Pirita klooster

See artikkel räägib keskaegsest kloostrist; praegu tegutseva kloostri kohta vaata artiklit Pirita uus klooster

---

Pirita kloostri asendiplaan 19. sajandist.
Autor: Carl Faehlmann

Pirita kloostri kiriku fassaad 19. sajandil. Vaade läänest.
Autor: Carl Faehlmann

Pirita kloostri kiriku fassaad tänapäeval

Pirita klooster oli püha Birgitta asutatud Birgitiinide ordu klooster Tallinnas Pirital Pirita mäel.

Pirita kloostri varemed vaadatuna jõe poolt. Esiplaanil Pirita jõgi parvega ja ülesõitjatega. Pirita klooster ehitati aastatel 1407–1436 ja hävitati Liivimaa sõjas 1577. aastal

Pirita kloostri varemed, vaade lääne poolt. 1935. aasta foto

Birgitta ordu emaklooster asus Kesk-Rootsis Vadstenas aastast 1384. Pirita klooster Läänemere idakaldal oli ordu kolmas tütarklooster.

Birgitiinide ordu kloostrikorraldus

Püha Birgitta ordu põhimõtteid ja sisekorda järginud klooster asutati 1407. aastal kolme Tallinna kaupmehe – Hinrich Swalbarti, Hinrich Huxeri ja Gerlich Kruse – eestvedamisel.

Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest.

Kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.

Birgitiinide ordu klooster

Pirita (Püha Birgitta ordu) kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt. Krundi kinkis kloostrile Liivi ordu.

Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja selle kirik oma 1360-ruutmeetrise pindalaga suurim kirikuhoone keskaegses Eestis.

Esimesed neli nunna saabusid Piritale juba 1412. aastal, kloostri kirik valmis ja pühitseti 1436. aastal.

Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal.

Kloostrikoguduse vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus Jeesus Kristuse ja tema 12 apostli eeskujul oli 13 preestrit ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.

Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 lihtvenda). Nunnade ja munkade pool asusid teine teisel pool kirikuhoonet, mis oli mõlemale ühine. Kloostri nii nais- kui ka meesklausuuri keskel oli nelinurkne õu, mis oli mõtisklemise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naisklausuurist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.

Birgitiinide ordu kloostri kirik

 Pikemalt artiklis Pirita kloostri kirik

Pirita kloostri kirik, mille sisemõõtmed olid 24×56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m²) oli suurim kirikuhoone keskaegses Eestis.

Pirita keskaegsete abtisside nimekiri

• 1412 Christina Tocke
• 1438 Kone
• p. 1449 Margarethe Woldicke (?)
• 1458–1462 Kunigunde Orgies
• 1474 Gertrud Wekebrod
• 1484 Gertrud
• Gertrud Orgies
• 1504 Birgitta [? Hafvestfer]
• 1526–1545 Birgitte Holstever
• Gertrud von Vietinghoff
• 1552?–1555 Margaretha Dönhoff
• 1564 Magdalena Soie või Zöge

Kloostri allakäik ja häving

Kloostri allakäik algas 1525. aasta reformatsiooni järel. 1564. aastal laastas klausuuri kahjutuli. 1575. aastal, Liivimaa sõja ajal, rüüstasid Vene väed Ivan Julma juhtimisel kloostrit esimene kord. Klooster põletati lõplikult maha 1577. aastal, kui seda rüüstasid Liivimaa sõja käigus Tallinna piiravad Vene väed Ivan IV juhtimisel. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, kus elasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.

Arheoloogilised uuringud

Esimesed arheoloogilised väljakaevamised võeti Pirita kloostrivaremetes ette juba aastatel 1934–1936 Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori Sten Karlingi ja tema õpilase Armin Tuulse juhtimisel. Pärast Teist maailmasõda jätkati kloostrikompleksi väliuurimis-ja konserveerimistöid, viimati põhjalikumalt aastatel 1975–1983. Arheoloogilistel väljakaevamistel leitud rikkalik tarbekeraamika, peensepis ning ordusümboolikaga kuldsõrmused, annavad rangete ordureeglite taustal pildi hoopis luksuslikumast elulaadist.

Kloostrielu taastamine

 Pikemalt artiklis Pirita uus klooster

1992. aastal taotles Birgitta ordu juht ema Tekla Famiglietti Eesti valitsuselt Birgitta ordu Tallinna kloostri varemete rendilevõttu. 1994. aastal asusid Birgitta ordu nunnad Eestisse. Nad elasid esialgu Vatikani saatkonna hoones Kadriorus ja seejärel katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudusele tagastatud majas vanalinnas Munga tänav 4, kus asus ka nende ajutine klooster.

Klooster taastati Pirital 2001. aastal, kui vana kloostri varemete lähedusse ehitati uus kloostrihoone. Aastail 2001–2004 juhtis kloostrit ema Patrizia, aastast 2004 ema Riccarda.

Pirita kloostris elab kaheksa nunna, kes on sündinud Mehhikos ja Indias.

Kloostri preestrina teenis 2001. aastast surmani 2019. aastal prelaat Vello Salo.

Kloostri nimest tuleb ka eestikeelne kohanimi Pirita.

Pildid

• 
• 
• 

Vaata ka

• Pirita vana kalmistu

Kirjandus

• Wilhelm Siegfried Stavenhagen: Album Ehstländischer Ansichten / gezeichnet und herausgegeben von Wilhelm Siegfried Stavenhagen ; in Stahl gestochen und gedruckt von G. G. Lange; mit erläuterndem Text von verschiedenen Verfassern. Mitau: im Selbstverlag des Herausgebers, 1867 (2. trükk Gelting: Artus-Verlag, 1966) ESTER Digitaalselt: kaadrid 5, 76–87
• Villem Raam. Pirita klooster. Tallinn: Eesti Raamat, 1984
• "Pirita klooster AD MMI-MMXI." Toimetus: Ema Riccarda, Lagle Parek, Vello Salo, Ilmo Au. Illustreeritud. – Tallinn, Pirita klooster 2001. 80 lk. ISBN 978-9949-21-998-8

Välislingid

• Pirita kloostri koduleht
• Pirita klooster kultuurimälestiste riiklikus registris
• Birgitta kloostrid teevad kristlikku koostööd Postimees, 17. jaanuar 2003 (Elust tänapäeva Pirita kloostris räägib Birgitta õdede sõber Lagle Parek).