Põhjuslikkus

Põhjuslikkus ehk kausaalsus ehk põhjustamine on sündmuse (või muu nähtus (tagajärje) esilekutsumine (tingimine), võimaldamine või ärahoidmine (põhjuse poolt), põhjuse ja selle tagajärje vaheline seos. Põhjuslikkust peetakse tavaliselt paratamatuks geneetiliseks seoseks.

Enamasti usutakse, et sündmustel on põhjused ja nad on põhjused. (Näiteks epifenomenalism postuleerib siiski nähtusi, mis pole põhjused.)

Teadlikkus maailmast ja tegutsemine maailmas sõltub põhjuslikkusest.

Kuigi kõik seletused, ei ole põhjuslikud, saab kõike, mida saab seletada, ka põhjuslikult seletada.

Metafüüsikas on põhjuslikkuse mõistmisel suuri lahkarvamusi.

Põhjustamise mõistel rajanevad näiteks põhjuslik teadmisteooria, põhjuslik tajuteooria, põhjuslik mäluteooria, põhjuslik vaimuteooria, põhjuslik teoteooria, põhjuslik järeldamisteooria, põhjuslik tähendusteooria, põhjuslik osutusteooria, põhjuslik ajateooria ja põhjuslik identsusteooria.

David Hume

David Hume'i järgi on põhjuslikkus sarnaste sündmuste sarnase ajalise järgnevuse ja ruumilise naabruse muster. Korrapära või alalise ühenduse kogemus tingib meie ootusi. Me projitseerime oma tingitud vältimatustunded välistele esemetele kui paratamatuse esemetes enestes.

Põhjuslikkuse omadused

Pidevad põhjuslikud rajad

Põhjuseid seovad tagajärgedega pidevad põhjuslikud rajad. Põhjus ja tagajärg ei pruugi paikneda ruumiliselt ega ajaliselt kõrvuti, kuid on ühendatud aegruumiliselt pidevate, lünkadeta radadega. Raja iga kahe punkti vahel on punkt, mis on ühe suhtes põhjus ja teise suhtes tagajärg.

Kas põhjused ja tagajärjed on sündmused?

Enamik filosoofe vaatleb põhjuste ja tagajärgedena sündmusi (muutusi, mittemuutusi, esinemisi) ning parafraseerib ütlused, kus põhjuste või tagajärgedena esitatakse midagi muud, ütlustele sündmuste kui põhjuste ja tagajärgede kohta. See võimaldab vältida komplikatsioone põhjuslike radade kirjeldamisel.

Mõned filosoofid leiavad, et põhjuseks või tagajärjeks on mõnikord fakt, omadus või sündmuse aspekt, ilma et seda saaks taandada sündmustevahelisele põhjuslikkusele (Sanford 1985).

Mõned filosoofid leiavad, et teo puhul ei saa tegijat kui põhjust taandada sündmustele.

Kas põhjuselt kandub tagajärjele midagi üle

Osa filosoofe väidab, et põhjuselt kandub tagajärjele midagi üle.

Ühes variandis kandub üle mõni jäävusseadusele alluv füüsikaline suurus.

Hans Reichenbachi ja Wesley Salmoni järgi kandub üle mingi struktuuriline tunnus.

Kas kausaalne järeldamine on aprioorne?

Enamik filosoofe leiab koos David Humeiga, et kausaalses järeldamises ei ole midagi tõeliselt aprioorset.

Täielik põhjus ja spetsiifiline põhjus

Eristatakse täielikku põhjust ja spetsiifilist põhjust. Täielik põhjus on kõigi nende asjaolude koguhulk, mille olemasolu puhul paratamatult saabub tagajärg. Spetsiifiline põhjus on rea niisuguste asjaolude koguhulk, mille ilmumine toob kaasa tagajärje ilmumise, ent seejuures on ka palju teisi asjaolusid, mis konkreetses situatsioonis olid olemas juba enne tagajärje saabumist ja mis on põhjuse toime tingimuseks.

Vaata ka

• kontrafaktuaalne sõltuvus
• lõpp-põhjus
• põhjuslik uurimus

Kirjandus

• David Hume. A Treatise of Human Nature, rmt I, 1739, eriti osa III.
• David Hume. Enquiry Concerning Human Understanding, 1748, eriti IV, V, VII.
• Donald Davidson. Essays on Actions and Events, Oxford University Press 1980.
• David H. Sanford. Causal Relata. – Ernest LePore, B. McLaughlin (toim). Actions and Events, Blackwell, 1985, lk 282–293.