Preisimaa

See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast; endisaegse riigi kohta vaata Preisimaa kuningriik ja liidumaa kohta artiklit Preisimaa Vaba Riik.

Preisimaa (preisi keeles Prūsa, ladina Borussia, Prussia, Prutenia, saksa Preußen, poola Prusy, leedu Prūsija) on ajalooline piirkond Euroopas, mis praegu on jagatud Poola, Venemaa Kaliningradi oblasti ja Leedu vahel.

Ajalugu

Esimest korda mainis Preisimaa elanikke preislasi Vana-Rooma ajaloolane Cornelius Tacitus (elas umbes aastatel 55–117) palju tsiteeritud teoses "Germania", mis ilmus umbes aastal 98.

Muinaspreislasi tunti veel esimese aastatuhande lõpus ja teise alguses kardetud meresõitjate, aktiivsete merevaigukaupmeeste ja paganatena, kes tapsid 997. aasta 23. aprillil Poola kuninga Bolesław Hirmsa saadetud paavsti lähikondlase, endise Böömimaa Praha piiskopi, misjonäri püha Adalberdi ja 1008. aastal ka misjonärpiiskopi Bruno Querfurtist. Püha Adalbert on kuulutatud Poola ja Preisimaa kaitsepühakuks.

Preisimaad asustasid kuni Saksa ordu vallutusteni Balti päritolu preisi hõimud Pomesaania, Pogesaania, Lubava, Ermlandi, Sasseni, Barteni, Samlandi, Natangeni ja Galindeni ajaloolistes piirkondades. 12. sajandil paiknes Preisimaa territoorium Visla, Läänemere, Memeli jõe, Kiievi-Vene, Polotski alade, Masoovia hertsogiriigi ning Dobrini vürstiriigi (poola keeles Dobrzyń) vahelisel alal. Preisimaad eraldas Pommerist ja Poolast Visla jõgi, Memeli jõgi (leedu keeles Nemunas) eraldas Preisimaad leedulaste aladest ja Kuramaast.

Saksa ordu vallutab Preisimaa

Ühtse riigi puudumisel ning 12.–13. sajandi kommete kohaselt toimusid preislaste ja neid ümbritsevate hõimude ja riikide vahel sagedased sõja- ja röövretked. Nende tõkestamiseks pöördus Masoovia hertsog Konrad I 1209. aastal Saksa ordu poole, mis 1230. aastal seadis sisse esimese tugipunkti Visla jõe keskjooksul Kulmi piirkonnas, mis piirnes Poola ja preislaste Pomesaania ja Lubava aladega, ning alustas Põhjala ristisõdade osana Preisi ristisõda preisi hõimude vastu. Suurema osa preisi hõimudest (pomesaanid, pogesaanid, natangid jt) hävitas Saksa ordu vallutussõjas aastatel 1231–1283. Preisimaalaste alade vallutamise ja ristiusustamise vastu ei aidanud ka hilisemad vastupanukatsed, millest kuulsaim on Henricus Monte juhitud ülestõus. Osa preislasi saksastus, osa leedustus. Muinaspreisi keel hääbus lõplikult 17. sajandil.

Pikemalt artiklis Preisi ristisõda

Saksa ordu vallutatud alade haldamiseks ja ristisu levitamiseks moodustati ilmalikud ja vaimulikud haldusüksused. Riia peapiiskopkonnas allusid Riia peapiiskopkonna vaimulikule ülemvõimule Liivimaal Riia sufragaanpiiskopkonnad Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond ja Kuramaa piiskopkond. Lisaks Liivimaa piiskopkondadele allusid Riia peapiiskopkonna võimule ka Preisimaa piiskopkonnad Ermlandi piiskopkond (poola Warmia), Kulmi piiskopkond (Chełmno), Pomesaania piiskopkond (Pomesanien, Pomezania) ja Samlandi piiskopkond (Sambija).

Pikemalt artiklis Riia peapiiskopkond

Preisimaa Saksa ordu komtuurkonnad olid Marienburgi komtuurkond, Mewe komtuurkond, Christburgi komtuurkond, Elbingi komtuurkond, Balga komtuurkond, Brandenburgi komtuurkond, Königsbergi komtuurkond, Gerdaueni komtuurkond ja Ragniti komtuurkond.

Preisimaa Saksa ordu keskusena

Pikemalt artiklis Saksa ordu, Leedu suurvürstiriik, Poola kuningriik

Saksa ordu peakorter asus Preisimaal Malborkis. Saksa ordu jaoks oli 14. sajand õitseaeg: Preisimaal arenes kaubandus, mis võimaldas ehitada võimsaid ordulinnuseid ja õitsvaid kaubalinnu. Samas toimus pidevaid sõjakäike leedulaste vastu, millest lisaks ordurüütlitele võtsid osa ka ilmalikud rüütlid Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt, Saksimaalt ja mujalt. 14. sajandi lõpul muutus ordu välispoliitiline olukord komplitseerituks, kuna 1386. aastal sõlmitud Krevo uniooniga loodi Poola ja Leedu personaalunioon ning Leedu suurvürst Jogaila võttis vastu ristiusu. See tähendas, et ordul kadus ideoloogiline põhjus ristisõdadeks Leedu vastu.

Ordu oli suurim oli 14. ja 15. sajandi vahetusel, kui lisaks eespool loetletud valdustele kuulusid ordu võimu alla veel Neumark Brandenburgis, Žemaitija ja Ojamaa. Saksa ordu languse alguseks loetakse 1410. aastal Poola-Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut. 1422. aastal oli ordu sunnitud Melno rahuga žemaididega asustatud Žemaitijast loobuma.

1411. aastal nimetas Saksa-Rooma keiser Sigismund von Luxemburg Nürnbergi linnusekrahvi Friedrich VI, kes oli 1410. aasta kuningavalimise ajal avaldanud Sigismundile toetust, Brandenburgi margi ülempealikuks ja haldajaks. Kohalik aadel oli Friedrichi valitsejaks määramisele vastu, kuid Friedrich surus aadlike ülestõusu maha ja konfiskeeris mõnede aadlike vara. 1414. aastal andsid Brandenburgi seisused Tangermündes Friedrichile truudusvande. 1415. aastal nimetati Hohenzollernite dünastiast pärit Friedrich Konstanzi kirikukogul kuurvürstiks ja 1417. aastal markkrahviks. Friedrich I viis oma residentsi Tangermündest Berliini.

Kuninglik Preisimaa

Pikemalt artiklis Kuninglik Preisimaa (1466–1772)

1466. aasta Thorni teise rahuga kolmeteistkümneaastase sõja (1454–1466) järel taasühendati Lääne-Preisimaa ja Ida-Pommeri Kuningliku Preisimaana endiste Saksa ordu alade Pomereelia, Kulmimaa (pl Chełmno Land, sks Kulmerland), Michałów Landi (sks Michelauer Land) ja Toruńi (sks Thorn) ning Vistula jõe suudmes asuva Elblągi (sks Elbing) ning Marienburgi (sks Malbork) ja Ermlandi piiskopkonnaga ja Olsztyniga (saksapäraselt Allenstein) taas Poola kuningriigiga. Ida-Preisimaast sai Thorni teise rahu tagajärjel Poola kuningriigi osa, pärast orduvalduste ilmalikuks muutmist 1525. aastal sai provintsist Preisimaa hertsogkond.

Preisi hertsogiriik

Pikemalt artiklis Preisi hertsogiriik, Preisimaa hertsog

Preisi hertsogiriigi rajas Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern, kes 10. mail 1525 andis truudusvande Poola kuningale Zygmunt I-le ja nimetati tema vasallina esimeseks Preisimaa hertsogiks. Ida-Preisimaa hertsogkond läks Poolaga vasallisõltuvussuhtesse. Kuigi selle territoorium oli hiljem Saksa-Rooma riigi osa, nautis Vana-Preisimaa suhtelist iseseisvust ja kosus tänu preisi töökusele, preisi armeele ja preisi korrale.

Brandenburg-Preisimaa

Pikemalt artiklis Brandenburg-Preisimaa

Brandenburg-Preisimaa (sks Brandenburg-Preußen) on historiograafiline nimetus Brandenburgi Hohenzollernite varauusaegsele valdusele aastatel 1618–1701. Hohenzollernite peaharu, mis valitses Brandenburgi marki, sõlmis abielu Preisimaa hertsogkonda valitseva haruga. Ta kindlustas sellega troonijärgluse pärast Preisi haru meesliini hääbumist aastal 1618. Järgnevate abielude sõlmimise teine tagajärg oli väikeste Reini vürstkondade Kleve, Marki ja Ravensbergi liidendamine 1614 pärast Xanteni rahu Hohenzollernite varauusaegsele valdustega. Vestfaali rahu järgi, mis lõpetas aastal 1648 kolmekümneaastase sõja, sai Brandenburg Mindeni ja Halberstadti, samuti pärimisõiguse Taga-Pommeris (liidendati aastal 1653) ja Magdeburgi hertsogkonnas (liidendati aastal 1680). Brombergi lepinguga (1657), mis sõlmiti teise põhjasõja ajal, vabanesid kuurvürstid Poola läänisõltuvusest Preisimaa hertsogkonnas. Samuti omandasid nad Lauenburgi ja Bütow' maad ja Draheimi. Saint-Germaini rahu (1679) laiendas Brandenburgi Pommerit Odra alamjooksuni.

Preisi kuningriik

Pikemalt artiklis Preisi kuningriik

18. jaanuaril 1701 krooniti Königsbergis senine Brandenburgi kuurvürst ja Preisimaa hertsog Friedrich III Saksa-Rooma keisri loal Preisi kuningaks ning sealtpeale kandsid seda valitsejatiitlit Preisimaa kuningad alates Friedrich I-st.

1700. aastal Põhja-Euroopas alanud põhjasõjas osales Preisimaa alles alates 1709. aastast, kui tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart, kuid saavutas eesmärgi alles 21. jaanuaril 1720, kui sõlmis Rootsiga rahu, mille alusel Preisimaa sai endale Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini.

Pikemalt artiklis Põhjasõda

Sõjategevus Preisimaal ja Rzeczpospolitas seitsmeaastase sõja ajal

Seitsmeaastane sõda Preisimaal

Pikemalt artiklis Seitsmeaastane sõda

1756. aastal tungis Preisimaa kuningas Friedrich II juhtimisel kallale Saksimaa kuurvürstiriigile (Venemaa liitlasele), eesmärgiga laiendada Preisimaa kuningriigi piire ja mõjuvõimu Euroopas. 1757. aasta mais asus Venemaa sõjavägi feldmarssal Stepan Apraksini juhtimisel vastu Preisi vägedele, esimesed lahingud Preisimaa ja Venemaa vägede vahel toimusid Ida-Preisimaal. 1757. aastal vallutasid Venemaa väed Memeli linna. Augustis purustas Venemaa armee Groß-Jägersdorfi lahingus Preisimaa väed, kuid Venemaa sisepoliitika tõttu (keisrinna Jelizaveta Petrovna (1709–1761) haiguse ja uue keisrikandidaadi preisimeelse Peeter III mõju tõttu) pealetung Preisimaale peatus. Keisrinna Jelizaveta Petrovna paranedes anti senine sõjavägede juhataja Apraksin aga kohtu alla, kõrvaldati ülemjuhataja kohalt ning asendati krahv kindral en chef Wilhelm von Fermoriga, kes jätkas edukat sõjategevust. 11. (22.) jaanuaril 1758 vallutasid Venemaa väed Königsbergi, mille tulemusena läks Ida-Preisimaa Venemaa koosseisu. Preisimaa esimeseks kuberneriks määrati Wilhelm von Fermor. 1758. aastal jätkus sõjategevus Venemaa jaoks eriliste edusammudeta. 1759. aastal alustas Venemaa armee uut pealetungi Oderi liinil. Venemaa vägede uue ülemjuhataja Pjotr Saltõkovi juhtimisel lõi 41 000-meheline Venemaa armee 28 000-mehelist Preisimaa armeed, purustas selle Palzigi lahingus ja vallutas Oderi-äärse Frankfurdi. 24. jaanuaril 1759 andis Preisimaa elanikkond usaldusvande uuele valitsejale keisrinna Jelizaveta Petrovnale. Preisimaa elanikkonna "truudusetuses pettunud" kuningas Friedrich II lubas, et enam elu sees ei külasta Preisimaad, ja pidas seda lubadust.

1760. aastal purustas Venemaa ja Austria ühisvägi Kunersdorfi lahingus Preisimaa armee ning vallutas Berliini. 25. detsembril 1761 suri keisrinna Jelizaveta Petrovna ning keisriks saanud Peeter III lõpetas kohe sõja Preisimaaga ja tagastas Preisimaale kõik vallutatud maa-alad, sh Preisimaa, vabastades need truudusvandest. 24. aprillil 1762 sõlmisid Peeter III ja Preisimaa kuningas Friedrich II liidulepingu, mis küll Katariina II võimulesaamisel tühistati, kuid sõjategevust uuesti enam ei alustatud.

Preisimaa laienemise ja keskuse üleviimisega Kesk-Saksamaale Berliini Brandenburgi marki aga kaasnes Preisimaa muutumine võimukeskusest kuningriigi ääremaaks, mis jäi siiski järgneval Saksamaa ühendamisel Preisi kuninga võimu alla kuninga põhiliseks toetuspiirkonnaks ning riigi- ja sõjalise võimu allikaks.

Preisi kuningriigi laienemine

1763. aastal, kui suri Poola kuningas August III, seadsid Venemaa ja Preisimaa üheskoos 1764. aastal Poola troonile endale sobiva kuninga August IV. 1772. aastal kirjutati Peterburis alla konventsioon, millega Venemaa, Austria ja Preisimaa deklareerisid, et on otsustanud Poolas „rahu ja korra taastada". Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil „ajalooline õigus" osale Poola aladele. Poola kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Austria sai Galiitsia, mis läks Vene võimu alla alles 1939, Preisimaa aga Poola lääne- ja põhjapoolsed alad (Lääne-Preisimaa), mis 1824. aastal liideti lõplikult Preisimaaga.

Pikemalt artiklis Poola esimene jagamine, Poola jagamised

Preisi kuningriik Napoleoni sõdade ajajärgul

Pikemalt artiklis Napoleoni sõjad

Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm IV loobus 1807. aastal Tilsiti rahulepinguga, mille sõlmis Prantsuse keiser Napoleon I Preisi kuningriigiga neljanda koalitsioonisõja tulemusel, Tilsitis umbes pooltest oma sõjaeelsetest valdustest. Nendest aladest lõi Napoleon Prantsuse vasallriigid, mis moodustati ja tunnustati Tilsitis: Vestfaali kuningriik, Varssavi hertsogiriik ja Danzigi vabalinn; muud loovutatud alad anti teistele Prantsuse vasallidele ja Venemaa keisririigile. Preisi riigi pindala vähenes vastavalt Tilsiti rahu tingimustele umbes poole võrra. Kümne miljoni asuka asemel jäi Preisimaa kuningriigi uutesse piiridesse mitte rohkem kui viis miljonit asukat.

Preisi kuningriik Saksamaa ühendajana

Pikemalt artiklis Austria-Preisi sõda, Prantsuse-Preisi sõda

1862. aastal sai Preisi kuningriigi valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Preisimaa kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Vormiliselt oli riigi tähtsaim isik kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht (kantsler). Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine. 1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai lüüa ning Austria häving kõrvaldas Austria keisri Saksamaa troonile pretendeerimisest.

1867. aastal moodustati Preisimaa eestvedamisel ühise majanduse arendamiseks ja soodustamiseks Saksa Tolliliit, kuhu kuulusid Preisimaa, Hannover ja Põhja-Saksamaa vabalinnad.

Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit (1867–1870). Põhja-Saksa Liit, kuhu kuulusid 19 Saksa riiki ja 3 vabalinna, oli liitriik, mille kõrgeimaks võimuorganiks oli riigipäev. Riigijuht oli Preisimaa kuningas ja liidukantsler ehk valitsusjuht Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine. Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas Preisi-Prantsuse sõda, mille prantslased kaotasid. Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles' lossis.

Saksa keisriks sai Wilhelm I, kes oli Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle poole kogu maa territooriumist. Preisimaa eesotsas Otto von Bismarckiga mängis juhtivat rolli Saksamaa ühendamisel 1871. Sel ajal oli Ida-Preisimaal 74% saksakeelseid, 18% poolakeelseid ja 8% leedukeelseid elanikke. Valdav osa olid protestandid. Keisririigi koosseisu kuulusid neli kuningriiki, kuus suurhertsogiriiki, viis hertsogiriiki, seitse vürstiriiki, kolm vabariiki ja Elsass-Lotringi riigimaa.

Esimese maailmasõja järel, mil Lääne-Preisimaast moodustus Poola koridor, sai Ida-Preisimaast Saksamaa enklaav. Memeli alad hõivas Leedu, mis pidi need taas loovutama 1939.

Preisimaa saatus pärast teist maailmasõda

Pärast teist maailmasõda anti Ida-Preisimaa põhjaosa Nõukogude Liidule ja lõunaosa Poolale. Seal elanud sakslased aeti minema, küüditati või hävitati. Königsberg nimetati 1946. aastal ümber Kaliningradiks.

25. veebruaril 1947 likvideeriti Preisimaa haldusüksus.

Preisimaa kultuur, teadus ja haridus

Königsbergi ülikool
Immanuel Kant
Christian Goldbach (1690–1764), Königsbergis sündinud Venemaa teadlane, matemaatik, Venemaa Teaduste Akadeemia konverentssekretär
Ernst Theodor Amadeus Hoffmann (1776–1822)