Ritsiklased

Ritsiklased
	; Tettigonia viridissima
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Sihktiivalised Orthoptera;
Alamselts	Ritsikalised Ensifera;
Sugukond	Ritsiklased Tettigoniidae;

See artikkel räägib putukatest; ansambli kohta vaata artiklit Ritsikad (ansambel); mänguasja kohta vaata artiklit Kilk (pill).

Ritsiklased (Tettigoniidae) on sihktiivaliste putukate sugukond ritsikaliste ehk pikatundlaliste alamseltsist.

Peale ritsiklaste kuulub ritsikaliste alamseltsi ka kilklaste (Gryllidae) sugukond, kellest ritsiklased erinevad käppade ehituse poolest. Ritsiklaste käpad koosnevad neljast ja kilgilistel kolmest lülist. Erineb ka siriaparaat: kilklastel paikneb poogen, millega mööda peegli soont tõmmatakse, paremal, mitte vasakul kattetiival. Muneti on ritsiklastel mõõkjalt kaardunud, kilklastel aga sirge.

Ritsiklased on enamasti väga hästi arenenud tiibadega, tiivutuid vorme on väga vähe (näiteks Saga pedo – stepiritsikas). Nii isastel kui emastel on eessäärtes kuulmiselundid, kuid siristamisvõime on tavaliselt vaid isastel. Selles sugukonnas on nii taim-, sega- kui ka röövtoidulisi vorme (näiteks eespool mainitud stepiritsikas toitub vaid teistest putukatest).

Ritsiklaste sugukonna mitmed liigid torkavad silma väga valju siristamisega. Enamasti "laulavad" ritsikad päeval, kuid laul võib jätkuda ka pimeduses. Selline on näiteks Eestis peamiselt läänesaartel levinud roheline lauluritsikas (Tettigonia viridissima). Laulavad ainult isased ritsikad.

Ritsiklaste suurus on küllalt varieeruv, Eestis elutsevate liikide valmikutel näiteks kuni 45 millimeetrit (lauluritsikad, heinaritsikas), troopikas aga esineb ka hiiglasuuri ritsikaid siruulatusega kuni 20 sentimeetrit (näiteks Pseudophyllus colossus).

Troopiliste ritsikate hulgas on väga laialt levinud mimikri – loomade tiibade muster meenutab puulehti, sageli on kohastumine läinud isegi nii kaugele, et tiibade servad näivad "näritud" ja rikutud, selgesti on nähtavad leherood jne. Leidub ka puukoort imiteerivaid vorme.

Paljunemine

Isaste ritsiklaste laulu eesmärk on emaste ligimeelitamine. Paaritumine kestab umbkaudu 45 minutit ja on omapärane. Nimelt kinnitab isane emase muneti külge kahest osast – reservuaarist ja spermatofüülaksist koosneva spermatofoori. Pärast paaritumist asub emane spermatofoori sööma, surudes seemnerakud niiviisi reservuaarist munetisse. Selline paaritumisviis on omane kõigile ritsikaliste ülemsugukonna esindajatele. Emane lauluritsikas (ja ka teised rööv- või segatoiduliste liikide emased) muneb munad väikeste kogumikena pinnasesse. Eestis esinevad sellistest liikidest veel näiteks harilik lauluritsikas (Tettigonia cantans), heinaritsikas (Decticus verrucivorus).

Teisiti käituvad aga paljude taimtoiduliste liikide emased, näiteks ka Eestis niisketel aladel levinud sooritsikas (Conocephalus dorsalis). Siin pressib emane oma muneti mitte pinnasesse, vaid sobiva taime varde, mõned liigid munevad aga taime pinnale.

Eestis esinevad ritsikad munevad suve teisel poolel, vastsed kooruvad kevadel. Vastsed kestuvad 4–6 korda ja on nii välimuselt kui ka eluviisilt valmikutega väga sarnased.

Sihktiivaliste seltsi kuuluvate putukate – sirtsude, tirtsude ja ritsikate – elu kestab ühe suve, selle jooksul arenevad loomad täiskasvanuks, paarituvad ja munevad. Munadest hakkavad uued putukad kooruma kevadel, vanad putukad aga hukkuvad külmade tulekuga.

Eesti ritsiklased

Levinuim liik kogu Mandri-Eestis, kuid puudub saartel, on harilik lauluritsikas. Ta eelistab elada põõsastel ja puudel. Saaremaal ja Hiiumaal võib kuulata lauluritsikast veidi suurema rohelise lauluritsika laulu. Seda liiki mandril pole. Mõlemad rohelist värvi ritsikad on peamiselt röövtoidulised, sageli süüakse ära ka nõrgem liigikaaslane. Häda korral võivad toituda ainult taimedest.

Niitudel võib rohus kohata kahe eelmise liigiga suuruselt peaaegu sarnast heinaritsikat ehk rahvakeeles käsnasalvajat. Erinevalt oma puudel ja põõsastel elavatest suguvendadest on tema veidi pruunikirjum. Nimetuse on see ritsikas saanud sellest, et ta enesekaitseks hammustab ja haavale läbi suuava pruunikat maosisu eritab. Rahvapärimuse järgi on sel vedelikul raviv toime, millega saab eemaldada soolatüükaid. Ülejäänud ritsikad on tunduvalt väiksemad.

Eestis elavad järgmised ritsiklased:

männiritsikas (Barbitistes constrictus)
tammeritsikas (Meconema thalassinum)
pikktiib-sooritsikas (Conocephalus fuscus)
sooritsikas (Conocephalus dorsalis)
roheline lauluritsikas (Tettigonia viridissima)
harilik lauluritsikas (Tettigonia cantans)
harilik niiduritsikas (Metrioptera brachyptera)
ääris-niiduritsikas (Metrioptera roeselii)
kahkjas niiduritsikas (Bicolorana bicolor)
heinaritsikas (Decticus verrucivorus)
võsaritsikas (Pholidoptera griseoaptera)
kasvuhooneritsikas (Tachycines asynamorus)
harilik sirpritsikas (Phaneroptera falcata)

Vaata ka

Galerii

Roheline lauluritsikas
Kivil
Pikad tundlad
Phaneroptera falcata