Prantsusmaa varauusaeg

Prantsusmaa kuningriik varauusajal, renessansi (umbes 1500–1550) ja revolutsiooni (1789–1804) vahel, oli absoluutne monarhia, mida valitsesid Kapetingid. Prantsusmaal vastab see ancien régime'ile, hõlmab esimese Prantsuse koloniaalimpeeriumi ja tipneb Päikesekuninga Louis XIV valitsemisega.

Geograafia

Pikemalt artiklis Prantsusmaa territoriaalne areng

15. sajandi keskel oli Prantsusmaa märkimisväärselt väiksem kui tänapäeval ja arvukad piiriprovintsid (nagu Roussillon, Cerdagne, Calais, Béarn, Navarra, Foix krahvkond, Flandria, Artois, Lorraine, Alsace, Trois-Évêchés, Franche-Comté, Savoia, Bresse, Bugey, Gex, Nice, Provence ja Bretagne) olid autonoomsed või välisriikide (nagu Inglismaa) alluvuses; olid ka välisenklaavid, nagu Venaissini krahvkond. Lisaks olid mitmed provintsid Prantsusmaal avalikult aadliperekondade isiklikud läänid (näiteks Bourbonnais, Marche, Forez ja Auvergne'i provintsid olid Bourbonide valduses, kuni provintsid liideti aastal 1527 pärast Bourboni hertsogi Charles III langust sunniviisiliselt kuningliku domeeniga).

15. sajandi lõpp ning 16. ja 17. sajand nägid Prantsusmaa tohutut territoriaalset laienemist ja püüet integreerida provintse paremini haldustervikusse. Sel ajal laienes Prantsusmaa Picardie, Burgundia, Anjou, Maine, Provence, Bretagne, Franche-Comté, Prantsuse Flandria, Navarra, Roussillon, Lorraine, Alsace ja Korsika omandamise läbi peaaegu tänapäeva territoriaalse ulatuseni.

Prantsuse ülevõtmised aastatel 1461–1789:

Louis XI ajal – Provence (1482), Dauphiné (1461, Prantsuse kontrolli all aastast 1349)
Henri II ajal – Calais, Trois-Évêchés (1552)
Henri IV ajal – Foix krahvkond (1607)
Louis XIII ajal – Béarn ja Navarra (1620, Prantsuse kontrolli all aastast 1589 kui osa Henri IV valdusest)
Louis XIV ajal
- Vestfaali rahu (1648) – Alsace
- Pürenee rahu (1659) – Artois, Põhja-Kataloonia (Roussillon, Cerdagne)
- Nijmegeni rahu (1678–1679) – Franche-Comté, Flandria
Louis XV ajal – Lorraine (1766), Korsika (1768)

Ainult Savoia hertsogkond, Nice ja mõned muud väikesed paavsti (Avignon) ja võõrvaldused omandati hiljem. (Ajalooliste Prantsuse provintside kaarti kohta vaata Prantsusmaa provintsid). Prantsusmaa alustas ka avastusretki, koloniseerimist ja kaubavahetust Ameerikaga (Uus-Prantsusmaa, Louisiana, Martinique, Guadeloupe, Haiti, Prantsuse Guajaana), Indiaga (Pondicherry), India ookeaniga (Réunion), Kaug-Idaga ja väheste Aafrika kaubapunktidega.

Kuigi Pariis oli Prantsusmaa pealinn, lahkusid viimased Valois' kuningad üldiselt linnast kui esmasest residentsist, eelistades erinevaid losse Loire'i jõe orus ja Pariisi ümbruse maapiirkondades. Henri IV tegi Pariisist oma esmase residentsi (algatades suure eralosside ehitusbuumi), kuid Louis XIV lahkus oma valitsemise lõpukümnenditel taas kord linnast ja Versailles sai esmaseks Prantsuse monarhia asukohaks enamuseks järgmiseks sajandiks.

Selle aja Prantsusmaa haldus- ja õigussüsteemi kutsutakse üldiselt Ancien Régime.

Demograafia

Pikemalt artiklis Prantsusmaa demograafia

Must surm tappis arvatavalt kolmandiku Prantsusmaa rahvastikust oma ilmumisega aastal 1348. Samaaegne saja-aastane sõda aeglustas taastumist. See oli 16. sajandi alguses, kui rahvastik taastus 14. sajandi keskpaiga tasemele.

Arvatava rahvaarvuga 11 miljonit aastal 1400, 20 miljonit 17. sajandil ja 28 miljonit aastal 1789, oli Prantsusmaa aastani 1795 kõige rahvarikkam riik Euroopas (ületades isegi Venemaad ja kaks korda Suurbritanniat või Madalmaid) ning rahvaarvult kolmas riik maailmas Hiina ja India järel.

Need demograafilised muudatused viisid ka massilisele linnarahva arvu suurenemisele, kuigi tervikuna jäi Prantsusmaa läbinisti põllumajandusmaaks. Pariis oli üks kõige rahvarikkamaid linnu Euroopas (400 000 asukat aastal 1550; 650 000 asukat 18. sajandi lõpus). Teised suured Prantsuse linnad olid Lyon, Rouen, Bordeaux, Toulouse ja Marseille.

Need sajandid nägid sõdade ja kliimamuutuste tõttu mitmeid epideemiate ja ikalduste aegu. (Ajaloolased räägivad ajavahemikust 1550–1850 kui "Väikesest jääajast".) Aastatel 1693–1694 kaotas Prantsusmaa 6% oma rahvastikust. 1709. aasta eriti karmil talvel kaotas Prantsusmaa 3,5% oma rahvastikust. Viimase 300 aasta jooksul ei olnud ükski periood prantsuse rahvale proportsionaalselt nii surmav, mõlemad maailmasõjad kaasa arvatud.

Keel

Pikemalt artiklis Prantsuse keele ajalugu

Lingvistiliselt olid erinevused Prantsusmaal tohutud. Enne renessanssi oli Põhja-Prantsusmaal kõneldav keel kogum erinevatest murretest, mida kutsuti langues d'oïl, samas kirja- ja halduskeeleks jäi ladina keel. 16. sajandiks oli siin arendatud prantsuse keele standardkuju (keskprantsuse keel), mis oli aluseks 17. ja 18. sajandi "moodsale" Prantsuse standardkeelele, mis omakorda sai lingua franca'ks Euroopa kontinendil. (Aastal 1539 tegi François I Villers-Cotterêtsi määrusega prantsuse keele seadus- ja õigusaktide ainsaks keeleks.) Sellest hoolimata aastal 1790 rääkis Prantsuse standardkeelt või sai sellest aru ainult pool rahvastikust.

Riigi lõunaosas jätkati oksitaani keele (provansi keele) rääkimist, ja muud asukad rääkisid bretooni, katalaani, baski, hollandi (lääneflaami) ja frankoprovensaali keeli. Põhja-Prantsusmaal jätkati langues d'oïl kohalike murrete kõnelemist maapiirkondades. Prantsuse revolutsiooni ajal kehtestati prantsuse keele õpetamine kõigis koolides. Kasutatav prantsuse keel oli see, mida kasutati õigussüsteemis, kuid see erines Prantsusmaa kohtutes enne revolutsiooni räägitavast prantsuse keelest. Kõnemeeste järgi Prantsuse revolutsiooni ajal muutus iga silbi hääldus uueks keeleks.

Prantsusmaa ei muutunud lingvistiliselt ühtseks riigiks enne 19. sajandi lõppu.

Haldusstruktuurid

Pikemalt artiklis Ancien Régime

Ancien Régime, prantsuse mõiste "vanale korrale", "vanale kuningriigile" või lihtsalt "vanale režiimile", viitab peamiselt aristokraatlikule, sotsiaalsele ja poliitilisele süsteemile, mida loodi Prantsusmaal (jämedalt) 15.–18. sajandini hilise Valois' ja Bourboni dünastia võimu all. Ancien Régime haldus- ja sotsiaalstruktuurid olid aastatepikkuse riigiehitamise, seadusandluse (nagu Villers-Cotterêtsi määrus), sisekonfliktide ja kodusõdade tulemus, kuid need jäid kohalike privileegide ja ajalooliste erinevuste ebamääraseks kogumiks, kuni Prantsuse revolutsioon tõi halduslike erisuste radikaalse mahasurumise.

Majandus

Pikemalt artiklis Prantsusmaa majandusajalugu

Ajalugu

Étaples'i rahu (1492) tähistab mõnele varauusaja algust Prantsusmaal. Pärast Saja-aastast sõda (1337–1453) ja Picquigny rahu (1475) – selle ametlikku lõpuaega – aastatel 1492 ja 1493, sõlmis Charles VIII kolm täiendavat lepingut Henry VII, Maximilian I ja Fernando II-ga vastavalt Étaples'is (1492), Senlis'is (1493) ja Barcelonas (1493). Kui 15. sajand jõudis lõpule, jõudsid Prantsuse kuningad arusaamisele, et Inglismaa on nende maalt põhiliselt välja aetud ja nüüd saavad nad alustada vallutuslikku välispoliitikat. Sissetung Itaaliasse Charles VIII poolt aastal 1494 algatas 62 aastat sõda Habsburgidega (Itaalia sõjad).

Itaalia sõjad

Vaatamata kiire demograafilise ja majandusliku taastumise algusele pärast musta surma 14. sajandil olid eelmise poolsajandi kasumid ohus jätkuvate konfliktide, Itaalia sõdade (1494–1559) tõttu, kus Prantsuse jõupingutused saavutada domineerimine lõppesid Habsburgidest Saksa-Rooma keisrite kasvanud võimuga.

Aastal 1445 astuti esimesi samme regulaararmee moodustamise suunas kehvalt distsiplineeritud palgasõdurite jõukude asemele, keda Prantsuse kuningad traditsiooniliselt kasutasid. Keskaegne ühiskonna jagunemine "nendeks, kes võitlevad (aadel), nendeks, kes palvetavad (vaimulikud), ja nendeks, kes töötavad (kõik ülejäänud)", püsis siiski tugevana ja sõjapidamine oli aadli pärusmaa. Charles VIII marssis Itaaliasse tuumikväega, mis koosnes aadlikest-ratsaväelastest ja mitteaadlikest-jalaväelastest, kuid aja jooksul kasvas viimaste roll tugevamaks, nii oli 16. sajandi keskpaigaks Prantsusmaa armees 5000 ratsaväelast ja 30 000 jalaväelast. Sõjavägi korraldati ümber provintside kaupa värvatud leegionide süsteemist (Normanni leegion, Gascogne'i leegion jne) rügementideks, milline korraldus säilis järgmise sajandini. Siiski olid aadel ja väed sageli kuningale mittelojaalsed, kui mitte mässumeelsed, ja see tõi kaasa teise armeereformi Louis XIV poolt, et muuta Prantsuse armee lõpuks kuulekaks väeks.

Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Ludovico Sforza, Milano hertsog, otsides liitlast Veneetsia vabariigi vastu, julgustas Charles VIII tungima Itaaliasse, kasutades ettekäändena Valois-Anjou dünastia nõuet Napoli kuningriigi troonile, mis siis oli Aragóni krooni kontrolli all. Kui Ferdinando I aastal 1494 suri, tungis Charles poolsaarele. Mõne kuu jooksul liikusid Prantsuse väed läbi Itaalia vastupanu peaaegu kohtamata, kuna Itaalia linnriikide kondotjeeride armeed olid võimetud neile vastu seisma. Napoli rüüstamine tekitas lõpuks siiski reaktsiooni ja prantslaste vastu moodustati Veneetsia liiga. Itaalia väed alistasid Prantsuse väed Fornovo lahingus, sundides Charlesi Prantsusmaale taganema. Ludovico, olles reetnud prantslasi Fornovo all, säilitas oma trooni aastani 1499, kui Charlesi järglane Louis XII tungis Lombardiasse ja hõivas Milano.

Aastal 1500 marssis Louis, olles Aragóni Fernando II-ga Napoli jagamise osas kokkuleppele jõudnud, Milanost lõunasse. Aastaks 1502 saavutasid Prantsuse ja Aragóni ühendväed kontrolli kuningriigis; lahkarvamused jagamise tingimuste üle viisid Louis ja Fernando vahel sõjani. Aastal 1503 sunniti Louis, olles kaotanud Cerignola lahingu ja Garigliano lahingu, Napolist lahkuma, mis jäi Hispaania asekuninga Ramón de Cardona kontrolli alla. Prantsuse väed Gaston de Foix juhtimisel tekitasid Hispaania armeele tohutu kaotuse Ravenna lahingus aastal 1512, kuid Foix tapeti lahingus ja prantslased sunniti Itaaliast lahkuma šveitslaste sissetungiga Milanosse, kes taastasid Maximilian Sforza hertsogitroonile. Võidukas Püha liiga lagunes saagi jagamisel ja aastal 1513 liitus Veneetsia Prantsusmaaga, nõustudes Lombardiat sellega jagama.

Louis korraldas järjekordse sissetungi Milanosse, kuid alistati Novara lahingus, millele järgnes kiiresti rida Püha liiga võite La Motta, Guinegate ja Floddeni lahingutes, milles Prantsuse, Veneetsia ja Šoti väed said otsustavalt lüüa. Siiski jättis paavst Julius II surm liiga ilma tõhusast juhist ja kui Louis järglane François I alistas šveitslased Marignanos aastal 1515, kukkus liiga kokku ning Noyoni ja Brüsseli lepingutega alistus Prantsusmaale ja Veneetsiale kogu Põhja-Itaalia.

Hispaania Carlos I tõusmine Saksa-Rooma keisriks (Karl V), seisus, mida soovis François, viis Prantsusmaa ja Habsburgide vaheliste suhete kokkukukkumiseni. Aastal 1519 andis Hispaania sissetung Navarrasse, mis nimeliselt oli Prantsuse lään, François'le ettekäände alustada üldist sõda; Prantsuse väed valgusid Itaaliasse ja alustasid kampaaniat Karli Napolist väljaajamiseks. Prantslased trumbati siiski üle hispaanlaste täiuslikult väljaarendatud tercio taktikaga ning nad kandsid kurnavaid kaotusi Bicocca ja Sesia lahingutes Hispaania vägede vastu Fernando d'Ávalos juhtimisel. Kuigi Milano ise oli ohus, juhtis François aastal 1525 Prantsuse armee isiklikult Lombardiasse, kus ta alistati ja vangistati Pavia lahingus; Madridis vangistuses olles sunniti François Madridi lepinguga (1526) nõustuma ulatuslike järeleandmistega tema Itaalia valdustes.

Väheveenev kolmas sõda Karli ja François vahel algas Milano hertsogi Francesco II Sforza surmaga. Kui Karli poeg Felipe II päris hertsogkonna, tungis François Itaaliasse, vallutas Torino, kuid Milano vallutamine nurjus. Vastuseks tungis Karl Provence'i, edenedes Aix-en-Provence'ini, kuid taandus Hispaaniasse, ega rünnanud tugevasti kindlustatud Avignoni. Nice'i rahu lõpetas sõja, jättes Torino prantslaste kätte, kuid ei tekitanud märkimisväärseid muudatusi Itaalia kaardil. François, olles liidus Osmanite sultani Suleiman I-ga, käivitas viimase sissetungi Itaaliasse. Prantsuse-Osmanite laevastik vallutas augustis 1543 Nice'i ja asus kindlust piirama. Kaitsjad said leevendust kuu aja pärast. Prantslased alistasid keiserliku armee Ceresole lahingus aastal 1544, kuid ei suutnud sügavamale Lombardiasse tungida. Karl ja Henry VIII asusid siis Põhja-Prantsusmaale tungima, hõivates Boulogne'i ja Soissons'i. Koostöö puudumine Hispaania ja Inglise armeede vahel, koos üha agressiivsemate Osmanite rünnakutega, sundisid Karli nendest vallutustest loobuma, taastades taas kord status quo.

Aastal 1547 kuulutas Henri II, kes järgnes François'le troonil, Karlile sõja kavatsusega taasvallutada Itaalia ja kindlustada Prantsuse, mitte Habsburgide, domineerimine Euroopa asjades. Esialgsed rünnakud Lorraine'i olid edukad, kuid Prantsuse sissetungikatsed Toscanasse aastal 1553 nurjati Marciano lahingus. Karli troonist loobumine aastal 1556 jagas Habsburgide impeeriumi Felipe II ja Ferdinand I vahel ning nihutas sõja tulipunkti Flandriasse, kus Felipe II koos Savoia Emanuele Filiberto I-ga alistas prantslased Saint-Quentini lahingus. Inglismaa sõttaastumine hiljem sel aastal viis Inglismaa viimase valduse Prantsuse mandriosas, Calais, vallutamiseni prantslaste poolt ja Prantsuse armeed rüüstasid hispaanlaste valdusi Madalmaades; kuid Henri oli siiski sunnitud leppima Cateau-Cambrésis rahuga, milles ta loobus edasistest nõuetest Itaaliale.

Hugenotisõjad

Pikemalt artiklis Hugenotisõjad

Vaevalt olid Itaalia sõjad läbi, kui Prantsusmaa sukeldus kaugeleulatuvate tagajärgedega sisepoliitilisse kriisi. Vaatamata sõlmitud konkordaadile Prantsusmaa ja paavsti vahel (1516), mis andis kroonile ületamatu võimu kõrgemate vaimulike ametisse nimetamisel, mõjutas Prantsusmaad sügavalt Reformatsiooni püüe lõhkuda katoliikliku Euroopa ühtsust. Kasvav linnades elav protestantlik vähemus (hugenotid) seisis François I poja Henri II valitsemise ajal silmitsi üha karmimate repressioonidega. Pärast Henri II ootamatut surma turniiril valitsesid riiki tema lesk Caterina de' Medici ning tema pojad François II, Charles IX ja Henri III. Uuenenud katoliiklik reaktsioon võimsate Guise'i hertsogite juhtimisel kulmineerus hugenottide veresaunaga (1562), mis käivitas esimese Hugenotisõja, mille kestel Inglise, Saksa ja Hispaania väed sekkusid rivaalitsevate protestantlike ja katoliiklike jõudude poolel. Absoluutse monarhia vastastest hugenottidest monarhomahhid teoretiseerisid sel ajal õigusest vastuhakule ja türannitapmise seaduslikkusest.

Hugenotisõjad kulmineerusid Kolme Henri sõjaga, milles Henri III mõrvas Henri de Guise'i, hispaanlaste toetatud Katoliikliku liiga juhi, ja kuningas mõrvati omakorda. Pärast nii Henri de Guise'i (1588) kui ka Henri III (1589) mõrva oli konflikt lõppenud protestantliku Navarra kuninga troonilesaamisega kui Henri IV (esimene Bourbonide dünastiast kuningas), ja tema hilisema protestantismist loobumisega (juhtus aastal 1592), mis jõustus aastal 1593, tema tunnustamisega enamiku katoliiklike valitsejate (1863) ja paavsti (1595) poolt, ning tema poolt sallivusseaduse Nantes'i edikti (1598) väljaandmisega, mis andis eraldi jumalateenistuste vabaduse ja kodanike võrdsuse.

Henri IV valitsusaeg

Prantsusmaa rahunemine Henri IV ajal pani suuresti aluse Prantsusmaa Euroopa hegemooniks tõusu algusele. Üht kõige imetlusväärsemat Prantsuse kuningat Henrit haavati surmavalt katoliikliku fanaatiku poolt aastal 1610, kui ähvardas sõda Hispaaniaga. Hädad kasvasid järk-järgult kuninganna Marie de' Medici regentluse ajal. Prantsusmaa laienes kogu 17. sajandi, väljaarvatud lõpus: prantslased hakkasid kauplema Indias ja Madagaskaril, asutasid Quebeci ning tungisid Põhja-Ameerika Suurele järvistule ja Mississippile, rajasid istandusi Lääne-Indias ning laiendasid oma kaubandussidemeid Levandis ja suurendasid oma kaubalaevastikku.

Louis XIII ja kardinal Richelieu valitsusaeg

Henri IV poeg Louis XIII ja tema minister (1624–1642) kardinal Richelieu kujundasid poliitika Hispaania ja Saksa-Rooma keisri vastu Kolmekümneaastases sõjas (1618–1648), mis puhkes Saksa-Rooma riigi maade vahel. Pärast inglaste toetatud hugenottide mässu (1625–1628) mahasurumist sekkus Prantsusmaa otseselt (1635) laiemasse Euroopa konflikti pärast oma liitlase (protestantliku) Rootsi ebaõnnestumisi esialgse edu järel.

Austria Anna, kardinal Mazarini regentlus ja Fronde

Pärast nii kuninga kui ka kardinali surma tagas Vestfaali rahu (1648) üldise nõustumise Saksamaa poliitilise ja usulise killustatusega, kuid Austria Anna ja tema ministri kardinal Mazarini regentlus koges rahvaülestõusu Fronde (1648–1653), mis laienes Prantsuse-Hispaania sõjaks (1653–1659). Pürenee rahu (1659) seadustas Hispaania territooriumi Roussilloni hõivamise Prantsusmaa poolt (1642) pärast üürikese Kataloonia vabariigi purustamist ja juhatas sisse lühikese rahuaja.

Louis XIV valitsusaeg

Enamuse Louis XIV valitsemise ajast (1643–1715) oli Prantsusmaa domineeriv jõud Euroopas, millele aitas kaasa Richelieu järglase (1642–1661) kardinal Mazarini diplomaatia ja Colbert'i majanduspoliitika (1661–1683). Colberti püüded edendada majanduskasvu ja luua uusi tööstusi ei olnud kuigi edukad ning Prantsusmaal ei tehtud Louis XIV valitsemise ajal mingit tööstusrevolutsiooni. Tõepoolest jäi enamus Prantsuse maapiirkondadest sel perioodil vaeseks ja ülerahvastatuks. Talupoegade vastupanu kartuli ja teiste uute põllukultuuride kasutuselevõtule, jätkates samas tuginemist teraviljakultuuridele, viis korduvatele katastroofilistele näljahädadele kaua pärast seda, kui need olid lõppenud ülejäänud Lääne-Euroopas. Enne Louis XIV valitsemisaega läksid Prantsuse sõdurid lahingusse sageli paljajalu ja relvadeta. Teisest küljest osutus Prantsusmaa suur sündimus kuni 18. sajandini kasulikuks selle valitsejatele, kuna see tähendas, et riik võis vastata suuremate armeedega, kui selle naabrid. Tegelikult jättis kuninga välispoliitika, samuti tema pillav õukond ja ehitusprojektid, riigile tohutud võlad. Versailles' lossi kritiseeriti liiga ekstravagantseks juba selle ehitamise ajal, kuid tosinaid jäljendusi ehitati üle Euroopa. Taaspuhkenud sõjategevus (Devolutsioonisõda 1667–1668 ja Prantsuse-Hollandi sõda 1672–1678) tõi täiendavaid territoriaalseid omandusi (Artois ja Lääne-Flandria ja Burgundia vabakrahvkond, jäetud keisririigile aastal 1482), kuid üha rohkem kokkuhoidvate rivaalitsevate jõudude vastuseisu hinnaga.

Prantsuse kultuur oli Prantsuse hegemoonia osa. Sajandi algusaastatel läksid Prantsuse kunstnikud Rooma oma provintslikkuse kaotamiseks (Nicolas Poussin, Claude Lorrain), kuid Simon Vouet tõi koju klassikalise baroki maitse, mis iseloomustab prantsuse barokki, mille musternäidised on Kunglikus maali ja skulptuuri akadeemias, Charles Le Bruni maalil ja François Girardoni skulptuuril. Prantsuse klassikalise arhitektuuri näiteid, Palais du Luxembourg, Château de Maisons ja Château de Vaux-le-Vicomte, imetleti välismaal isegi enne Versailles' või Perrault' Louvre'i sammastiku loomist. Pariisi kultuurisalong seadis diskrimineeriva maitse standardid 1630. aastatest ning muutus Pascali, Descartesi, Bayle'i, Corneille'i, Racine'i ja Molière'i abil Prantsusmaa Euroopa kultuurikeskuseks. Kavatsusega ära hoida aadli mässud ja vaidlustada nende võimu rakendas Louis eriti töökindla õukonnaetiketi süsteemi mõttega, et selle õppimine võtab enamuse aadli ajast ja nad ei plaani mässe. 18. sajandi alguseks oli aadel Prantsusmaal tõhusalt kontrolli all ja ei saanud enam kunagi rohkem võimu kui kroon. Louis andis meelsasti aadlitiitleid ka nendele, kes olid silmapaistvalt riiki teeninud, nii et sellest ei saanud suletud kasti ja lihtrahval oli võimalik sotsiaalsel astmestikul tõusta. Kuningas püüdis kehtestada riigis täielikku usulist ühtsust, tühistades aastal 1685 Nantes'i edikti. Rakendati kurikuulsat tragunaadide praktikat, millega karmid sõdurid paigutati korterisse protestantlike perekondade kodudesse. Hulk protestante põgenes Prantsusmaalt, mis maksis riigile hulga haritlasi, käsitöölisi ja teisi kasulikke inimesi. Tagakiusamine laienes ebatraditsonaalsetele katoliiklastele nagu jansenistid, see grupp eitas vaba tahet ja oli juba paavsti poolt hukka mõistetud. Louis ei olnud teoloog ja sai vähe aru jansenismi keerukatest doktriinidest, rahustades ennast tõsiasjaga, et nad ohustavad riigi ühtsust. Sellega soojendas ta sõprust paavstiga, mis oli eelnevalt jahenenud tema poliitika tõttu võtta kogu kiriku vara riigi alluvusse, mitte jätta seda Rooma alluvusse.

Kardinal Mazarin nägi ette Prantsuse laevastiku loomise, mis võistleks Inglismaa laevastikuga, suurendades selle 25 laevalt peaaegu 200 laevani. Ka armee suurust kasvatati märgatavalt.

1670. aastatest alates rajas Louis XIV niinimetatud Taasühinemise kojad, kohtud, mille kohtunikud peavad määrama, kas mingid Habsburgide territooriumid kuuluvad õiguspäraselt Prantsusmaale. Kuningas tugines Vestfaali rahu mõnevõrra ebamäärasele sõnastusele, korjates samas üles ka mõned vanemad Prantsuse nõuded, millest mõned ulatusid tagasi keskaega. Nii otsustas ta, et strateegiliselt tähtis riigilinn Strassburg peab aastal 1648 minema Prantsusmaale. Septembris 1681 hõivasid Prantsuse väed linna, mis oli tugevalt kindlustatud. Kuna keiserlikud väed olid hõivatud võitlustega Osmanite riigi vastu, ei saanud nad selles osas mitu aastat midagi ette võtta. Louis välispoliitika peamine mõte oli anda Prantsusmaale palju kergemini kaitstavad piirid ja eemaldada nõrgad kohad (Strassburgi kasutasid Habsburgid sageli väravana Prantsusmaale).

Pärast viigide võimulepanemist Inglise ja Šoti troonide juures Hollandi vürsti Oranje Williami poolt aastal 1688 loodi aastal 1689 Prantsuse-vastane "Suur Allianss". Kuna osmanite väed olid nüüd taandumas, sai Saksa-Rooma keiser Leopold pöörata tähelepanu Prantsusmaale. Järgnes Pfalzi pärilussõda (1688–1697). Prantsusmaa vahendid ulatusid kõrgpunktis väliarmeeni üle 300 000 mehe ja kahe eskaadrini. Näljahäda aastatel 1692–1693 tappis üle kahe miljoni inimese. Jõudude kurnatus tegi võitlustele lõpu aastal 1697, kus Prantsuse kontrolli all olid Hispaania, Madalmaad ja Kataloonia. Siiski andis Louis oma vallutused tagasi ja omandas ainult Haiti. Prantsuse rahvas, tundes, et nende ohverdused sõjas ei olnud midagi, ei andestanud seda kunagi.

La Hougue'i lahing (1692) oli otsustav merelahing sõjas ja kinnitas Inglismaa kuningliku laevastiku kestvat üleolekut.

Hispaania pärilussõda

Novembris 1700 suri sünnist saati vaimselt alaarenenud ja jõuetu Hispaania kuningas Carlos II, lõpetades Habsburgide liini selles riigis. Louis oli seda hetke kaua oodanud ja plaanis nüüd panna troonile Bourbonide sugulase, Anjou hertsogi Philippe'i. Lõpuks pidi Hispaaniast saama Prantsusmaa kuulekas satelliit, mida valitseb kuningas, kes saab korraldusi Versailles'st. Mõistes, kuidas see võib rikkuda jõudude tasakaalu, olid teised Euroopa valitsejad nördinud. Siiski oli enamus alternatiive võrdselt soovimatud. Näiteks järjekordse Habsburgi troonile panemine võis lõppeda Karl V impeeriumi taasloomisega, mis võis samuti suuresti jõudude tasakaalu rikkuda. Pärast üheksat aastat kurnavat sõda oli viimane asi, mida Louis tahtis, veel üks konflikt. Siiski ei pooldanud ülejäänud Euroopa tema ambitsioone Hispaanias ja nii algas Hispaania pärilussõda, pelgalt kolm aastat pärast Pfalzi pärilussõda.

Sõjakoledused (koos järjekordse näljahädaga) olid nii suured, et Prantsusmaa oli aastaks 1709 kokkukukkumise äärel. Meeleheites kuningas pöördus Prantsuse rahva poole päästa oma riik, ja sai niiviisi tuhandeid uusi värvatuid. Hiljem õnnestus tema kindralil Claude Louis Hector de Villars'il liitlasväed tagasi tõrjuda. Aastal 1714 lõppes sõda Utrechti ja Rastadti rahudega. Prantsusmaa ei kaotanud territooriumi ja arutluse all ei olnud Flandria või Alsace'i Habsburgidele tagastamist. Kuigi Anjou hertsogiga nõustuti kui kuningas Felipe V-ga, tehti seda tingimusel, et Prantsuse ja Hispaania troone ei tohtinud kunagi ühendada. Lõpuks nõustus Prantsusmaa peatama jakobiitide pretendeni toetamise Imglise troonile. Kohe pärast sõja lõppu Louis suri, olles valitsenud Prantsusmaad 72 aastat.

Sageli türanniks ja sõjaõhutajaks peetuna (eriti Inglismaal), ei olnud Louis XIV 20. sajandi mõistes mingil moel despoot. Prantsusmaa traditsioonilised tavad ja institutsioonid piirasid tema võimu ja igal juhul, ühendusteed olid kehvad ja riiklikke politseijõude ei olnud.

Üldiselt ei ulatunud 16. ja 17. sajandi Prantsusmaa rahulolematus ja rahutused tingimusteni, mis viisid 1789. aastani. Sündmused, nagu Fronde, olid naiivsed, mitterevolutsioonilised rahutused ja rahvas ei vaidlustanud kuninga õigust valitseda ega kahelnud kirikus.

Louis XV valitsusaeg

Louis XV valitsemine (1715–1774) nägi alguses rahu ja õitsengu tagasitulekut Orléansi hertsogi Philippe II (1715–1723) regentluse ajal, kelle poliitikat jätkas laias laastus (1726–1743) kardinal Fleury, peaminister kõiges peale nimetuse. Euroopa kurnatus pärast kahte suurt sõda andis pika rahuperioodi, mida rikkusid vaid väikesed konfliktid nagu Poola pärilussõda aastatel 1733–1735. Suuremahuline sõjategevus taastus Austria pärilussõjaga (1740–1748). Kuid liit traditsioonilise Habsburgist vaenlasega ("Diplomaatiline revolutsioon" aastal 1756) kasvavate jõudude Suurbritannia ja Preisimaa vastu viis kuluka nurjumiseni Seitsmeaastases sõjas (1756–1763) ja Prantsusmaa Põhja-Ameerika kolooniate kaotuseni.

Üldiselt nägi 18. sajand kasvavat rahulolematust monarhia ja loodud korraga. Louis XV oli väga ebapopulaarne kuningas oma seksuaalsete liialduste, üldise nõrkuse ja Kanada brittidele kaotamise pärast. Tugev valitseja, nagu Louis XIV, võis parandada monarhia seisundit, samas Louis XV nõrgendas seda. Filosoofide, nagu Voltaire, kirjutised oli selge märk rahulolematusest, kuid kuningas otsustas seda eirata. Ta suri aastal 1774 rõugetesse, ja prantsuse rahvas poetas mõne pisara. Kuna Prantsusmaa ei olnud veel kogenud tööstuslikku revolutsiooni, mis oli alanud Inglismaal, tundis linnade kasvav keskklass kasvavat pettumust süsteemis ja valitsejates, mis näis rumal, kergemeelne, endassesulgunud ja iganenud, isegi kui tõelist feodalismi Prantsusmaal enam ei esinenud.

Kehtiva korra vastased ideed käärisid 18. sajandi Prantsusmaal osaliselt riigi suhtelise egalitarismi tõttu. Olles vähem liberaalne, kui Inglismaa sel samal perioodil, ei ulatunud Prantsuse monarhia kunagi idapoolsete valitsejate absolutismini Viinis, Berliinis, Peterburis ja Konstantinoopolis osaliselt riigi traditsioonilise detsentraliseeritud arengu tõttu, toimis feodaalühiskond kuninga võimu turvasüsteemina. Erinevad sotsiaalsed klassid Prantsusmaal, igaüks omas omi unikaalseid privileege, nii et mitte ükski klass ei saanud täielikult teiste üle domineerida.

Pärast Louis XV surma sai kuningaks tema pojapoeg Louis XVI. Algselt populaarne, muutus ka tema 1780. aastatel laialdaselt vihatuks. Taas kord nõrga valitsejana abiellus ta Austria ertshertsoginna Marie Antoinette'iga, kelle lihtsameelsus ja eraldatud/võõrandunud Versailles' elu lubas teadmatust tõsisest liialdamisest ja laenatud raha raiskavat kasutust (siiski tuleb märkida, et Marie Antoinette oli märkimisväärselt kokkuhoidlikum kui tema eelkäijad). Prantsuse sekkumine Ameerika iseseisvussõtta oli samuti väga kulukas.

Riigi sügavates võlgades olles lubas Louis XVI Turgot' ja Malesherbesi radikaalseid reforme, kuid aadli rahulolematus viis aastal 1776 Turgot' vallandamiseni ja Malesherbesi tagasiastumiseni. Neid asendas Jacques Necker. Necker astus tagasi aastal 1781 ning asendati Calonne'i ja Brienne'iga, enne kui ta aastal 1788 taastati. Selle aasta karm talv viis laialdase toidupuuduseni ja siis oli Prantsusmaa püssirohutünn, mis valmis plahvatama.

Prantsuse revolutsiooni eelõhtul aastal 1789 oli Prantsusmaa sügavas institutsioonilises ja rahanduskriisis, kuid Valgustusajastu ideed olid hakanud levima ühiskonna haritud klassides.

21. septembril 1792 kaotati Prantsuse monarhia tõhusalt Prantsusmaa Esimese Vabariigi väljakuulutamisega.

Monarhid

Pärast viimast otsese Valois' liini kuningat Charles VIII Hiilgavat valitses Prantsusmaal kolm muud Kapetingide haru kuni Ancien Régime'i langemiseni aastal 1792:

Valois-Orléans (1498–1515)

Louis XII

Valois-Angoulême (1515–1589)

Bourbonid (1589–1792)

Henri IV
Marie de' Medici regentlus
Louis XIII ja tema minister kardinal Richelieu
Austria Anna ja tema ministri kardinal Mazarin'i regentlus
Louis XIV
Philippe II d'Orléans'i regentlus
Louis XV
Louis XVI

Prantsuse avastused ja kolooniad

Kirjandus

Kunst

Vaata ka

Valgustusajastu