Ikoon

See artikkel räägib pühapildist idakirikus; semiootika mõiste kohta vaata artiklit Ikoon (semiootika); graafilisel kasutajaliidesel kasutatavate piktogrammide kohta vaata artiklit Ikoon (informaatika); Eesti filmistuudio kohta vaata artiklit Ikoon (filmistuudio)

Vladimiri Jumalaema ikoon. 12. saj. Tretjakovi galerii, Moskva

Andrei Rubljov. Kolmainsus. Umbes 1410. Tretjakovi galerii, Moskva

Ikoon (kreeka keeles εἰκών eikōn 'kuju', 'kujutis') on enamasti puidule maalitud pühapilt idakirikus, millel on kujutatud Jeesus Kristust, Maarjat, mõnd pühakut, inglit või püha ajaloo või kirikuloo stseeni.

Laiema määratluse järgi on ikoon mistahes pühakuju, mida austatakse II Nikaia kirikukogul vastu võetud dogma alusel. Tuntakse ka metallist, elevandiluust ja muust materjalist, enkaustika- ja mosaiigitehnikas ja tikitud ikoone. Alates 13. sajandist on kasutusel tsiseleeritud hõberiisad, mis katavad ikoone ja jätavad nähtavale ainult näo ja käed.

Ikoonide austamine

Teoloogilise määratluse järgi ikoone austatakse. Au, mida antakse, läheb kujutatud isikutele, kelle autentsete ja armurikaste kujutistena ikoone käsitatakse.

Ikoonide teoloogiline põhjendus on Jumala Sõna lihakssaamine. Saades inimeseks, muutus Jumal kujutatavaks. Jumalaema, ingleid ja pühakuid kujutatakse ikoonidel sarnasuse tõttu Kristuse eeskujuga. Ikonostaasi ikoonid teevad jumalateenistuse ajal jumaliku tõeluse ligiolevaks.

Ikoonide kasutamine

Õigeusus on ikoonidel liturgiline funktsioon. Pühakodades moodustatakse ikoonidest ikonostaas. Ikoone kantakse protsessioonidel. Ikoone austatakse ka kodudes.

Ikoonide maalimine

Ikoonide maalimist peetakse liturgiliseks toiminguks ning see toimub rangelt ettekirjutatud ning käsiraamatutes kirjeldatud tüüpeeskujude järgi, mis võimaldavad stiililist modifitseerimist vaid vähesel määral. Ikoonimaalija kunst ei avaldu teema originaalsuses, vaid tasakaalus etteantud kompositsiooniskeemi ja individuaalsuse vahel.

Maalitakse tavaliselt pärnapuidust alusele kantud kriidist, alabastrist või nende segust krundile munatemperavärvidega, liikudes tumedatelt toonidelt heledatele. Värvidel ja joontel on sageli sümboolne tähendus. Ikoonil on alati ka kiri ning diakriitilised märgid. Taustad kaetakse enamasti lehtkullaga. Kogu pilt kaetakse linaõlivärnitsaga.

Kasutatakse ka enkaustikat, emaili, mosaiiki ja tikkimist.

Ikoonimaali ajalugu

Ikoonimaal sai arvatavasti alguse hilisantiikaja portreemaalist eelkõige Egiptuses (Faijumi muumiaportreed). Ikoonimaalimisest on teateid alates 4. sajandist ning tõendeid 6. sajandist (Siinai Püha Katariina klooster). See levis Bütsantsi kaudu Lõuna-Itaaliasse, Balkani slaavi maadesse ja Venemaale (Novgorodi ikoonimaali koolkond, Suzdali ikoonimaali koolkond, Moskva ikoonimaali koolkond). Olulisemate ikoonimaalijate seas on Theophanes Kreeklane ja Andrei Rubljov. Eesti tuntuim ikoonimaalija oli Gavriil Frolov.

Vaata ka

Välislingid