Seatapp

See artikkel räägib seatapmisest; taime kohta loe artiklit Tara-seatapp ning taimeperekonna kohta artiklist Seatapp (perekond).

Seatapp ehk seatapmine on protseduur, mille eesmärk on tavaliselt saada sealiha. Traditsiooniliselt kõneldakse seatapust just koduse väikeloomapidamise, mitte tööstusliku seakasvatuse kontekstis. Eesti rahvatraditsioonis on selle ümber kujunenud hulk rituaale ja pärimusi. Uuemal ajal on seatapu ümber tekkinud diskussioon, kui ranged nõuded (eelkõige hügieeni tagamiseks) peaks seadused seatapule seadma, millised seatapuviisid on humaansed ja kuivõrd eetiline on seatapmist eksponeerida. 1990. aastatel kehtis Eestis keeld müüa kodus tapetud sea liha.

Eesti tavandis on seatapmisel põhiliseks tööriistakse pika teraga seatapupuss. Seatapule eelneb rida protseduure, muuhulgas valmistutakse sealt tapmise järel tulise veega karvu kõrvetama. Mõnel pool on kombeks siga enne tapmist viinaga tuimastada, teisalt võtab viina ka seatapja. Samuti on seatapuga seotud tava värskelt tapetud sea põrna järgi ilma ennustada.

2003. aastal tekitas Eesti ajakirjanduses poleemikat Võrumaal korraldatud seatapuseminar. Seminari ühe korraldaja Aigar Piho sõnul oli selle eesmärk pealinna rahvale teada anda, et seatapmine on täiesti loomulik asi ja seda ei tohiks keelata. "Tänapäeva seadused on väga linnakesksed. Nii hävivad aga vanad traditsioonid ja ükskord tuleb hetk, kui me enam siga tappa ei mõistagi," hoiatas Piho. Ajalehes Sirp kirjutas seevastu kirjanik Mati Unt: "Liha muretsevad mulle lihunikud ja jahimehed. Las nad siis teevad seda. Aga miks nad peavad lehes poseerima? Tegelikult on mulle küll vastik, kui ajakirjandus teeb tapmisest atraktsiooni."