Saksa viipekeel
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Saksa viipekeel (Deutsche Gebärdensprache; DGS) on visuaal-motoorne keel, mida kasutavad peamiselt kurdid, vaegkuuljad ja kuulmispuuetega inimesed Saksamaal omavaheliseks ja kuuljatega suhtlemiseks. Saksa viipekeelt tajutakse silmadega ja väljendatakse kehakeelega ehk käemärkidega ehk viibetega.[1]
Saksa viipekeel koosneb, nagu kõik teised viipekeeled, käemärkidest, mida kasutatakse koos miimika ehk näoilmetega. Viipekeeles on oluline, milline on viipemärke tegeva inimese näoilme, sest kui näoilme on teine, muutub selle tõttu ka viipemärgi tähendus.[1]
Saksa viipekeel on üks viipekeeltest, mis on mõjutanud eesti viipekeelt.[2]
Saksa viipekeele kasutajad
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa viipekeelt kasutab iga päev üle 200 000 inimese. Kasutajad on 80 000 kurti ja 120 000 kuuljat/vaegkuuljat. Peamised maad, kus saksa viipekeelt kasutatakse, on Saksamaa, Belgia ja Luksemburg.[3]
Saksa viipekeele ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Kuni 18. sajandini elasid kurdid feodaalühiskondades peamiselt individuaalselt ja piirkondlikult hajutatult. Selle kohta on vähe uurimusi ja aruandeid. Alles 16. sajandi lõpul lükati ümber mõningate tuntud Euroopa antiikajast ja keskajast pärit teadlaste eelarvamused, et kurdid on oma tummuse ja kurtuse tõttu harimatud. Mõned Hispaaniast pärit kurdid olid omandanud palju teadmisi Pedro Ponce de Leóni (1510–1584), kuulva munga õpetuse kaudu. Prantsusmaalt Amiensist pärit kurt munk Etienne de Fay (1669–1746) haris kurte lapsi ja õpetas neile kristlikku usu aluseid viipekeeles. Kurtidele võimaldati haridus alles 1760. aastal Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal ja teistes riikides koolide asutamisega. Kurtide kogukonnad said areneda, sest koondudes nendele mõeldud koolidesse, säilisid neil omavahelised suhted ka pärast hariduse omandamist.[4]
Samuel Heinicke (1727–1790) töötas alates 1769. aastast esialgu Eppendorfis Hamburgi lähedal ja alates 1778. aastast oli ta Leipzigis esimese Saksa kurtide kooli juhataja. Heinicke, nagu mitmed teisedki enne teda, esindas rahvuslikku kõnekeele meetodit, kusjuures ta säilitas abivahendina viipekeele. Siiski nõudis ta esimest korda kurtide kasvatuse teoorias, et kurdid peaksid mõtlema ja rääkima kõnekeeles nagu kuuljadki.[4]
Saksa viipekeelt tunnustati Hessenis poliitiliselt 1998. aastal ja lõpuks tunnustati seda Saksamaal riiklikult 2002. aastal puuetega inimeste võrdõiguslikkuse seadusega (§ 6 ja § 9 BGG).[5]
Saksa viipekeele areng
[muuda | muuda lähteteksti]Kõik, kuidas ja mida hakatakse kasutama inimeste seas, mõjutab viipekeele arengut. Saksa viipekeelt ei mõjuta ainult visuaalne maailma muutumine, vaid ka asjaolu, kuidas seda maailma muutumist näevad viipekeele kasutajad. Nii on oluline poliitiline korrektsus ka saksa viipekeeles. Varem kasutatai saksa viipekeeles sõna "naine" kohta käemärki, millega viidati naise rinnale. Kuna selline viibe tundus naiste diskrimineerimisena, sest viitab naise kehaehitusele, kasutatakse tänapäeval pigem käemärki, millega moodustatakse kõrvarõngast.[6]
Muutunud on ka käemärk sõna "kohv" jaoks. Varem kasutati selleks käemärki, millega näidati, kuidas kohvi jahvatati manuaalselt käsiveskiga. Kuna enam pole see tegevus vajalik, sest on olemas kohvi jahvatavad masinad, kasutatakse käemärki, millega näidataksekohvi joomise liigutust.[6]
Saksa viipekeele omandamine
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa viipekeelt omandadakse, nagu kõiki teisi viipekeeli ja kõnekeeli peamiselt sünnist alates. Viipekeel on kuulmisraskustega inimeste ühine suhtlemisviis, millega nad kõnelevad ja oma sõnumit edastavad. Lapsed omandavad peamiselt viipekeelt oma vanematelt. Viipekeele puhul on oluline, et laps või täiskasvanu, kes seda omandama peab või õppida tahab, saab käemärke ja näoilmeid näha ja jälgida.[1]
Olemas on ka teine võimalus viipekeele suhtluseks, mis on mõeldud neile, kes on samal ajal kurdid, tummad ja pimedad. Seega on on võimalik kasutada tunnetustega saksa viipekeelt inimestel, kes pole võimelised kuulma, rääkima ega nägema. See toimib nii, et kui kaks inimest omavahel saksa viipekeelt kasutavad, siis nad tunnetavad oma käte läbi teise inimese moodustatud viipeid. Selle kaudu saadakse aru, milline näeb välja kasutatud viibe ning seejärel saadakse aru ka moodustatud sõnast või lausest.[1]
Saksa viipekeele õpetamine
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa viipekeel on Saksamaal tunnustatud ametliku vähemuskeelena ja seda õpetatakse spetsiaalsetes koolides kuulmispuudega ja kurtidele lastele. Lisaks on saksa viipekeel laialdaselt kasutusel kurtide kogukonnas ja seda kasutatakse nii igapäevases suhtluses kui ka ametlikes olukordades.[7]
Kuigi saksa viipekeel oli juba olemas kaua enne 18. sajandit, siis õpetati seda algselt ainult kuni 1880. aastani. Aastal 1880 keelati viipekeele õpetamine ja ka igasugune viipekeele uurimine, sest ei tunnustatud viipekeelt kui ametlikku keelt, milles oleks võimalik suhelda. Alates aastast 2002 hakati saksa viipekeelt avalikult osas koolides õpetama.[7]
Saksa viipekeele ülesehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa viipekeel kasutab kommunikatsiooniks peamiselt käežeste, näoilmeid ja kehakeelt. Viipekeeltes on oluline ka ruumi kasutamine, mis tähendab, et žestid võivad sõltuvalt nende asukohast ja liikumisest olla eri tähendusega. Saksa viipekeele grammatika erineb mõnevõrra saksa häälduskeele omast ning see sisaldab muu hulgas sõna järjekorra, žestide ja näoilmete kasutamist lausete moodustamisel.[5]
Näiteks üks erinevus saksa häälduskeelest on, et ajamäärust kasutatakse lause alguses ning tegusõnu viibeldakse nii lause subjekti järel kui ka lause lõpus. Saksa viipekeeles kasutatakse palju käemärkidega koos ka huuleliigutusi. Näiteks kui tahetakse viibelda sõna "koer", siis öeldakse ka "koer" ilma hääleta ehk moodustatakse sõna ainult huultega. Sõna moodustatakse huulteliigutustega, sest koolides mitte ainult ei moodustata suuga sõna, vaid öeldakse see välja samal ajal käemärke tehes.[7]
Saksa viipekeeles on 32 käemärki ja kindel arv nende märkide moodustamise piirkonnast. Moodustamise piirkondade alla kuuluvad pea, kael, käsi, käelaba, näpp, ülakeha ja neutraalne viipeala ehk ala, mis ei kuulu ennemainitud osade hulka.[8]
Lisaks on saksa viipekeeles ka liigutamismustrid. Nende alla kuuluvad viibete liigutamine kehast eemale, viibete liigutamine keha juurde, viibete liigutamine üles ja alla ning paremale ja vasakule ja viibete liigutamine ringikujuliselt. Lisaks on ka olemas 5 käepõhivormi nagu käelaba üles ja käelaba alla, käelaba sissepoole ja käelaba väljapoole ja käelaba näo poole.[8]
Saksa viipekeele eripära
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa viipekeele eripära seisneb selles, et see on keel, millega pole võimalik samaaegselt esemeid näidata ja siis neid nimetada. Viipekeeles on vaja käemärke ehk kätega moodustatakse märke, mis siis tähistavad omakorda esemeid, ja kuna käed on kasutusel, pole võimalik neid kasutada esemele näitamiseks.[7]
Saksa viipekeeles on olemas viipeid ja käemärke, mida mujal maailmas ei kasutata, samas on ka olemas käemärke teistes maades, mida ei kasutata saksa viipekeeles. Näiteks jaapani viipekeeles on käemärk, millega tähistatakse fraasi "suur vend" üles tõstetud keskmise sõrmega. Seega pole selle käemärgi kasutuselevõtt saksa viipekeeles mõeldav.[8]
Saksa viipekeele viiped (käemärgid)
[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa viipekeeles kasutatakse viipeid (sks Gebärden), millest olulisema tähendusega on siin välja toodud.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Becker, Claudia & Hanna Jaeger. 2019. Deutsche Gebärdensprache: Mehrsprachigkeit mit Laut- und Gebärdensprache (Linguistik Und Schule 6). Tübingen: Narr Francke Attempto Verlag.
- ↑ Hollman, Liivi. 2006. Eesti kurtide kogukonnast ja eesti viipekeelest. Oma Keel 2. 36.
- ↑ Schweiger, Lauralie Mylène. 2022. Erklärt: Deutsche Gebärdensprache. https://www.deutschland.de/de/topic/leben/deutschland-sprache-deutsche-gebaerdensprache.
- ↑ 4,0 4,1 Vogel, Helmut. 1999. Geschichte der Gehörlosenbildung. Grundkurs Deutsche Gebär-densprache, Stufe I: Arbeitsbuch.
- ↑ 5,0 5,1 Jaeger, Hanna. 2020. Deutsche Gebärdensprache (DGS). Rahel Beyer & Albrecht Plewnia (Hg.), Handbuch der Sprachminderheiten in Deutschland. Tübingen: Narr Francke Attempto 429–474.
- ↑ 6,0 6,1 Bross, Fabian. 2023. Anmerkungen zum lexikalischen Wandel in der Deutschen Gebärdensprache. [object Object]. https://doi.org/10.14618/SR-2-2023_BROSS.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Mehling, Karin. 2010. Heute hier, morgen dort-Deixis und Anaphorik in der Deutschen Gebärdensprache (DGS). Analyse und Vergleich mit der deutschen Lautsprache, Nördlingen.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Leuninger, Helen & Daniela Happ. 2018. Gebärdensprachen: Struktur, Erwerb, Verwendung. Vol. 13. Helmut Buske Verlag.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]https://www.aktion-mensch.de/dafuer-stehen-wir/was-ist-inklusion/deutsche-gebaerdensprache
https://www.deutschland.de/en/topic/life/germany-language-german-sign-language