke rüüsteretki korraldati teineteise territooriumitele: ebaregulaarne Osmanite kergeratsavägi akindži oli Habsburgide Ungarisse arvukalt rüüsteretki korraldanud ja teisest küljest julgustati uskokke (Balkani Habsburgide-meelsed ebaregulaarsed sõdurid Aadria mere idarannikul) korraldama rüüsteretki Osmanite territooriumile Balkanil. Hoolimata vaherahust jätkusid kokkupõrked ka Horvaatia piiril. Horvaatia-Osmanite piir kulges Koprivnica ja Virovitica vahelt Sisakini, sealt läände Karlovaci, lõunasse Plitvice järvedeni ja edelasse Aadria mereni. Horvaatial oli tol ajal vaid 16 800 km² vaba territooriumi ja u. 400 000 elanikku.

Kuigi selle tugevus oli ammendunud pidevate piirikonfliktide tõttu, suutsid Horvaatia kindluslinnad 16. sajandi lõpul Osmanite vägesid vaos hoida. Sel perioodil olid Osmanite Bosnia väed teinud mitmeid katseid vallutada suuri kindluseid ja linnu piki Una ja Sava jõge. 26. oktoobril 1584 said väiksemad Osmanite üksused lüüa Slunji lahingus ja 6. detsembril 1586 Ivanić-Gradi lähedal. Kuid Osmanite rüüsteretked ja rünnakud kasvasid ja Horvaatia aadel võitles ilma Habsburgide toeta.

Uskokkide rünnak Krka sandžakile vihastas piirkonna Osmanite rahvast ja ametnikke. Krka sandžakkbei Ibrahim läks Istanbuli pidama kõnelusi kõrgete ametnikega. Ta soovis uskokkide tekitatud kahju hüvitamist. Osmanite ametnikud küsisid Veneetsia suursaadikult Istanbulis selle teema kohta teavet. Sest Osmanid olid seisukohal, et uskoki rüüstajad on Veneetsia vabariigi alamad. Kuid Konstantinoopoli bailo lükkas süüdistuse tagasi ja ütles, et uskokid on Saksa-Rooma riigi alamad. Ibrahim palus, et ahidnâme kohaselt kirjutataks Saksa keisrile kiri uskokkide tekitatud kahju kohta. Osmanite suurvesiir andis Bosnia ejaletis äsja ametisse nimetatud Telli Hasan Paşale ülesande seda küsimust uurida. Arhiividest ei ole leitud ühtki Saksa-Rooma riigile kirjutatud kirja Krka rüüsteretke kohta. Sõltumata sellest, kas kiri saadeti või mitte, oli selge, et Osmanid ei leidnud kedagi, kes sel teemal kõneleks ja peagi asusid nad valmistuma sõjaks, et uskoki rüüstajatele ja nende toetajatele kätte maksta.

Eeldus

1591. aasta augustis ründas Osmanite Bosnia ejaleti beilerbei ja vesiir Telli Hasan Paşa ilma sõda kuulutamata Horvaatiat ja jõudis Sisakini, kuid löödi pärast neli päeva kestnud võitlust tagasi. Horvaatia ban Tamás Erdődy alustas vasturünnakut ja vallutas suure osa Moslavina piirkonnast. Samal aastal käivitas Hasan Paşa veel ühe rünnaku, vallutades Una jõe ääres Ripači linna. Need rüüsteretked sundisid Erdődyt kutsuma 5. jaanuaril 1592 Zagrebis kokku Horvaatia parlamendi koosoleku ja kuulutama riigi kaitsmiseks välja üldise ülestõusu. Need Hasan Paşa juhitud piirkondlike Osmanite vägede tegevused näivad olevat vastuolus Konstantinoopolis asuva Osmanite keskvalitsuse huvide ja poliitikaga, ja pigem tänu vallutuseesmärkidele ja organiseeritud rüüstamisele sõjalaadsete Bosnia sipahide poolt, kuigi võib-olla ka ettekäändel teha lõpp uskokkide röövretkedele ejaletti, kuna kaks riiki sõlmisid varem 1590. aastal üheksa-aastase rahulepingu.

Tänapäevane kujutus 1592. aastal gazi Hasan-paša Predojevići juhitud Ejalet-i Bosna Osmanite provintsivägede edukast rünnakust Habsburgide Horvaatia kindluslinnale Bihaćile (Bihka).

1592. aasta juunis vallutas Hasan Paşa Bihaći ja suunas oma väed teist korda Sisaki suunas. Bihaći langemine põhjustas Horvaatias hirmu, kuna see oli aastakümneid piiril seisnud. Hasan Paşa vallutas ja põletas 19. juulil 1592 edukalt ka bani sõjaväelaagri Brestis, mille Erdődy mõni kuu varem Petrinja lähedale ehitas. Laagris oli u. 3000 meest, samas Osmanite vägedes oli u. 7–8000 meest. 24. juulil alustasid Osmanid Sisaki piiramist, kuid lõpetasid selle pärast 5-päevast võitlust ja suuri kaotusi, jättes Turopolje piirkonna laastatuna. Need sündmused julgustasid keisrit rohkem pingutama, et peatada Osmanid, kelle tegevuse talv peatas.

Lahing

1593. aasta kevadel kogus beilerbei Telli Hasan Paşa Petrinjas suure armee ja ületas 15. juunil taas Kupa jõe ning alustas kolmandat rünnakut Sisakile. Tema Bosnia Osmanite armee koosnes u. 12 000-16 000 sõdurist Klisi, Lika, Zvorniki, Hertsegoviina, Požega ja Cerniki sandžakkidest. Sisakit kaitses kõige rohkem 800 meest Matija Fintići, kes suri 21. juunil, ja Blaž Đuraki juhtimisel, mõlemad Kaptolist, Zagrebi katoliku piiskopi asukohast. Linn oli tugeva suurtükitule all ja abipalve saadeti Horvaatia banile. Austria kindralkoloneli Ruprecht von Eggenbergi, ban Tamás Erdődy ja kolonel Andreas von Auerspergi juhitud abiväed saabusid Sisaki lähedale 21. juunil. Neid oli u. 4000–5000 ratsa- ja jalaväelast. Mustafa Naîmâ jutustab, et pärast lahingueelsete ettevalmistuste tegemist käskis Hasan Paşa gazi Hodža Memi Beyl, tuntud väejuhi Sarhoš Ibrahim Paşa isal, ületada jõgi ja uurida vaenlase vägesid. Ta teatas, et lahing lõppeb hävinguga, kuna Habsburgidel oli nii suur jõud (tõenäoliselt viidates selle suuremale hulgale relvadele ja laskemoonale). Naîmâ jutustab ka, et pärast sellest kuulmist vastas kartmatuks väejuhiks peetud Hasan Paşa, kes juhtus just sel ajal malet mängima, talle karmilt: "Neetud sina, põlastusväärne armetu! karda numbreid: kao minu silmist!", ja istus siis hobuse selga ning asus mobiliseerima Osmanite vägesid üle sildade, mille ehitamist ta oli varem käskinud.

Horvaatia ban Tamás Erdődy asus oma 1240 sõduriga ohustatud linna aitama. Temaga ühinesid Andreas von Auersperg 300 raudrüütliga Krainist ja Kärntenist, siis Ruprecht Eggenbergi Saksa väed 300 sõduriga, Slavoonia Krajina komandör Stjepan Grasswein ja tema 400 ratsanikku, Petar Erdődy ja 500 Žumberaki uskokki, Melchior Rödern 500 Tole vibulaskuriga, Weineri Adam Rauber 200 arkebuusimehega, Krštofor Obrutschan 100 mehega, Stjepan Tahy 80 husaariga, Altenhofi Martin Pietschnik 100 mehega, Karlovaci, Kärnteni ja Kraini musketäride komandör Georg Sigismund Paradeiser 160 mehega, Ferdinand Weidner 100 jalamehega ja krahv Montecuccoli 100 ratsanikuga. Lisaks olid kohal järgmised Horvaatia kaptenid oma sõjaväega: Ivan Draskovic, Benedict Thuroczy, Franjo Orehovački, Vuk od Druškovca ja krahv Stjepan Blagajski. Nii kogus see ümberpiiratud Horvaatia linnale appitulnud Horvaatia-Sloveenia-Saksa armee umbes 5000–6000 võitlejat, kellest üle kahe kolmandiku olid horvaadid.

22. juunil kella 11 ja 12 vahel ründasid Erdődy ja Auerspergi väed Osmanite positsioone eesotsas Horvaatia husaaridest ja jalaväest Erdődy armeega. Esimese rünnaku lõi Osmanite ratsavägi tagasi. Seejärel ühinesid rünnakuga kolonel Auerspergi sõdurid, neile järgnesid Eggenbergi ja teiste komandöride mehed, sundides Osmanid tagasi Kupa jõe poole. Hasan Paşa armee aeti Odra ja Kupa jõe vahelisse nurka, kusjuures silla üle Kupa võtsid Karlovaci sõdurid. Sisaki garnison Blaž Đuraki juhtimisel ründas ülejäänud Osmanite vägesid, mis Sisakki piirasid. Kahe kristliku armee tiiva vahele jäädes sattusid Osmanid paanikasse ja alustasid kaootilist taganemist, püüdes ujuda üle Kupa jõe ja jõuda oma laagrisse. Armee põhiosa koos enamiku komandöridega kas tapeti või uppusid jõkke.

Telli Hasan Paşa saatuslik ratsavägi Sisaki lahingu ajal 1593. aastal

Lahing kestis umbes ühe tunni ja lõppes Osmanite täieliku lüüasaamisega. Predojević (Nikola Predojević on Telli Hasan Paşa originaalnimi) ei elanud lahingut üle. Tapetud või Kupasse uppunud Osmanite komandöride hulgas olid Hertsegoviina sandžaki sultanzade Mehmet Bey, Pakrac-Cernica sandžaki Džafer Bey, samuti Hasani vend, Zvorniki sandžaki Arnaud Memi Bey ja Požega sandžaki Ramazan Bey. Lika sandžaki Ibrahim Beyl õnnestus põgeneda. Osmanite kogukaotus oli u. 8000 tapetut või uppunut. Kristlaste armee hõivas 2000 hobust, 10 sõjalippu, Osmanite jäetud falkonetid ja suurtükimoona. Kristlaste armee kaotused olid kerged; ertshertsog Ernstile 24. juunil 1593 edastatud Andreas von Auerspergi aruandes mainitakse tema vägedes hukkunuid vaid 40–50.

Tagajärjed ja tähendused

Maal Sisaki lahingust, Hans Rudolf Miller

Kristlik Euroopa rõõmustas suurejooneliste teadete üle Sisaki võidu kohta. Paavst Clemens VIII kiitis kristlikke sõjaväejuhte, saates ban Erdődyle tänukirja, samas kui Hispaania kuningas Felipe II nimetas Erdődy Püha Päästja ordu rüütliks. Zagrebi piiskopkond ehitas võidu mälestuseks Greda külla Sisaki lähedal kabeli ja piiskop määras, et Zagrebis peab igal 22. juunil toimuma tänumissa. Hasan Paşa kuub anti Ljubljana toomkirikule. Sisaki garnisoni komandör Blaž Đurak sai Horvaatia parlamendilt võidu panuse eest autasu.

Ban Tamás Erdődy tahtis võitu ära kasutada ja võtta Petrinja, kuhu Osmanite armee jäänused põgenesid. Kindralkolonel Eggenberg leidis aga, et nende armeele ei jätku piisavalt toitu ja rünnak Petrinjale peatati. Pärast seda, kui teated kaotusest jõudsid Konstantinoopolisse, nõuti kättemaksu väejuhtidelt ja sultani õelt, kelle poeg Mehmed oli lahingus tapetud. Kuigi Hasan Paşa tegevus ei olnud kooskõlas Kõrge Värava huvide ja poliitikaga, tundis sultan, et niisugune piinlik lüüasaamine, isegi kui vasall tegutses omal algatusel, ei saa jääda kättemaksuta. Sultan Murad III kuulutas keiser Rudolf II-le samal aastal sõja, alustades Pikka sõda, mida peeti peamiselt Ungaris ja Horvaatias. Sõda ulatus läbi Mehmed III (1595–1603) ja Ahmed I (1603–1617) valitsemisaja.

Sõja ajal suutsid Osmanid Sisaki vallutada. 24. augustil 1593 kasutasid Osmanid suure armee puudumist Sisaki lähedal, mida kaitses 100 sõdurit. Tugeva kahuritulega õnnestus neil müürid läbi murda ja 30. augustil kindlus alistus. 10. septembril 1593 vallutati Sisak Osmanite poolt, keda juhtis Rumeli beilerbei Mehmed Paşa. 11. augustil 1863 Osmanite garnison põgenes ja süütas kindluse põlema. Pikk sõda lõppes Zsitvatoroki rahuga 11. novembril 1606, mis oli esimene märk Osmanite Kesk-Euroopasse laienemise mahasurumisest ja piiri stabiliseerumisest pooleks sajandiks. Sise-Austria koos Steiermargi, Kärnteni ja Kraini hertsogkondadega jäi Osmanite kontrolli alt vabaks. Horvaatia suutis ka oma iseseisvuse edasiste Osmanite sissetungide eest säilitada ja saavutas rahulepingu järgi mõningaid territoriaalseid edusamme, nagu Petrinja, Moslavina ja Čazma. Samuti on oluline märkida, et pärast esimest suurt Osmanite lüüasaamist Loode-Balkanil hakkasid riigi õigeusklikud alamad, eriti serblased ja valahhid (kes olid olnud lojaalsed ja sõjaliselt kasulikud) kaotama usku oma moslemitest isandatesse ja hakkasid aeglaselt üle minema Habsburgide poolele, emigreerudes Osmanite kontrolli all olevatelt maadelt Habsburgide omadele või isegi mässades Osmanite vastu oma territooriumil (Banaadi ülestõus).

Vana Horvaatia kaart lahingu ajast

Pärand

Kuna lahing toimus Horvaatia territooriumil ja põhiosa kristlastest kaitsjatest olid Horvaatia sõdurid, on võit sellest ajast peale mänginud suurt rolli Horvaatia ajalookirjutuses. Horvaatia valitsus andis 1993. aastal välja mälestusmargi nimega "Võit Sisakis". Traditsiooniline Zagrebi toomkiriku väikese kella helistamine kell kaks pärastlõunal on lahingu mälestuseks, sest Zagrebi piiskop oli see, kes kandis suurema osa Sisaki kindluse kuludest.

Kuna võitlejad naabrusest Krainist tugevdasid kaitsjaid, on lahing ka osa Sloveenia traditsioonist. 22. juunil 1993 andis Sloveenia vabariik Sisaki lahingu 400. aastapäeva tähistamiseks välja kolm mälestusmünti ja postmargi. 1943. aastani viis Ljubljana katoliku kirik läbi iga-aastase mälestusjumalateenistuse, milles ametit pidav preester kandis Hasan Paşat kujutavat mantlit.

Vaata ka

• Saja-aastane Horvaatia–Osmanite sõda