Mine sisu juurde

Pudiviru

Allikas: Vikipeedia
Eesti muinasmaakonnad. Soopoolitse on sellel kaardil arvatud Vaiamaa koosseisu ja Pudiviru Virumaa Lemmu muinaskihelkonna koosseisu

Pudiviru oli piirkond Virumaal Lemmu muinaskihelkonna lõunaosas.

Pudivirut (kujul Pudiviru ja Pudyviru) mainitakse Henriku Liivimaa kroonikas. Nime tähenduseks on peetud "Väike-Viru", ehkki selle tõlgenduse juures oleks oodatum kroonika nimekuju Pudiviro.[1]

Kroonika teatel asus Pudivirus 14 küla, mille vanem oli Tabelinus. 1219. aastal tungis Virumaale Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vägi, mille koosseisus olnud ugalased rüüstasid Pudivirus. Virumaa vanemad, sh Tabelinus, lubasid selle mõjul end riialastel ristida lasta ja andsid pantvange.[2] 1220. aastal viisid Riia piiskopi preestrid seal läbi ulatuslikuma ristimise, kuid peagi kehtesid Virumaal oma võimu Taani väed, kes poosid Tabelinuse riialastelt ristimise vastuvõtmise ja oma poja mõõgavendadele pantvangiks andmise eest üles.[3] 1226. aastal külastas "Tabelinuse kihelkonda", ilmselt Pudivirut, paavsti legaat Modena Wilhelm, kes jagas sinna kogunenud Virumaa vanematele õpetusi ristiusust ja määras nende seast kihelkondadele kohtunikud ja vanemad.[4]

Pudiviru loodetipus asus Äntu Punamäe muinaslinnus.

Kuigi Taani hindamisraamat Pudivirut ei maini, on seal sisalduva külade loendi põhjal teada Pudiviru 14 küla:[5]

Hiljem teisenes Pudiviru nimi saksapäraselt Poidiferiks ning Simuna kihelkonnas asus ka Pudivere mõis (tänapäeva kohta vt artiklit "Pudivere").[viide?]

  1. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 99
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXII 7, kommentaar 34, lk 198–199
  3. Henriku Liivimaa kroonika, XXIV 1, 212–213
  4. Henriku Liivimaa kroonika, XXIX 8, lk 262–263
  5. Pudiviru, Eesti entsüklopeedia

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]