Rooma keisririik
|
Rooma keisririik Imperium Romanum 27 eKr – 395 | |
  | |
 Impeerium aastal 117 pKr oma suurimates piirides | |
| Valitsusvorm | monarhia |
|---|---|
| Keiser | Rooma keiser |
| Pealinn | Rooma (27 eKr – 330) |
| Pindala |
2 750 000 km² (25 eKr) 5 000 000 km² (117) 4 400 000 km² (390) |
| Rahvaarv | 56 800 000 (25 eKr) |
| Riigikeeled |
ladina keel kreeka keel |
Rooma keisririik ehk Rooma impeerium (ladina keeles Imperium Romanum) oli Rooma riik Rooma keisrite valitsemise all. Keisririik järgnes Rooma vabariigile. Impeerium laius suurel alal Vahemere ümber Euroopas, Aafrikas, Lähis-Idas ja Väike-Aasias.
Oma olemasolu jooksul oli Rooma impeerium majanduslikult, kultuuriliselt, poliitiliselt ja sõjaliselt kõige võimsam riik maailmas. Oma kõrgajal, Traianuse valitsemise all, laius impeerium 6,8 miljonil ruutkilomeetril ja selle 70 miljonit elanikku moodustasid viiendiku kogu maailma rahvaarvust. Keisririigi pikaealisus ja territoriaalne haare tagasid ladina ja kreeka keele, kultuuri, religiooni, leiutiste, arhitektuuri, filosoofia, õiguse ja valitsemisvormide püsiva mõju impeeriumi alade tulevikule. Impeerium kestis umbes 500 aastat. Esimese 200 aasta jooksul suurendati impeeriumi territooriumit drastiliselt, riigis oli enneolematu poliitiline stabiilsus ja õitseng, seda perioodi nimetatakse ka Pax Romana, 'rooma rahu'.
Rooma keisririigi territooriumite hulka kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia, Gallia, Hispaania, Noricum, Pannoonia, Dalmaatsia, Daakia, Traakia, Makedoonia, Ahhaia (Lõuna- ja Kesk-Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia, Armeenia, Assüüria, Süüria ja Araabia (osa tänapäeva Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist, Palestiinast ja Iisraelist) ning kogu Põhja-Aafrika rannikuala (osa tänapäeva Marokost, Alžeeriast, Tuneesiast, Liibüast ja Egiptusest).
Varane keisririik
[muuda | muuda lähteteksti]
Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestas Augustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "printsipaat" (27 eKr – 284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas.[1] Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium (lad, 'ülemvõim') (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.[2]
Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid tegelikult valitses riiki keiser. Pärast Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste-Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Pärast Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia.
Provintside majandus edenes jõudsalt, provintsikeskustest arenesid linnad (Gallias Colonia Claudia Ara Agrippinensium, Provence'is Aquae Sextiae ja Narbonne, Inglismaal Londinium, Eburacum ja Venta Belgarum, Pürenee poolsaarel arendasid roomlased juba olemasolevaid linnu, näiteks Olissipo, Tarraco ja asutasid Caesaraugusta, Augusta Emerita ja Valentia, Dalmaatsias Split ja Salona, Pannoonias Aquincum, Carnuntum jt). Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama.
Usukuulutaja Jeesuse tegevuse tulemusena kujunes 1. sajandil Palestiinas välja ristiusk. Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas see teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Aastal 380 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma.
Ühiskondlik korraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Rooma ühiskond keisririigi perioodil oli seisuslik: kõik inimesed kuulusid sõltuvalt rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist seadustega kindlaks määratud õigustega seisusse.
- Senaatoriseisus: Rooma riigi ülikud ja senaatoriperekonnad, kelle hulgast tavaliselt määrati tähtsamad riigiametnikud, väepealikud ja provintside asevalitsejad.
- Ratsanikuseisus: rikkad, tavaliselt mõjukad suurmaaomanikest roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Paljud sellesse seisusse kuulujad tegelesid kaubanduse ja finantstegevusega ning määrati seetõttu sageli rahandusega tegelevateks ametnikeks või kohtunikeks.
- Lihtrahvas: linnade käsitöölised, väikekaupmehed ja proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu ("tsirkust ja leiba"). Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.
- Vabakslastud (libertiinid): truu teenistuse eest peremehe poolt vabastatud või vabaks ostetud endised orjad, kes said küll kodanikuks, ent jäid oma isanda klientideks.
- Orjad: eri eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate "kõnelevad tööriistad".
Valdava osa keisririigi elanikest väiketalupojad ja rentnikud. Riigi läänepoolsetes provintsides toodeti suur osa linnadesse minevast toodangust latifundiumites (põllumajanduslikud suurettevõtted, kus kasutati valdavalt orjade tööjõudu). Rooma riigis leidus ka palju linnu, mis olid majandus-, kultuuri- ja poliitilise elu keskused. Linnu oli rohkem riigi idapoolsetes provintsides, samas soodustati uute linnade teket ja arengut ka vallutatud läänepoolsetel aladel.
Esimene Rooma keiser
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklites Vana-Rooma keiser ja Vana-Rooma keisrite loend kuni riigi lahknemiseni
500 aastat kestnud vabariik oli muutunud ebastabiilseks pidevate kodusõdade ja senati intriigide tõttu. Aastal 60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi ja 44 eKr kehtestas Julius Caesar diktatuuri. Järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri, mis lõppes tema mõrvamisega. See põhjustas võimuvaakumi ja hulga konflikte Caesari pooldajate ja senati vahel. Pärast Caesari surma sai ainuvalitsejaks Octavianus. 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle Augustuse tiitli. Caesari lapsendatud poeg ja pärija Octavianus lõi 31 eKr Aktioni lahingus Marcus Antoniust ja Kleopatrat.
Pärast Ptolemaioste dünastia poolt valitsetud Egiptuse annekteerimist 30 eKr andis Rooma Senat aastal 27 eKr Octavianusele tiitli Augustus, mis lõpetaski vabariigi ja andis võimu keisrile. Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestas Augustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "printsipaat" (27 eKr–284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas. Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium (lad., 'ülemvõim') (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht. Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid tegelikult valitses keiser.
Keiser Augustuse valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]
Keiser (27 eKr–14 pKr) Augustus säilitas Rooma vabariigi välised vormid, ta valitses autokraadina üle 40 aasta. Ta tegi lõpu sajandi kestnud kodusõdadele ning tõi Rooma riigile rahu, õitsengu ja suurriikliku hiilguse ajastu. Lisanime "Augustus" 'auväärne', mille järgi teda tänapäeval põhiliselt tuntakse, sai ta 27 eKr. Aastal 27 eKr andis Augustus välja seaduse nimega Pax Romana ehk 'rooma rahu,' tänu millele valitses impeeriumis üle 200 aasta rahu. Pax Romana kehtis kuni keiser Marcus Aureliuse surmani aastal 180.
Germaania
[muuda | muuda lähteteksti]
Augustuse valitsusajal toimunud katse põhjas, tungida Germaaniasse lõppes Rooma vägede kaotusega Teutoburgi lahingus, Teutoburgi metsas 9 pKr. Rooma impeerium hoidis selle ajani oma kontrolli all territooriume Reinist idas koos Lippe ja Maini jõega. Augustuse poolt määratud Publius Quinctilius Varuse all üritasid roomlased oma ülemvõimu laiendada ka ida pool asuvate Weseri ja Elbe jõe suunas. 9. aasta sügisel varitses Arminius koos oma Germaani hõimude liiduga Rooma armeed ja hävitas täielikult XVII, XVIII, XIX leegioni, kolm ratsaväeosa ja kuus abiväelaste kohorti. Kokku langes umbes 20 000 roomlast. Pärast seda aktsepteeris Augustus impeeriumi põhjapiirina Reini jõge. Idas rahuldus ta sellega, et allutas Rooma võimule Armeenia ja Taga-Kaukaasia. Partia jättis ta rahule.
Rooma suubuvat tohutut rikkust kasutas Augustus selleks, et sõjaväele hästi tasuda ning neid rahulolevatena hoida, ning pealinna kaunistamisega ja suurejooneliste mängude korraldamisega, et roomlased oleksid rahul. Ta ehitas senatile uue maja (Curia) ning rajas Apollo ja Jumaliku Juliuse templi. Samuti rajas ta pühamu Circus Maximus'e juurde. Ta olevat Pompeis rajanud nii Capitoliumi templi kui ka teatri
Pärast Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste-Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Pärast Nero kukutamist (68) tuli võimule Flaviuste dünastia.
Provintside majandus edenes jõudsalt. Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama.
Keiser Tiberiuse valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Keiser Tiberiuse valitsemisaja (14–37) algusest alates püüdis Tiberius jätkata Augustuse poliitikat. Ta valitses asjalikult ja kokkuhoidlikult, parandas rahandust ja provintside haldamist ning kaotas osaliselt maksurendi. Ta oli väga aupaklik senati suhtes, konsulteerides sellega sageli ka küsimustes, mis ei kuulunud viimase kompetentsi. Pleebs jäi Tiberiuse ajal ilma oma viimastest poliitilistest õigustest, sest komiitse ehk rahvakoosolekuid enam kokku ei kutsutud. Tiberiuse ebapopulaarsemaid omadusi rahva seas oli vaatemängude ja gladiaatorite võitluste põlgamine. Talle ei meeldinud ei raharaiskamine ega sellistel üritustel esinevad vabameelsuse ja mässumeelsuse ilmingud.
Üheks tuntumaid sõjaväelisi ja poliitilisi figuure pärast Augustuse surma oli olnud Tiberiuse vennapoeg Germanicus, kelle populaarsus oli sedavõrd suur, et sõjavägi tahtis ta isegi keisriks kuulutada. Pärast mitmeid konfliktseid situatsioone Tiberiusega suri Germanicus aastal 19 Antiookias. Tema lähikondsed olid veendunud, et ta mürgitati keisri käsul. Pretoriaanide prefekt Seianus hakkas Tiberiust hirmutama Agrippina ja tema poegade (kelle seas oli ka hilisem keiser Caligula) kättemaksuga. Aastal 23 oli – ilmselt Seianuse intriigide tõttu – surnud ka Tiberiuse poeg Drusus, kes pidi olema seaduslik troonipärija. Kõige selle tulemusena lahkus inimpelglikuks ja umbusklikuks muutunud Tiberius Roomast ning elas 26. aastast alates alaliselt Campanias, peamiselt Capril. Seianus jäi Rooma ning oli impeeriumi tegelik valitseja.
Keiser Caligula valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Caligula sai keisriks (37–41) Tiberiuse surma järel ja kogu printsipaadi valdused ja tiitlid pärisid Caligula ja Tiberiuse pojapoeg Gemellus ühiselt. Caligula meeldis paljudele, kuna ta oli populaarse Germanicuse poeg. Toetuse kindlustamiseks jagas ta preemiaid sõjaväelastele, sealhulgas Pretoriaanidele, linna üksustele ja armeedele väljaspool Itaaliat. Ta lasi oma nõo Tiberius Gemelluse hukata.
Aastal 38 keskendus Caligula poliitilistele ja avalikele reformidele. Ta avalikustas riigi rahandust puudutavad andmed, tühistas teatud maksud ja jagas spordiüritustel rahvale auhindu. Ta lubas uusi liikmeid ratsanike ja senaatorite klassi. Tema kõige olulisem tegu oli demokraatlike valimiste tava taastamine.
Keiser Claudiuse valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Keiser Claudiuse valitsusajal (41–54) impeerium laienes, muu hulgas vallutati 43. aastal Britannia, kuid Claudius keeldus lisanimest Britannicus. Keiser Claudiusele allunud 4 leegionit vallutasid 44. aastal Suurbritannia saare lõunapoolse osa Inglismaa. Alade lõplik alistamine kestis ligi 40 aastat. Britannica provintsi valitsesid Rooma väejuhid, kes pidas korduvalt sõdu ka alistamata šoti hõimudega Suurbritannia saare põhjasosas.
- Pikemalt artiklis Britannia, Caractacus, Medway lahing, Caeri lahing (51), Cartimandua, Britannica provints
Flaviuste dünastia
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Flaviuste dünastia, 69–96 pKr, Nelja keisri aasta, Vespasianus, Titus, Domitianus
Antoniuste dünastia
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Antoniuste dünastia, 96–192 pKr, Antoninus Pius, Nerva, Traianus, Hadrianus, Commodus, Marcus Aurelius ja Lucius Verus
- Pikemalt artiklis Adoptiivkeisrite dünastia
Keiser Traianuse valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]
Keiser Traianuse valitsusajal (98–117) vallutas Rooma Armeenia, Mesopotaamia ja Daakia (praeguse Rumeenia) ning impeerium saavutas oma maksimaalsed piirid.
Daakia sõjad
[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Daakia sõjad (101–102, 105–106)
Daakia oli tekitanud Roomale peavalu juba üle kümne aasta, keiser (81–96) Domitianus oli Daakia vastu sõdinud alates aastast 86 kuni 87, kuid ta ei suutnud edu saavutada.
- Pikemalt artiklis Doonau sõjad (85–89)
101. aastal alustas Traianus sõjakäiku Daakia kuningriigi ja selle kuninga Decebaluse vastu. Traianusel õnnestus Daakia armee Tapae lähedal 102. aastal purustada ja Daakia vallutati täielikult aastal 106.
Esimeses Daakia sõjas (u märts–mai 101) liikus Traianus üle enda ehitatud kivisilla Doonau jõe põhjakaldale ja ründas seejärel nelja leegioniga Daakia kuningriiki. Roomlased purustasid edukalt Daakia armee Tapae mäekuru lähedal, mille järel sõjakäik ajutiselt peatati. Järgneva talve kestel tegi kuningas Decebalus vastusõjakäigu, kuid ta löödi taganema. Traianuse armee liikus aina sügavamale Daakia territooriumile ja aasta hiljem, kui imperaator vallutas Daakia pealinna ja kindluse Sarmizegethusa, sunniti kuningas Decebalus alistuma, kuid Decebalus jäeti oma riiki edasi valitsema. 105. aastal tungis Decebalus Rooma territooriumile, üritades mitmeid Doonau jõest põhja pool elavaid hõime Rooma vastu üles ässitada. 106. aastal vallutati Daakia täielikult, Sarmizegethusa hävitati ja Decebalus sooritas enesetapu. Tema pea raiuti maha ja see viidi Rooma. Daakia sõdadega võeti üle vallutatud territooriumil asuvad kullakaevandused.
Nabatea vallutamine
[muuda | muuda lähteteksti]107. aastal tungis Traianus kaugemale itta. Nabatea Rooma klientkuninga Rabbel II Soteri surma järel annekteeris Traianus Nabatea. Aastaks 107 paiknesid Rooma leegionid juba Petra ja Bostra piirkonnas. Rooma sai Arabia Petraea provintsi omanikuks (tänapäevane Lõuna-Jordaania ja loodepoolne Saudi Araabia).
Vallutustele järgnenud aastatel ehitas Traianus uusi hooneid, monumente ja teid Itaaliasse ja Hispaaniasse. Rooma rajati võrratu kompleks, mis tähistas Traianuse võite Daakias. See koosnes foorumist, Traianuse sambast ja marketist, mis on Roomas tänini alles. Samuti ehitas Traianus palju võidukaari ja Traianus ehitas uuesti välja ka mitmed teed (Via Traiana ja Via Traiana Nova).
113. aastal asus Traianus sõjakäigule Partia vastu, põhjuseks oli see, et Partia soovis panna Armeenia troonile Roomale vastuvõetamatu kuninga. Traianus marssis esmalt Armeeniasse ja kõrvaldas troonilt uue kuninga, seejärel liitis ta Armeenia Rooma impeeriumiga.
Traianus pöördus seejärel lõunas asuva Partia vastu, vallutades Babüloni ja Seleukiidide linnad ning viimaks alistas ta pealinna Ktesiphoni aastal 116. Traianus jätkas teed lõunas paikneva Pärsia lahe suunas, kus ta kuulutas Mesopotaamia uueks Rooma impeeriumi provintsiks. 116. aastal vallutas ta suure Susa linna, kõrvaldas troonilt Partia kuninga Osroes I ja pani tema asemel troonile endale meelepärase nukuvalitseja Parthamaspatese. Traianuse surma järel, uus keiser (117–138) Hadrianus tagastas Mesopotaamia Partiale. Roomlased ja partlased võitlesid Assüüria ja ülejäänud Mesopotaamia pärast kuni 226. aastani, mil ülemvõimu saavutas hoopis Sassaniidide riik.
Keiser Hadrianuse valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]
Keiser (117–138) Hadrianus ei jätkanud Traianuse vallutuspoliitikat, ta lõpetas sõja Partiaga, loobus Armeeniast ja Mesopotaamiast ning asus kindlustama riigipiiri. 122 alustati Britannias Solway lahest Tyne'i suudmeni kulgeva 17 kindluse ja 80 väravaga Hadrianuse valli ehitamist. Tugevdati Magna Germania ja Reetia vahelist piirivööndit ning kindlustati Doonau piiri.
Keiser Antoninus Piuse valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Keiser (138–161) Antoninus Piuse valitsemisajal säilitas Rooma riik oma piirid. Ta laskis Šotimaale rajada Antoninuse valli Firth of Clyde'ist Firth of Forthini ning valmis ehitada piirivalli Germaanias ja Reetias.
Impeeriumi nõrgenemise esimesed tunnused ilmnesid keiser (161–180) Marcus Aureliuse ajal sõdades läänegermaani hõimu markomannidega, kes elasid 1. sajandist eKr Maini jõgikonnas.
- Pikemalt artiklis Markomanni sõda, (166–180)
2. sajandi lõpus oli vallutuste lakkamise tõttu Rooma orjandusele tuginev majandus (sõdades saadi orje) sattunud kriisi, valitud ametnikud oli asendunud väljaõppe saanutega. Ametid olid muutunud müüdavaks. Teedel ja meredel olid võimust võtmas teeröövlid ja piraadid ning püüdlused kriisi lahendada viisid dominaadi tekkeni.
Pärast keiser Commoduse mõrvamist aastal 192, Viie keisri aastat ja sellele järgnenud kodusõda (193–196 pKr), keisrite Pertinaxi ja Didius Julianuse tapmist aastal 193 võitlesid omavahel väejuhid Septimius Severus, Pescennius Niger ja Clodius Albinus. Võidukaks osutus Severus, kes pani sellega aluse Severuste dünastiale.
Severuste dünastia
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Severuste dünastia (193–235 pKr), Septimius Severus, Caracalla, Macrinus, Severus Alexander
193 sai võimule provintsist pärinev Severuste dünastia, mis kärpis tuntavalt senati võimu. Tänu neile said kõik Rooma riigi elanikud, kaasa arvatud provintsiaalid, Caracalla ediktiga 212. aastal kodanikeks. Erilise soosingu osaliseks said idapoolsed provintsid.
193. algas mitteroomlaste armeesse võtmine. Läänepoolse Rooma hilisantiigi jooksul hakkasid barbarid üha enam Roomas mõjule pääsema. Barbarite armeesse võtmisele järgnesid sõdurkeisritega seotud anarhiaperioodid. Järgnevalt omandasid barbarid riigi piirialadel föderaatide õigused, sealt edasi tungisid nad Rooma aladele ning said seal föderaatideks. Edasi hakkasid barbarite riigid välja kuulutama omariiklusi, mis viis keisrivõimu lõpetamisele, Rooma haldusest loobumiseni ja senise hariduse andmise hääbumisele ka Itaalias.
2. sajandi lõpuks sai monarhistlik piiskopiamet kiriku põhiametiks ja umbes aastast 200 pärineb vanim Uue Testamendi kaanon. Sellest perioodist saab rääkida ladinakeelse kristliku kirjanduse tekkest ja paavstikirikule alusepanekust. 192 kuulutas Rooma piiskop Victor I end kogu kiriku juhiks. Sellega algas kristluse tõus arvestatavaks poliitiliseks jõuks.
Sõdurkeisrite ajajärk
[muuda | muuda lähteteksti]Hilisantiikajal Severuste dünastiale: Septimius Severus, Caracalla ja Geta (193–217) järgnes nn sõdurkeisrite ajajärk. Kodusõjaga kaasnesid barbarite sissetungid ning mitmete provintside lahkulöömine.
Macrinuse valitsusajal (217–218) peeti ebaedukat sõda Partiaga ja Armeeniaga.
- Pikemalt artiklis Rooma-Partia sõjad
Keiser Severus Alexander valitsusajal (222–235), algas 231. aastal sõda Sassaniididega, Ardašir I vallutas 3. sajandi alguses kodusõjast ning Rooma-Partia sõdades nõrgenenud Artabanos V valitsetud Partia ning oli laiendanud umbes 222. aastaks oma valdusi kuni Rooma vabariigi valdusteni Lähis-Idas ja Väike-Aasias. Roomlased ja partlased olid võidelnud Assüüria ja ülejäänud Mesopotaamia pärast kuni 226. aastani, mil ülemvõimu saavutas hoopis Sassaniidide riik. Sassaniidide riik hõlmas tänapäeva Iraagi, Iraani, Afganistani, Ida-Süüria, Kaukaasia maa-alad ning piirkondi Türgis ja Araabia poolsaarel.
Goodid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Goodid
251. aastal toimus gootide 2. sõjakäik nende juhi Kniva/Cniva juhtimisel Rooma keisririigi aladele, üle Doonau jõe Möösia and Traakia, goodid piirasid Doonaul asuvat Nikopolist, kuid tõrjuti eemale Rooma keiser Deciuse poolt. Goodid taganesid Balkanile, kuid tegid siis tagasipöördemanöövri ning ründasid Rooma vägesid Beroë (tänapäeva Stara Zagora Bulgaarias) juures ning siis ründasid Philippopolist (tänapäeva Plovdiv Bulgaarias) ja vallutasid selle. Plovdivi kaitse ülem Titus Julius Priscus kuulutas end gootide kaitse all oleva piirkonna keisriks. Kaotusterikas piiramine aga kahandas gootide sõjalist võimsust ning nad pakkusid rooma väepealikule Deciusele võetud sõjasaagile ja vangidele loovutamise eest vastutasuks taganemisvõimalust, kuid Decius püüdis neid hävitada Abrittuse lahingus. Goodid purustati lõplikult Aemilianuse, Möösia ja Pannoonia Rooma asevalitseja poolt.
270. aastal langes gootide juht Cannabaudes lahingus Rooma keiser Aurelianusega ning seni ühise juhtimise alla ühendatud gootide jagunemisega hõimudeks tekkis võimuvaakum Ida-Euroopas. Hajutatud gootide elualadele tungisid germaanlased gepiidid ja gootide Thervingi hõimud, milles juhtpositsioonil olid Balti ehk läänegoodid (Alarich I) liikusid edasi Dnestri jõest läände; greuthungi hõimud, milles juhtpositsioonil olid amaligoodid Aasovi merest idas.
3. sajandi keskpaigas tekkis Roomal konflikt areneva ja laieneva Sassaniidide riigiga, mille valitseja (240–270) Shapur I tungis Rooma Mesopotaamiasse (243), laastas Antiookia (254) ja tungis Anatooliasse (260). Valitseja (293–302) Narsehi ajal tungisid sassaniidide väed Rooma Armeeniasse, kuid võideti 298. aastal hilisema keisri Galeriuse vägede poolt ning loovutasid rahulepingu alusel nende kontrolli all olnud viis provintsi Tigrisest lääne pool.
3. sajandi kriis
[muuda | muuda lähteteksti]Rooma kodusõdade 3. sajandi kriisi (235–284) vältel võitlesid väejuhid omavahel keisriks saamise nimel ja keisrid võitlesid usurpaatorite vastu. Seega oli sellel ajajärgul Rooma riigis käimas püsiv kodusõda.
259. aastal lõi Gallia Rooma impeeriumist lahku (260–274). Tekkinud Gallia impeeriumi (Gallia Belgica, Gallia Lugdunensis, Gallia Aquitania, Gallia Narbonensis, Germania inferior, Germania superior) valitses (260–269) Postumus ja selle pealinn oli Trier. Pärast Postumuse surma hävitasid frangid ja alemannid 275 linna, kuid see taastati peagi.
Aastateks (270–273) eraldus ka Palmyra impeerium Rooma provintsidega (Syria Palaestina, Arabia Petraea, Egiptus ja suur osa Asia Minorist).
Alemannid
[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Alemannid
3. ja 4. sajandil olid alemannid jätkuvalt hõivatud konfliktidega Rooma riigiga. Nad käivitasid aastal 268 suure sissetungi Galliasse ja Põhja-Itaaliasse, kui roomlased olid sunnitud saatma enamuse oma Germaania piiri vägedest vastu suurele gootide sissetungile idast. Nende retked läbi Gallia kolme osa olid traumaatilised: Valerianuse ja Gallienuse ajal (253–260), koondusid alemannid oma "kuninga" Chrocuse alla rüüsteretkedeks. 268. aasta varasuvel peatas keiser Gallienus nende edenemise Itaaliasse, kuid pidi siis tegelema gootidega. Kui Gooti kampaania lõppes septembris Naissuse lahingus roomlaste võiduga, pöördus Gallienuse järglane Claudius II Gothicus põhja tegelema alemannidega, kes olid hõivanud kogu Itaalia Po jõest põhja pool.
Pärast rahumeelse taandumise jõupingutuste nurjumist sundis Claudius alemannid novembris Benacuse järve lahingusse. Alemannid aeti põgenema, sunniti tagasi Saksamaale ja ei ohustanud Rooma territooriumi palju aastaid pärast seda.
Keiser Aurelianuse valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]
Keiser (270–275) Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada. Võitudega jüütide, sarmaatide, vandaalide ja gootide üle taastas ta Rooma piiri Doonaul, kuid pidi teisel pool jõge oleva Daakia 271 gootidele loovutama. Keiser Aurelianus oli sunnitud Rooma väed ja võimud tagasi tõmbama Doonaust lõuna poole. Tagasitõmbumisega Doonau taha lõhuti ka Traianuse sild, mis oli olnud antiikmaailma pikim sild. 271. aastal peatas ta Pavia lähedal alamannide sissetungi Itaaliasse. 272. aastal võitis ta Palmyra valitsejanna Zenobia ja tõi ta vangina Rooma. 274 võitis ta Gallia usurpaatori Tetricus I ja liidendas seega kõik sajandi keskel tekkinud separaatriigid, taastades Rooma riigi ühtsuse.
Keiser (276–282) Marcus Aurelius Probuse valitsusajal taastati keisririigi kontroll Illüüria, Traakia ja Väike-Aasia üle. Ta saavutas lühiajalist edu võitluses frankide, alamannide, vandaalide ja pärslaste vastu.
Keiser (282–283) Carus tungis 283. aastal 260. aastast Sassaniidide Pärsia võimu all olnud Mesopotaamiasse. Rooma armee jõudis Ktesiphoni linnani ning vallutas selle. Pärast Caruse surma hakkasid Rooma väed vallutatud aladelt taanduma.
3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks latifundium. Impeeriumis hakkas levima kristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.
Hiline keisririik
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Vana-Rooma keisrite loend kuni riigi lahknemiseni
Keiser Diocletianuse valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Hilise keisririigi ajajärku on nimetatud dominaadiks, mis algas keiser Diocletianuse valitsemisajaga 284. aastal ning lõppes 476. aastal, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Keiser (284–305) Diocletianus viis riigi päästmiseks läbi põhjalikud reformid.
297 loodi ametnike riik: sõjalis-bürokraatlik absoluutne monarhia – dominaat. Vabad maaharijad muudeti kolonaatideks, kes rentisid maavaldajatelt maad. Maksureformi käigus seoti talupojad nende poolt haritava maa külge. Sõdureid kohustati keisrile ohverdama. Dominaat sai oma täieliku kuju Constantinuse ajal, kes võttis vastu kristluse.
Diocletianuse valitsusajal kehtestati ka keisrite nelikvõim ehk tetrarhia, kuid sellest süsteemist loobuti. Diocletianuse asutatud ja aastail 293–313 kehtinud riigikorraldusega, valitses kumbagi riigiosa (Ida ja Läänt) valitses ülemkeiser (augustus) ja temale alluv alamkeiser (caesar), keda on nimetatud ka abikeisriteks. Samas säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides. Impeerium jäi ametlikult ühtseks ning õigusakte anti välja iga nelja keisri nimel. Tegelikult kehtestas kogu impeeriumis kehtivaid edikte Diocletianus.
Keiser Constantinus Suure valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]
Keiser Constantinus Suure ajal (306–337) algas Germaaniast lähtuvate rünnakute surve tõttu laiaulatuslik sõjaväe reformi. Leegionite isikkoosseisu suurust vähendati, kuid samas suurendati leegionite arvu. Impeeriumi kaitse parandamiseks suurendati sõjaväe suurust hinnanguliselt kuni kaks korda. Hilise keisririigi ajal sai alguse sõjaväe jaotamine piirivägedeks (Limitanei) ja mobiilseks väliarmeeks (Comitatenses). Keiser Gallienuse ajal sai alguse koos keisriga liikuv väliarmee, mille nimetuseks oli comitatus. Samuti tehti muudatusi sõjaväe juhtimises. Piiriäärsete piirkonnad jaotati tsoonideks, milles paiknenud piirivägesid juhtis ohvitser, kes kandis tiitlit dux (mitmus duces). Väliarmeesid juhtis ohvitser, kelle tiitliks oli comes (mitmus comites).
Constantinus Suure ajal võeti pretoriaani prefektidelt sõjaline võim ning prefektuurides paiknevaid üksusi hakkasid juhtima uued sõjalised juhid (magistri militum).[3] Pärast Mulviuse silla lahingut saadeti laiali pretoriaani kaardivägi, kuid vajadus keisri ihukaitseväe järele säilis, mille tulemusena võis Constantinus moodustada scholae palatinae, mis tegutsesid keisri otsealluvuses, et välistada sellise üksuse juhi võimalik võimuhaaramise katse.
Keiser Constantinus Suure valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a. üks) olid kristlased.
Pärast Constantinust valitsesid riigi ida- ja lääneosa keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) ja hiljem Ravenna. Pärast keiser Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks.