Siiditee

See artikkel räägib kaubateest, sõna teiste kasutuste kohta vaata Siiditee (täpsustus)

Siiditee (hiina keeles 絲綢之路) oli ida-läänesuunaline paljude tuhandete kilomeetrite pikkune ajalooline kaubateede võrk Hiinast Vahemere maadeni. Kaubateid Läände oli vähemalt seitse. Kokkuleppeliselt loetakse Siiditee alguspunktiks Xi'ani. Siiditeel asusid näiteks Samarkand, Horezm, Herāt, Buhhaara, Hiva jt. Sajandite jooksul oli siid kõige tuntum kaup, mida seda mööda veeti.

Lisaks olid kasutusel kaubateed Jaapanisse ja lõunapoolsed mereteed.

Termin "siiditee" on ise uus. Selle võttis alles 1877. aastal kasutusele saksa geograaf Ferdinand von Richthofen, kes kasutas sõna Seidenstraße, mis sõna-sõnalt tähendabki siiditeed.

Siidi toodeti vanaajal üksnes Hiinas, mitte Euroopas. Sellepärast saab siidi mainimise põhjal antiikaja Euroopas otsustada, millal Siiditee toimima hakkas.

Osa kaubateest on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.^[1]

Ajalugu

Siiditee rajati umbes 120 eKr. Sahara elanikud vedasid Aasiast koduloomi sisse juba aastatuhandete eest, näiteks kitsi ja lambaid Lõuna-Aasiast juba 7. aastatuhandel eKr. Egiptuse ja Mesopotaamia 4. aastatuhande eKr kultuurkihtidest on leitud lasuriiti, mille ainus antiikmaailmas tuntud leiukoht asub Põhja-Afganistanis Badahšanis.

Siidi mainis arvatavasti juba Herodotos (eluaastad umbes 484 eKr – umbes 425 eKr). Kindlasti tegi seda Aristoteles. Aleksander Suure nauarhi Nearchose kirjutistes leidub esimest korda väljend "seeri nahad". Seerideks nimetati antiikajal hiinlasi. Hiinlaste teine nimetus "siinid" ehk "tinid" jõudis Vahemere maadesse nähtavasti mereteed pidi. Pärastpoole kinnistus nimetus "seerid" Põhja-Hiina ja "siinid" Lõuna-Hiina elanikele.^[2]

Hiina Lääne Hani dünastia ajal 2. sajand eKr moodustus Siiditee osa Vana-Hiinas, mille harud arenesid edasi Hani dünastia valitsusajal ning saavutas suurima ulatuse Tangi dünastia (618–907 pKr) valitsusajal ja tähtsus hakkas vähenema Yuani dünastia (1271–1368 pKr) valitsusajal.

Rooma riigis oli siidikaubandus riigi monopol. Siiditee kulges tollal kaht teed pidi: lõunast Egiptuse sadamatest meritsi läbi India ning põhjast maitsi läbi Pärsia ja Sogdiana.^[2]

6. sajandil Justinianus Suure ajal õnnestus Bütsantsi munkadel õõnsate keppide sisse peidetuna siidiussimune Bütsantsi viia ^[2]. Siis hakati siidi ka Bütsantsis tootma, kuid Siiditee tähtsus oluliselt ei vähenenud, sest juba ennegi kaubeldi seal muudegi kaupadega. Mööda Siiditeed levisid orjad, satään ja teised kangad, muskus ja teised lõhnaained, vürtsid, ravimid, juveelid, klaas ja isegi rabarber.

Peale kaupmeeste reisisid Siiditeed mööda näiteks palverändurid, misjonärid, sõdurid ja rändrahvad. Lisaks kaupadele levisid Siiditeed mööda mitmesugused tehnoloogiad, usulised ja filosoofilised õpetused, kuid ka haigused, millest tuntuim on muhkkatk (must surm).

Siiditee tähtsus hakkas oluliselt vähenema pärast Mongolite impeeriumi lagunemist. Mongolite impeerium (Kuldhord loodes, Tšagatai khaaniriik läänes, Ilkhanaat edelas ja Yuani dünastia tänapäeva Pekingi ümbruses) ja (Pax Mongolica) võimaldas kaupmeestel Siiditeed ilma hirmuta kasutada. Mongolid lihtsustasid suhtlemist, kauplemist ja mõtteviiside vahetust Euraasias ning seetõttu levisid kergemini ka haigused nagu katk.^[3]^[4] Mongolite impeeriumi ajal oli suur osa Siiditeest kulgenud ühe riigi maa-alal, nüüd jagunes see paljude riikide vahel ja harilikult tuli iga riigipiiri ületamise eest tollimaksu maksta. Pisut varem oli lagunenud teinegi impeerium, Bütsants. Varem olid palju kaupu transportinud rändhõimud, nüüd ei lubatud neil enam nii vabalt üle riigipiiride liikuda ja umbes selle aja paiku kaotasidki rändrahvad Kesk-Aasias tähtsuse.

Ehkki Siiditee algaastat pole võimalik määrata, võib paika panna umbkaudse lõpuaasta: Konstantinoopoli vallutamine 1453. Kogu Lähis-Ida sattus Osmanite impeeriumi võimu alla, mis oli meelestatud kristluse vastu, meenutades ristisõdu ja rekonkistat. Seetõttu suhtus Osmanite riik kaubitsemisse Euroopaga vaenulikult. Ta hoidis enda kontrolli all nii Väike-Aasiat kui ka Punase mere rannikut ja seetõttu saigi kõik kaubateed, mis Euroopasse viisid, peaaegu katkestada. Alles saja aasta pärast suutsid Veneetsia kaupmehed saavutada kauplemisõiguse Osmanite riigi sadamates.

21. sajand

Tänapäeval kavandatakse samanimelist raudteed Vaiksest ookeanist İstanbulini. (nn Belt and Road Initiative) Almatõs ja Biškekis on suur ida-läänesuunaline Siiditee-nimeline tänav (Almatõs Жібек жолы, Biškekis Jibek Joly). Hiinas Jiuquanis on Siiditee muuseum.

Vaata ka

Aasia infrastruktuuriinvesteeringute pank (AIIB)
Marco Polo

Viited

↑ UNESCO World Heritage List Silk Roads: the Routes Network of Chang'an-Tianshan Corridor
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 "Antiigileksikon", 2. kd., lk. 172
↑ Gregory G.Guzman – Were the barbarians a negative or positive factor in ancient and medieval history?, The historian 50 (1988), 568–70.
↑ Allsen. Culture and Conquest. p. 211.

Välislingid

NHK Tokushu dokumentaalseriaal "The Silk Road", mis läks eetrisse 7. aprillil 1980
3. september 2008: Homsest algab ETV-s põnev rännak Siiditeel – Siiditee Tuuril 2007 oldi teel 86 päeva
ISBN 9789985995785

[UNESCO_List-1] UNESCO World Heritage List Silk Roads: the Routes Network of Chang'an-Tianshan Corridor

[Antiigileksikon-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 "Antiigileksikon", 2. kd., lk. 172

[3] Gregory G.Guzman – Were the barbarians a negative or positive factor in ancient and medieval history?, The historian 50 (1988), 568–70.

[4] Allsen. Culture and Conquest. p. 211.

[1]

[2]

[3]

[4]