Püha Klaara klooster

Püha Klaara klooster oli katoliku kiriku naisfrantsisklaste ilmikutest koosnev tertsiaaride ordu^[1] klooster keskaegses Tartus, Laial tänaval Vene värava juures[1].

16. juunil 1514 andis Rooma paavst Leo X loa Tartu piiskopile Christian Bomhoverile, senise Püha Vaimu vennaskonna hospidali maja koos kiriku, kella, kellatorni ja muude vajalike rajatistega Frantsiskuse III ordu õdedele ja 1518. aastast esineb teade, Pühavaimu kiriku ja seegi baasil naistertsiaaride Püha Clara kloostrist Püha Vaimu [kiriku] juures Tartus^[1]^[2]. Pühavaimu kiriku juures tegutses Tartus juba keskajast alates (esmamainimine 1364^[2]) hospidal ning ilmselt tegutses hospidal või seek samas ka Püha Klaara kloostri päevil edasi.

Eestis oli keskaja lõpul 4 fransiskaani kloostrit: Viljandi (1466) Lihula (1505), Rakvere (1508) ja Tartu naistertsikaaride (klarisside) klooster (1514).

Keskajal hõlmas mõiste frantsisklased mitut ordut: meesfrantsisklased ehk minoriidid (ladina k. Ordo Fratrum Minorum), naisharu – klarissid (Ordo Sanctae Clarae), ordu kaitsepühaku Püha Clara järgi, ilmikutest koosnev tertsiaaride ordu (Tertius Ordo Franciscanus). Tertsiaaride ordu hõlmas nii mehi kui ka naisi ja oli siin olemas nii ilmalik suund, kui ka kloosterlikku ühiselu viljelenud tertsiaarid (Tertius Ordo Regularis)^[1]. Tertsiaarid olid ilmalikus maailmas vaesuse ideaali järgi elavad isikud, kes pühendusid heategevusele ja haigete eest hoolitsemisele.

Püha Klaara klooster (Pühavaimu konvent^[3]) suleti reformatsiooni järel Liivimaal 1525. aastal, kloostri varad ja isegi finantskohustused võttis üle Tartu raad^[2], kuid kompleks säilitas ka järgnevatel kümnenditel oma sotsiaalhoolduslikud funktsioonid Tartu rae egiidi all^[4].

Alates 16. sajandi teisest poolest kasutati kirikut aidana (oli ümber ehitatud kahekorruseliseks), seal asus Poola ajal kuninglik kroonumagasin^[1]. 1889. aastal müüs linn selle aidahoone koos krundiga Tartus Tervisevõimlemise Asutuse Loomise seltsile ja samal aastal ait lammutati ja 1892. aastal valmis seal punastest tellistest Tartu Ülikooli võimlahoone (arhitekt Reinhold Guleke). Praegu asub umbes samal kohal praeguse Tartu Uue teatri punastest tellistest hoone (Lai tänav 37).

Tartu Püha Klaara kloostri järglaseks peab end Tartus 2001. aastast tegutsev Frantsiskaani MTÜ Püha Franciscuse Maria Immaculata Õdede klooster Veski tänav 2 nimega Klaarakodu.

Vaata ka

Katoliku kirik Kiviõli Püha Klaara kogudus ja RKK Kiviõli Püha Klara kirik
Tartu katoliku kirik, Veski 1a

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Kaur Alttoa, Kloostritest keskaegses Tartus, Ajalooline Ajakiri, 2008, 4 (126), lk 295–316
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 500 aastane ürik. Salapärane Püha Klaara klooster Tartus, Tallinna Linnaarhiiv, 6. juuni, 2018
↑ Max Saar, Kuidas saabus usupuhastus Eestisse, Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word: Estonian weekly, 26 oktoober 1967
↑ Freymuth,O. Das Jungfrauenkloster zu St. Claren in Dorpat. Beiträge zur Kunde Estlands XVII Bd. 1. 1931, lk18 jj

Kirjandus

Richard Otto. Ueber die Dorpater Klöster und ihre Kirchen. Dorpat 1910.
Freymuth, O. Das Jungfrauenkloster zu St. Claren in Dorpat. Beiträge zur Kunde Estlands XVII Bd. 1. 1931 ; 47 lk

[:1-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Kaur Alttoa, Kloostritest keskaegses Tartus, Ajalooline Ajakiri, 2008, 4 (126), lk 295–316

[:2-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 500 aastane ürik. Salapärane Püha Klaara klooster Tartus, Tallinna Linnaarhiiv, 6. juuni, 2018

[3] Max Saar, Kuidas saabus usupuhastus Eestisse, Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word: Estonian weekly, 26 oktoober 1967

[4] Freymuth,O. Das Jungfrauenkloster zu St. Claren in Dorpat. Beiträge zur Kunde Estlands XVII Bd. 1. 1931, lk18 jj

[1]

[2]

[3]

[4]