Sõukruvi

Sõukruvi ehk laevakruvi (venekeelse laenuna laevavint) on kruvipinnaliste radiaallabadega tiivik, mis tekitab vees laeva liikumistakistust ületava tõukejõu.

Kasutus

Sõukruvi on kõige kasutatavam laevakäitur^[1]. Sõukruvi kasutavad umbes 95% laevadest^[2]. Sõukruvi käitab laeva peamasin^[1]. Peamasina pöördemoment edastatakse sõukruvile sõuvõlli kaudu.

Enamasti on laeval 1-2 sõukruvi ja võib olla rohkemgi. Harilikult paiknevad sõukruvid laeva ahtris, aga mõnel laeval, eelkõige jäämurdjatel ja praamidel, on ka vöörisõukruvisid.^[1]

Kirjeldus

Sõukruvil on valdavalt 3–6 laba, mis on valmistatud tavaliselt metallist (messingist, pronksist, malmist, roostevabast terasest) või plastist, valatud tervikuna või koostatud^[1].

Eristatakse monoliitseid ja pööratavate labadega sõukruvisid. Monoliitsed sõukruvid võivad olla valatud või stantsitud koos rummuga. Pööratavate labadega sõukruvid võivad lisaks olla reguleeritava sammuga.^[1]

Sõuvõll annab pöörlemise laeva peamasinalt sõukruvile edasi. Sõukruviga laevadel on sõuvõll pikisuunaline ja selle pikkus sõltub masinaruumi asukohast. Sõuvõll valmistatakse ühe monoliitse tervikuna.^[1]

Sõukruvi võib ka olla kinnitatud laeva põhjast välja ulatuvale vertikaalselt pööratavale sambale (sel juhul puudub eraldi roolileht), mis hõlbustab manööverdamist.

Dünaamilised omadused

Sõukruvi kasutegur oleneb suuresti kavitatsioonist, mida üle 50-sõlmese kiiruse korral ei saa vältida. Kiirlaevadel kasutatakse ülekavitatsioonisõukruve. Esimest korda kasutati ülekavitatsioonisõukruvi 1968 USA-s tiiburlaeval. Sageli vahetatavate käikudega laevadel rakendatakse muutsammuga sõukruve, mis lubavad muuta sõidukiirust ja anda tagasikäiku peamasina pöörlemissagedusest sõltumata.^[2]

Laevaehituses kasutatakse mõõtude tähistamisel sõukruvi labade arvu märkimiseks tähte Z. Sõukruvi iseloomustavad kruvipinna moodustaja samm H, läbimõõt D, suhe H/D (see jääb üldjuhul vahemikku 0,4–2,3) ning labade kogupinna A ja sõukruvi läbimõõduga võrdse ketta pinna AD suhe A/AD (see jääb üldjuhul vahemikku 0,3–1,2).^[2]

Ajalugu

1836. aastal patentisid sõukruvi inglane F.P. Smith (1808–1874) ja rootslane J. Ericsson (1803–1889). Esimesed sõukruvid kujutasid endast Archimedese kruvi. Esimese kruvilaeva "Archimedese" (237 tonni, ehitatud 1838–1839 Inglismaal) kiirus oli ligi 10 sõlme. Algul oli ta kruvi läbimõõduks 2,13 m, hiljem 1,75 m, käituriks oli umbes 81,5 hj (60 kW) aurumasin pöörlemissagedusel 139 p/min.^[2]