Sigurd Slembe
Sigurd Magnusson Slembe (ka Sigurd Slembedjakn; surnud 1139) oli Norra trooninõudleja 12. sajandil. Ta väitis end olevat Magnus Paljasjala poeg.
End Magnus Paljasjala pojaks nimetanud Sigurd Slembe ilmus Norrasse Harald Gille (kes ka ise nimetas end Magnus Paljasjala vallaspojaks) valitsusajal ja nõudis, et too võtaks Sigurdi oma kaaskuningaks. Pärast Sigurd Magnussoni surma ei olnud selge, kellele peaks troon kuuluma, ning Norras käis trooninõudlejate vahel kodusõda.
Sigurd kuulutas end 1135. aastal kuningaks ja lasi 1136. aastal une pealt tappa kuningas Harald Gille. Pärast Haraldi surma lasi Sigurd kuningaks kuulutada Magnus Sigurdssoni (Sigurd Magnussoni poeg, kes valitses algul koos Harald Gillega, kuid kelle viimane lasi vangistada ja sandistada). Kuna Magnus oli sisuliselt teovõimetu, nimetas Sigurd end tema eestkostjaks. Sigurd ja Magnus asusid võitlusse end samuti Norra kuningateks pidavate Harald Gille poegade Sigurd Suu ja Inge Haraldssoniga.
1139. aastal toimus Magnuse ja Sigurdi ning Inge Haraldssoni pooldajate vahel Holmengrå lahing. Magnus hukkus lahingus, Sigurd vangistati ja hukati.
Andmed Sigurdi elukäigu kohta põhinevad peamiselt "Heimskringla", Fagrskinna ja Morkinskinna kuningasaagadel. Need omakorda põhinevad nüüdseks kadunud "Hryggjarstykkil", mille autor oli Eiríkr Oddsson.
1863. aastal kirjutas Norra näitekirjanik Bjørnstjerne Bjørnson Sigurdi elulool põhineva draama "Sigurd Slembe".