Punaselg-õgija

Punaselg-õgija
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Õgijalased Laniidae;
Perekond	Õgija Lanius;
Liik	Punaselg-õgija;
Binaarne nimetus
	Lanius collurio; (Linnaeus, 1758)

Punaselg-õgija (Lanius collurio) on õgijalaste sugukonda õgija perekonda kuuluv lind.

Levik

Punaselg-õgija on levinud peaaegu kogu Euroopas ja Aasia lääneosas, talvitub Aafrikas, Indias ja Kagu-Aasias. Eestis on ta tavaline, ehkki väikesearvuline haudelind.^[2] Tema arvukust hinnatakse 40 000 – 60 000 paarile^[3].

Kirjeldus

Punaselg-õgija on suhteliselt väike õgija^[2]. Linnu üldpikkus on 17 cm. Ta kaalub 25–35 grammi^[2].

Isaslinnul on pruunikaspunane selg ja tiiva kattesuled ning üle silmade ulatuv must triip. Pea, kael ja nimmepiirkond on hallid, tiivad tumepruunid, saba must valgete servadega. Kurgualune, rind ja kõht on valged, külgedel ja puguala servadel on roosat värvi. Aasias elavad linnud on seljal ühtlasemalt pruunikad.^[2]

Emaslinnu selg ja pea on mitmes toonis pruunikad. Alapool on valkjas ja enam-vähem selgete vöötidega.^[2]

Punaselg-õgija laul on mitmekesine ja üsna vali ning sisaldab matkimishäälitsusi.^[2]

Eluviis

Punaselg-õgija elutseb avatud või pooleldi avatud maastikul põõsastihnikutega aladel, samuti aedades ja parkides.^[2]

Ta toitub suurematest putukatest, näiteks kiilidest ja tirtsudest, samuti sellistest põllumajanduskahjuritest nagu kuldpõrnikas, maipõrnikas ja kaerasori, mistõttu punaselg-õgijat tuleb pidada kasulikuks linnuks. Kuid ta sööb ka pisinärilisi, karihiiri, nahkhiiri, konni ja linde. Lindudest langevad tema saagiks varblased, urvalinnud, vindid, tsiitsitajad, lõokesed, kiurud, västrikud, tihased ja paljud teised väikesed linnud.^[2]

Linnul on saagi astla otsa pistmise tugev instinkt, eriti pesitsusajal^[4]. Niimoodi kogub ta endale toiduvarusid. See on kogu õgijalaste sugukonnale iseloomulik toiduvarumisviis.

Ta saabub pesitsuspaikadesse küllaltki hilja: parasvöötmesse mais, aga näiteks Anadõri äärde alles juunis. Isased saabuvad emastest varem. Nii lõunamaale kui tagasi rändavad linnud üksinda, ainult harva täheldatakse väikesi rändesalku.^[2]

Ta pesitseb põõsasniitudel, kadastikes, võsades, metsaservades, parkides. Pesa ehitab emaslind, rajades selle põõsasse või puu otsa, eelistades okaspuid, harvem on pesa maapinnal rohu sees. See on kausjas, põimitud taimevartest ja -raagudest, seestpoolt vooderdatud taimejuurte, kõrreliste pähikute ja pööristega, sulgede ja karvadega.^[2]

Mai keskpaigast kuni juulini munetakse munad. Täiskurnas on 4–7, harvem 3 või 8 muna. Need on roosakad, kollakad ja isegi kergelt rohekad, pruunide tähnidega. Tähnid paiknevad tömbi otsa pool tihedamini. Emaslind haub neid 14–15 päeva. Isaslind valvab pesa lähedal ja toob emasele toitu või torkab seda pesa lähedal astelde otsa.^[2]

Pojad lahkuvad pesast 12–15 päeva vanuselt. Sageli ei oska nad selleks ajaks veel korralikult lennata. Vanemad toidavad poegi pärast seda veel ligi kuu aega.^[2]