Sarkopeenia

Sarkopeenia (kreeka keeles sarx tähendab liha penia tähendab kaotust, seega otsetõlge tähendab lihapuudust) on lihasmassi ja -jõu vähenemine seoses vananemisega.

Sarkopeeniast tingituna võivad välja areneda füüsiline puue, väheneda elukvaliteet ning haigus võib põhjustada isegi surma. Sarkopeeniat põhjustab eelkõige vähene aktiivsus, aga ka stress, istuv eluviis ja kroonilised haigused. Sarkopeeniavastaseid ravimeid pole olemas, kuid leevendada ja ravida saab haigusega seotud sümptomeid.

Üle 60-aastaste inimeste seas põeb sarkopeeniat rohkem kui 30% vanuritest, seega on tegemist laialt levinud haigusega.

Seni ei ole sarkopeenial kindlat meditsiinilist ega teaduslikku definitsiooni, seetõttu pole sarkopeeniat kantud rahvusvahelisse haiguste klassifikatsiooni nimekirja RHK-10. European Working Group on Sarcopenia in Older People (EWGSOP) ehk Euroopa uurimisgrupp, mis tegeleb sarkopeenia uurimisega vanuritel, on asutatud selleks, et välja töötada konkreetne teaduslik ning meditsiiniline definitsioon. Samuti püüab uurimisgrupp välja selgitada diagnostilised kriteeriumid, millega haigust määratleda.

Vanadushaigused

Geriaatrilised ehk vanadushaigused nagu näiteks osteoporoos, dementsus, tasakaaluhäired, kukkumised ja toimetulematus on vanematel inimesel väga levinud. Enamasti on nende haiguste korral kaks olulist tegurit: üleüldine vananemine ja teiste haiguste sümptomid, mille vastu organism on võimetu ise tegutsema. Vananedes väheneb rakkude koguhulk ning aeglustub nende taastootmine elusorganismis, mistõttu väheneb paljude elundite talitlus. Molekulaartasandil väheneb vananemisel ensüümide efektiivsus ning aeglustub rakkude jagunemine. Näiteks ensüümi telomeraasi puudumine põhjustab kromosoomide lühenemist. Samuti toimub elusorganismis pidevalt rakkude apoptoos ja nekroos, mis vähendavad rakkude koguhulka. Sarkopeeniat loetakse vanadushaiguseks, sest see on levinud eelkõige vanematel inimestel. Sarkopeenia tuvastamise teeb raskeks see, et sarkopeeniat ja ka teisi vanadushaigusi on raske tuvastada teiste haiguste taustal.

Etioloogia

Sarkopeenia tekkimine on seotud mitmesuguste teguritega – üleüldise vananemisega elu jooksul, elu varajaste arengustaadiumitega, vale toitumise, liigse stressi, krooniliste haiguste ja teatud ravimite tarvitamisega. Kõige suuremaks haigustekitajaks on vähene aktiivsus ja istuv eluviis.

Sarkopeenia peamised põhjused

Vanuseline etioloogia

Vanus	Võimalikud tekkepõhjused	Mõju
20–40	Vähenenud füüsiline aktiivsus, vähenenud tüüp II lihasraku suurus ja hulk	Vähenenud maksimaalne hapniku tarbimine treeningu jooksul, kiirenduse jõudluse vähenemine
40–60	Motoneuronite funktsiooni hääbumine. Vähenenud füüsiline aktiivsus, suurenenud kehakaal, vähenenud meessuguhormoonid	Vähenenud aeroobne ja maksimaalne hapniku tarbimine isegi tugevalt treenides, suurenenud kehakaal, vähenenud lihasvalkude süntees
60–70	Vähenenud füüsiline aktiivsus, vähenenud meessuguhormoonid ja kasvuhormoon, menopaus, suurenenud kogu keha ja elundeid ümbritsev rasvamass, kroonilised haigused, halvenenud söögiisude kontrollimine	Põletikud (suurenenud inflammatoorsete tsütokiinide hulk), II tüüpi diabeet, toitainete puudus (valgud, D-vitamiin, teised mikrotoitained), vähenenud lihasvalkude süntees
üle 70	Suur füüsilise aktiivsuse vähenemine, haigustest tingitud liikuvuse vähenemine, depressioon haiglas viibimisest, suurenenud rasvaprotsent	Tasakaalukaotus, väike funktsionaalne jõudlus, leebe kognitiivne kahjustus, põletikud ja suurenenud lihasvalkude tootmise häired

Sümptomid

Sarkopeenial on 3 peamist sümptomit:

1. vähenev lihasmass
2. vähenev lihasjõud
3. vähenev füüsiline võimekus

Haiguse kulg

Sarkopeeniat diagnoositakse kahte tüüpi: primaarne ja sekundaarne. Primaarne on seotud ainult vanusega, aga sekundaarset sarkopeeniat võib esineda ka noortel inimestel seoses alltoodud põhjustega. Vanematel inimestel diagnoositakse enamasti multifaktoriaalset sarkopeeniat, sest tihti pole võimalik välja tuua, kas haiguse on tinginud ainult loomulik vananemine või lisaks ka muud põhjused.

Primaarne sarkopeenia

Eaga seotud sarkopeenia

Sekundaarne sarkopeenia

Vähese aktiivsusega seotud sarkopeenia (stressirikas eluviis, istuv töö)

Haigustega seotud sarkopeenia (endokriinhaigused, organpuudulikkus)

Toitumisega seotud sarkopeenia

Sarkopeenial eristatakse 3 faasi:

1. presarkopeeniaks loetakse seisundit, kus on ainult lihasmassi vähenemine;
2. sarkopeenia korral väheneb nii lihasmass kui ka lihasjõud või lihasjõudlus;
3. raskekujulise sarkopeenia korral toimub lihasmassi, -jõu ja jõudluse üheaegne vähenemine.

Faas	Lihasmass	Lihasjõud	Jõudlus
Presarkopeenia	↓
Sarkopeenia	↓	↓	või ↓
Raskekujuline sarkopeenia	↓	↓	↓

Tabeli seletus: ↓ tähendab vastavalt kas lihasmassi, -jõu või jõudluse vähenemist.

Diagnoos

Lihasmassi uurimine

Kasutatakse kompuutertomograafi (CT), magnetresonantstomograafiat (MRI), kahe energiatasemega röntgenabsorptsiomeetriat (DXA). CT ja MRI on väga täpsed meetodid, mis suudavad eristada rasva teistest pehmetest kudedest ning seetõttu kasutatakse neid ka kõige enam. Takistuseks on nende uuringute kallis teostamine. Inimeste tervisele peetakse ohuks ka teatud määrast suuremat radiatsioonikiirgust. DXA on alternatiivne meetod, mille käigus kasutatakse sellest väiksemat radiatsiooni. Selle meetodiga saab hinnata patsientide luutihedust. Bioelektrilise impedantsi ehk (näiv)takistuse analüüsi (BIA) peetakse omakorda DXA alternatiiviks, sest see on odav, lihtne kasutada ning võimaldab ühe uuringu jooksul mitmeid piirkondi korraga uurida.

Lihasjõu uurimine

Käe haardejõu mõõtmist kasutatakse väga laialdaselt, sest see näitab kiiresti ära lihasjõu suuruse. Väike käejõud on paremaks kliiniliseks markeriks kui väike lihasmass, sest nii saab kergemini tuvastada lihaste kehva liikuvust. Põlve painduvuse/liikuvuse testi kasutatakse rohkem teadusuuringute läbiviimiseks, sest tarvis on erivahendeid. Hingamisuuringuid viiakse läbi selleks, et jälgida hingamislihaste tugevust kui on esinenud sarkopeeniale viitavaid sümptomeid.

Füüsilise võimekuse uurimine

Kasutatakse mitmesuguseid liikumisega seotud teste: näiteks mõõdetakse aega, mis kulub teatud igapäevaste tegevuste sooritamiseks – testis peab tõusma toolilt, kõndima lühikese maa, ümber pöörama, tagasi liikuma ja istuma. Selle testiga on võimalik hinnata tasakaalu ja keha dünaamikat. Lisaks on olemas ka test alajäsemete funktsiooni hindamiseks – lühiajalise füüsilise töö jõudlustest (SPPB).

Ravi

Seni ei ole konkreetset raviplaani sarkopeeniat põdevatele patsientidele välja töötatud, pigem üritatakse tegeleda haiguse ennetamise ja sümptomite leevendamisega. Kuigi sarkopeeniasse haigestumine on järjest kasvamas, tegeleb praegu kliiniliste uuringutega ja ravi väljatöötamisega väga vähe uurimisgruppe.

Küll aga on olemas viise sümptomite leevendamiseks ja haigusega toimetulekuks:

• Füüsiline aktiivsus. Mitmed uuringud on näidanud, et mõõdukas sportlik aktiivsus suurendab valkude hulka, mis vastutavad lihasmassi võimekuse eest. Samuti suurendab sportimine vanemate inimeste füüsilist võimekust.
• Ravimid. Sarkopeeniaravimeid pole välja töötatud, aga võimaliku ravivõimalusena manustatakse testosterooni ja anaboolsete steroidide, kuid nendega on seotud mitmed kõrvaltoimed. Alternatiivina katsetatakse uutmoodi raviga – selektiivsed androgeeni retseptormodulaatorid (SARM-id), mis tänu oma mittesteroidsele koostisele ei põhjusta nii palju kõrvaltoimeid kui anaboolsed steroidid.
• Toitumine. Tavaliselt jälgitakse patsiendi toitumist ja energiakulu, et esile tõsta teatud puudujäägid toitumisharjumustes. Seejärel üritatakse koos toitumisspetsialistiga puudusi korrigeerida.

Prognoos

Seoses elanikkonna pideva vananemisega on sarkopeeniast saamas suur probleem, sest haigus vähendab vanemate inimeste iseseisvust ja elukvaliteeti. Praeguste uurimistulemuste kohaselt põeb 60–70-aastaste seas sarkopeeniat 5–13% inimestest, aga üle 80-aastaste seas on see osakaal palju suurem – 11–50%. 2000. aastal oli maailmas üle 60-aastasi inimesi 600 miljonit, 2025. aastaks peaks olema eakate arv kasvanud 1,2 miljardini ja 2050. aastaks 2 miljardini. Tänapäeval mõjutab sarkopeenia rohkem kui 50 miljonit inimest üle kogu maailma ning järgneva 40 aasta jooksul kasvab see arv rohkem kui 200 miljonini. Sarkopeenia mõjud vanematele inimestele on väga tõsised ja elu muutvad ning tervishoiuspetsialistidel on mõnekümne aasta jooksul ees palju tööd haiguse ennetamise, teadvustamise ja korraliku raviplaani väljatöötamisega. Kuigi sarkopeenia on aladiagnoositud, arvatakse, et peaaegu kõik vanadekodudes elavad vanurid põevad sarkopeeniat.

Sarkopeenia uurimine Eestis

Eesti Teadusinfosüsteemi andmetel on sarkopeeniaga seoses uuritud järgmisi teemasid:

• Kogu keha vibratsioon sarkopeenia vastumeetmena. Tartu Ülikool, Kehakultuuriteaduskond. 01.01.2005 – 31.12.2008. Vastutav täitja Mehis Viru.
• Mehhaanilise koormuse mõju sarkopeeniale, müosiini isovormide jaotumisele skeletilihases ja ekstratsellulaarse maatriksi komponentidele vananedes ja liikumisvaeguse puhul. Tartu Ülikool, Kehakultuuriteaduskond. 01.01.2005 – 31.12.2008. Vastutav täitja Teet Seene.
• Oksüdatiivse fosforüülimise ja energeetilise metabolismi kompartmentatsiooni häirete roll haigestunud ja vananenud lihasrakkude patofüsioloogias. Tartu Ülikool, Arstiteaduskond. 01.01.2008 – 31.12.2013. Vastutav täitja Lumme Kadaja.