Saalomoni oodid

Saalomoni oodid

Saalomoni oodid on ainuke varakristlik iseseisva korpusena säilinud laulude kogu. Need on omistatud Saalomonile, kuna muistne Juuda-Iisraeli ühendriigi kuningas oli Taaveti poeg, nagu ka Messias pidi olema Taaveti soost. Saalomon oli Jeesus Kristuse võrdkuju ja eelkäija, kuigi ajaloolisel Saalomonil ei ole nende oodidega midagi tegemist.

Ajalugu

Saalomoni oodid on vanim kristlike laulude kogumik väljaspool Uut Testamenti. Kogumik koosneb 42 oodist ja oli lääne kristluses tundmatu kuni 19. sajandi alguseni. 1909. aastal avastas inglise õpetlane J. Rendel Harris 16. sajandist pärineva süüriakeelse käsikirja, mis sisaldas Saalomoni oode. 1912. a, avastas kirikuloolane F. C. Burkitt teise, 10. sajandist pärineva süüriakeelse käsikirja, mis sisaldas samuti Saalomoni oode. 1959. a lisandus nimetatud avastustele veel üks kreekakeelne papüürus, mis on dateeritud 3. sajandisse ja kannab nimetust Papyrus Bodmer XI ning sisaldab fragmenti 11. Saalomoni oodist. Kuni Rendel Harrise avastuseni oldi oodide olemasolust teadlikud tänu sellele, et neist oli säilinud üks ladinakeelne tsitaat 3. sajandi autorilt Lactantiuselt (teoses De divinis institutionibus IV 12,3) ning tänu viie oodi (oodide 1, 5, 6, 22 ja 26) koptikeelsele tõlkele (2) 3. sajandist pärinevas gnostilises(3) teoses Pistis Sophia, mis on jõudnud meieni Codex Askewianus’e vahendusel. Viimane on saanud oma nime Askewi-nimelise Londoni arsti järgi, kelle pärijate käest Briti Muuseum selle koodeksi 1785. a ostis.

Tekstid ja tõlked

Kreekakeelsena on teada ainult üheteistkümnes Saalomoni ood, mis leidub Bodmeri papüürustes ja avaldati 1959. aastal. Seega on 42 oodist 40 tekst süüria keeles, 5 oodi kopti keeles ja 1 kreeka keeles. Esimene ood on teada ainult koptikeelses tõlkes ja teist oodi ei tunta veel üheski keeles.

Saalomoni oodide algse keele suhtes on vaagitud süüria ja kreeka keele vahel. Oodide tekstis on jälgi mõlema keele mõistete tähtsusest. Varasemad teadlased on algkeeleks rohkem pidanud süüria keelt, kuid M. Lattke monograafia on kreekakeelse algversiooni poolt. Asi, milles võib kindel on olla on, et Saalomoni oodid on tekkinud ja kultuslikus kasutuses olnud rooma-aegses Süürias, mille keskused olid kakskeelsed. Võib arvata, et ka oodid olid käibel nii süüria kui kreeka keeles.

Päritolu ja kontekst

Pärast oodide teksti tuntuks saamist algas vilgas arutelu nende päritolu aja ja konteksti üle. Konsensus on, et oodid on väga varajased, tõenäoliselt 1. sajandi hümniraamat või psalter. Oodide varajase dateerimise aluseks on nende sarnasus Johannese evangeeliumiga, ka Pauluse kirjadega. Oodide poeesia vormi peetakse semiitlikuks, paljud oodid on inspireeritud Vana Testamendi psalmidest, kasutades sanaseseid stiili- ja vormivõtteid.

Oodides käsitletakse teemasid nagu Jumala inimeseks saamine, Kristuse ristimine ja ülestõusmine, ning isegi kolmainsus. Oodides esinevad kujundid ja motiivid, nagu elav vesi ja paradiisiaed, on levinud ka teistes varakristlikes ja juudi tekstides.

Uurimine ja teooriad

Oodide uurimine elavnes taas 1960ndatel aastatel, eriti pärast Qumrani koobastest leitud hilisjuutliku kirjavara avastamist. Saalomoni oode on nimetatud juutlikeks või juudikristlikeks ning mõnikord ka gnostilisteks. Vaidlusi on tekitanud oodide algse keele küsimus.

Kuigi mõned uurijad on väitnud, et Saalomoni oodid sisaldavad gnostilisi elemente, ei ole selles üksmeelt. Oodides ei leidu spetsiifiliselt gnostilisi ideid nagu hinge taevalik päritolu või jumaliku sädemega seotud müüdid.

Tõlked ja seletused

Eesti keelde on raamatu "Saalomoni oodid" tõlkinud Amar Annus. Oodid on tõlgitud süüria keelest, arvestades kopti- ja kreekakeelseid variante. Esimene ood on tõlgitud kopti keelest reaaluse tõlke abiga. Seletusi on lisatud raskemate tekstikohtade juurde.