SM U-26
|
See artikkel räägib Tüüp U-23 allveelaevast; teiste U-26 tähistust kandnud laevade kohta vaata täpsustuslehte U-26. |
| Teenistuskäik | |
|---|---|
.png){kind=small} Saksa keisririik | |
| Nimi | U-26 |
| Tellitud | 18. märts 1911 |
| Ehitaja | Germania Werft, Kiel |
| Kiil pandud | 31. mai 1912 |
| Vette lastud | 16. oktoober 1913 |
| Kasutusele võetud | 20. mai 1914 |
| Saatus | Kadunud Soome lahel 1915. aasta augustis/septembris, 30 meest hukkunud (kogu meeskond) |
| Laeva üldandmed Tüüp U-23 allveelaeva tehnilised andmed | |
| Klass ja tüüp | Saksa Tüüp U-23 allveelaev |
| Veeväljasurve | pinnal 685 t/sukeldunult 878 t |
| Pikkus | 64,70 m |
| Süvis | 3,45 m |
| Peamasinad |
diiselmootorid 2x 900 hj elektrimootorid 2x 600 hj |
| Kiirus |
pinnal 16,7 sõlme sukeldunult 10,3 sõlme |
| Sõidukaugus |
pinnal 8790 meremiili sukeldunult 80 meremiili |
| Meeskond | 30 (4 ohvitseri, 26 madrust) meest |
| Relvastus |
88 mm pardakahur, 300 mürsku 4 X 500 mm torpeedotoru (2 vööris ja 2 ahtris), 6 torpeedot |
| Märkused | sukeldumissügavus umbes 50 meetrit |
SM U-26 oli Esimese maailmasõja aegne Saksa diiselelektriline allveelaev. Selle suurimad võidud olid Vene Keisririigi soomusristleja Pallada uputamine 11. oktoobril 1914 Hanko lähedal ja miiniveeskaja Jenissei uputamine 4. juunil 1915 Suurupi väina suus. Laev lahkus 11. augustil 1915 Liepājast ja viimati nägi seda Briti allveelaev HMS E9 seda Kõpu tuletornist edelas. Edasine saatus on täpselt teadmata, kuid tõenäoliselt hukkus laev kusagil Soome lahes miinil koos kõigi 30 mehega pardal.[1]
Teenistus
[muuda | muuda lähteteksti]
Laev lasti vette 16. oktoobril 1913 ja võeti teenistusse 20. mail 1914.[2] Esimese maailmasõja ajal oli laeva komandöriks kaptenleitnandi auastmes vabahärra Egewolf von Berckheim ja tema juhtimisel uputas U-26 aastatel 1914–1915 viis laeva: soomusristleja Pallada, miiniveeskaja Jenissei ning kolm transpordilaeva.[3]
U-26 leidis 10. oktoobril 1914 Soome lahe suust Vene ristleja Admiral Makarov ja jõudnud laskekaugusel, saatis teele kaks torpeedot. Paraku hakkas ristleja just sel hetkel manöövrit sooritama ja torpeedod läksid mööda.[4] U-26 alustas 11. oktoobril 1914 kell 4 hommikul sõitu Hanko neeme suunas, kust loodeti leida Vene laevu.[3] Ristlejad Aurora ja Rossia ilmusid allveelaeva vaatevälja kell 9.15, kuid liikusid liiga kiiresti selleks, et neile järgi jõuda.[4] Kell 11.30[4] või 10.30[3] tunni pärast kohtutigi Russarö tuletornist 10 miili lõunas kahe soomusristlejaga Pallada ja Bajan, mis sõitsid 600–800-meetrise vahega teineteise järel. Allveelaev ületas soomusristlejate kursijoone, pööras mõnevõrra ja lasi ahtriaparadist välja ühe torpeedo. Ideaalselt positsioonilt lastud torpeedo tabas kell 11.10 (või 12.10[4]) Palladat otse keskele, kus paiknes laeva laskemoonaruum. Laskemoon plahvatas ning üles kerkis võimas vee ja suitsusammas. Suitsu hajudes oli laev kadunud ja veepinnal hulpisid vaid rusud.[3][4] Hukkus eri andmetel 584 või 597 meest, kellest vähemalt kuus olid Eestist pärit.[4][5]
Edasi suundus U-26 talvekorterisse ja jätkas tegevust järgmise aasta kevadel. 23. aprillil 1915 uputati Ahvenamaa lähedal 849 brutoregistertonnise mahutavusega Vene kaubalaev Fråk. 4. juunil 1915 luuras U-26 Pakri saarte juures, lootes tabada mõnda Tallinnast väljuvat laeva. Varsti ilmus nähtavale ilma saatelaevadetta miiniveeskaja Jenissei, mis kalda ääres liikudes Väinamere poole suundus. Allveelaev võttis Keibu lahe suus positsiooni sisse ja lasi 600 meetri kauguselt Jenissei suunas teele torpeedo. Jenissei sai tabamuse otse keskele ja plahvatus rebis allpool veeliini paremasse pardasse suure augu. Jenissei hakkas kiiresti kreeni vajuma ja uppus kümne minutiga. Korraliku väljaõppeta madrused ei osanud laeva ja enda päästmiseks suurt midagi teha ning paljud hüppasid lihtsalt vette. Kuigi rannalt tõtati pea kohe kalapaatidega appi, õnnestus päästa vaid 21 meest – paljud veest välja tõmmatud surid alajahtumise või hirmušoki tõttu. Hukkus 298 meest, teiste seas ka laeva komandör 2. järgu kapten K. V. Prohhorov.[3]
Kuigi venelased olid nüüd läheduses tegutsevast vastasest teadlikud ja valvasid oma laevu paremini, õnnestus U-26 25. augustil Suurupi väina suus uputada 1982 tonnise veeväljasurvega transpordilaev Petšora, mida sõjalaevastik ujuvtöökojana kasutas. Veidi hiljem, 30. augustil langes Vormsi lähistel allveelaeva saagiks 869 tonnise veeväljasurvega transpordilaev Zemlja.[3]
Saatus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Zemlja uputamist hakkas U-26 lõunasse, kodusadama poole liikuma, kuid jäi koos kõigi 30 meeskonnaliikmega kadunuks. Kokkuleppeliselt peetakse laeva hukkumise kuupäevaks 31. augustit, hukkumispaik on teadmata.[3] Tõenäoliselt põhjustas hukku meremiin kuid võimalikud on ka inimlik viga või tehniline rike.[6]
Eesti meremuuseumi uurimislaev Mare leidis 21. mail 2010 Naissaare ja Osmussaare vahelt 100 meetri sügavusel lebava allveelaeva vraki, mida esialgsete uurimistulemuste järgi peeti U-26-ks. Juulis vraki juurde saadetud allveerobot tuvastas aga, et tegemist on hoopis Teise maailmasõja aegse Nõukogude allveelaevaga Štš-322.[3]
Mais 2014 teatas Soome tuukritemeeskond Badewanne, et on laeva vraki leidnud Soome lahe lääneosast. Ahter ees uppunud allveelaeva torn ja suur osa kerest paistab mudast välja. Kuna vrakk asub laevatee all, on sukeldumistööd selle juures raskendatud.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Herzog 1993, lk 88f
- ↑ Herzog 1993, lk 67
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Vello Mäss (16. august 2010). "Lippude lehvides mere põhja. Vabahärra von Berckheimi vägiteod ja hukk Soome lahel". Horisont 4/2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 30. detsembril 2012.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Õun 2003, 73–74
- ↑ Merilin Kruuse (29. oktoober 2012). "Soome vetest leitud sõjalaev Pallada viis Neptuni riiki vähemalt kuus eestlast". delfi.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.12.2012. Vaadatud 30.12.2012.
- ↑ Kemp 1998, lk 15
- ↑ Heiki Suurkask (29. mai 2014). "Soome tuukrid sattusid 99 aastat Läänemere põhjas lebanud Saksa allveelaevale". forte.delfi.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 29.05.2014. Vaadatud 29.05.2014.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Bodo Herzog Deutsche U-Boote 1906–1966. Erlangen: Karl Müller Verlag, 1993, ISBN 3-86070-036-7.
- Paul Kemp Die deutschen und österreichischen U-Boot Verluste in beiden Weltkriegen. Gräfelfing vor München: Urbes, 1998, ISBN 3-924896-43-7
- Mati Õun Laevahukud, Tallinn 2003 ISBN 9985-9455-0-6
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- U 26 uboat.net
- Ships hit by U 26 uboat.net
- U-26 meeskonnaliikmete loend (saksa keeles)
- Esimese maailmasõja operatsioonid Läänemerel (muuhulgas ka Pallada uputamine)