Pavel Bermondt-Avalov
| Pavel Bermondt-Avalov | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 4. märts 1877 |
| Surmaaeg |
27. jaanuar 1974 New York |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhtinud | Landeswehr ja Rauddiviis |
| Sõjad/lahingud |
Vene-Jaapani sõda Esimene maailmasõda Vene kodusõda Läti Vabadussõda |
| Autasud |
Püha Georgi ordeni III ja IV järk Püha Anna ordeni IV järk |
Pavel Bermondt-Avalov (vene Бермондт-Авалов, Павeл Михайлович ) (ka Avališvili; 4. märts 1877 – 27. jaanuar 1974 New York, Ameerika Ühendriigid) oli Vene sõjaväelane, valgete vägede juhte Baltikumis 1919. aastal.
Pavel Bermondt sündis Gruusias Tbilisis, osales 1905–1905 Vene-Jaapani sõjas Taga-Baikali kasakaväe 1. Arguni polgu koosseisus praporštšikuna (lipnik). 1906. aastal viidi üle teenistust jätkama Ussuuri kasakavägedesse, kus 1908. aastal ülendati horunžiks. Sõjaväeteenistuses omandas P. Bermondt ka sõjaväedirigendi hariduse. 1914. aastal anti talle kapteni auaste.
Esimeses maailmasõjas võitles Pavel Bermondt Kaukaasias ja Ukrainas, oli II Kasakakorpuse juhataja kindral Mištšenko adjutant.
Pärast 1917. aasta revolutsioone ja Venemaal alanud Vene kodusõda jäi Bermondt-Avalov kindlaks monarhistlikele põhimõtetele. 1917. aastal määrati ta Peterburi ulaanipolgu komandöriks. 1918. aastal põgenes Petrogradist Ukrainasse Kiievisse, kus juba polkovnikuna osales saksameelse ja bolševikevastase, hertsog Nikolai von Leuchtenbergile allunud monarhistliku suunitlusega Lõunaarmee moodustamisel ja oli ka Lõunaarmee vastuluureülem. 1918. aasta kesksel moodustas vabatahtlikest krahv Kelleri nimelise salga ning toimetati sakslaste poolt Lätisse Liepājasse.
1918. aastal sai ta kindralmajori auastme.
1919. aasta oktoobris võttis endale teise perekonnanime oma võõrasisa, gruusia üliku Mihheil Avališvili järgi ning seejärel kasutas võõrasisa krahvitiitlit ja venepärast liitnime Bermont-Avalov.
Ta asus 1919. aastal sakslaste toetusel Lätis formeerima Lääne-Vene armeed, mille eesmärgiks määrati bolševikevastane võitlus. Suurem osa Bermondti vägedest koosnes aga Balti hertsogiriiki toetavatest sakslastest ning selle tegelikuks eesmärgiks sai riigipööre Lätis.
Bermondtiaad
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Bermondtiaad
1919. aasta sügisel sai Bermondt enda kontrolli alla nii Rüdiger von der Goltzi juhitud Rauddiviisi kui ka baltisakslaste maakaitseväe Landeswehri.
1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa Vabakorpuse ja baltisakslaste maakaitseväe Landeswehr Pavel Bermondt-Avalovi juhtimise ja Lääne-Venemaa Vabatahtlike Armee kontrolli alla ning septembris ja oktoobris 1919 õnnestus Bermondt-Avalovil enda kontrolli alla saada ka Kuramaa. Bermondt sõlmis Saksa väejuhatusega lepingu, mis nägi ette saksa väeosade liitmist tema vene Läänekorpuse koosseisu vabatahtlikena. Lätis formeeriti monarhistlik vabatahtlik (vene-saksa) Läänearmee, armeesse, mille juhiks sai Bermondt, kuulus 52 000 meest, kelle hulgas oli ligi 40 000 sakslast. Selle armee staabiülemaks sai saksa Rauddiviisi endine komandör major Josef Bischoff.
6. oktoobril 1919 nõudis P. Bermondt-Avalov Karlis Ulmanise valitsuselt "Läänearmee" Riiast läbilaskmist selle minekuks rindele bolševike vastu, 8. oktoobril alustasid P. Bermondt-Avalovi üksused pealetungi Riiale. Mööda Riia–Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi Vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna, kuid Läti, Leedu ja Eesti vägede ühisrünnaku järel pidi ta lõpuks Lätist lahkuma. 1919. aasta novembris õnnestus Läti vägedel tõrjuda Lääne-Venemaa Vabatahtlike Armee Leedu aladele, kus Pavel Bermondt-Avalovi sõjajõud said 22. novembril 1919 Leedu vägedelt Radviliškise all lõplikult lüüa ning evakueeriti seejärel juba Walter von Eberhardti juhtimisel Saksamaale.
1921. aastast elas Bermondt-Avalov Saksamaal, kuid 1936. aastal saatsid natsid ta maalt välja. Bermondt-Avalov asus ümber Belgradi, hiljem USA-sse. Ta suri New Yorgis 1974. aastal.