Põhjala (tehas)

Vaade 1913. aastal ehitatud ja alates 2007. aastast muinsuskaitse all olevatele angaaridele

Eesti Kummitööstus O/Ü Põhjala oli aastatel 1924–1998 Kopli poolsaarel tegutsenud tööstusettevõte. Alates 2018. aastast on Põhjala tehas eravalduses ning sellest on kujunemas kultuuri- ja kogukonnakeskus.

Ajalugu

Kogu kummitööstuse tegutsemise aja püsis logona kolme kuusega kaubamärk, mis on logona kasutusel siiani

Osaühisuse Eesti Kummitööstus asutas 1924. aastal inseneriharidusega Harry Feldmann koos sugulase Karl Feldmanni ja ühiskonnategelase Friedrich Johann Uibopuuga (1877–1933). Kuni 1930. aastani kandis tootmiskompleks nimetust Eesti Kummitööstus. 1932. aastani asus kummitööstus Vene-Balti laevatehase ruumides, seejärel koliti laevaehituse töökoja ja sepikoja hoonetesse endise Bekkeri tehase tootmishoonetes (Kopli as. 115). Aja jooksul nõudlus ja tootevalik laienes ja Põhjala tehases hakati tootma lutte, jalanõusid (kalossid, botikud, kummikud, spordijalatsid), mänguasju (pallid, võrud), spordivahendeid (reketid), kustutuskumme, ratta sise- ja väliskumme, voolikuid ja kummeeritud riiet vihmamantlite ja gaasikaitseülikondade jaoks. 1930. aastal sai ettevõte siiani tuntud nime Põhjala. Tööliste arv kasvas pidevalt: kui 1925. aastal oli kummitööstuses 6 töölist, siis 1932. aastal juba 100, 1934. aastal 170, 1937 – 270 ja 1939. aastal 300 töölist, mis tegi Põhjalast Eesti kontekstis suurtööstuse.

Ettevõte natsionaliseeriti 1940. aastal. Harry Feldmann oli kuni Põhjala tehase natsionaliseerimiseni 1940. aastal selle suuromanik ja direktor. Lisaks temale oli ettevõttel ka mitmeid teisi aktsionäre, kellest enamik olid Feldmanni sugulased. Seega oli Põhjala suures ulatuses perefirma. 1941. aastal kolis Harry Feldmann perega ümberasujana Saksamaale ja suri 61-aastaselt vahetult pärast sõja lõppu 1945. aastal.

Põhjala pärast 1940

Teine maailmasõda avaldas suurt mõju ka Põhjala tehasele. 1940. aastal natsionaliseeris värske nõukogude võim tehase. Juba 1941. aastal tehti plaane tehase kolimiseks Tartusse, kus alustati ka uue vabriku ehitust, kuid Saksamaa pealetung 1942. aastal peatas selle plaani. Pärast sõda jätkas käitis Põhjala nime all tootmist, sest tehase hooned ja sisseseade olid säilinud, Kummivabrik „Põhjala" jätkas tegevust Bekkeri 115/117. 1970. aastatel võeti suund hoopiski uute hoonete rajamiseks Koplis, Marati tänaval.

Ankru 8 tootmishoone

Ankru 8 toostmishoone, vaada Marati tänava poolt

1974. aastal, mil tehas tähistas oma 50. tegevusaastat, valmisid Marati tänava ääres ettevõtte administratiivhoone ja Ankru tänava pool viie-, osaliselt kuuekorruseline betoonplokkidest remondi- ja laohoone. 1970. aastate lõpus töötas tehases üle 700 inimese, neist enamik naisterahvad. Pärast Eesti taasiseseisvumist suutis tehas vastu pidada kuni 1998. aastani, mil tootmine viimaks seiskus.

Nimetusi 1944–1993

Aeg	Nimi
1944–1950	Kummitööstus Põhjala
1950–1955	Kummivabrik Põhjala
1955–1956	Jalanõude- ja Kummitehas Põhjala
1956–1966	Jalanõude- ja Kummivabrik Põhjala
1966–1992	Kummitoodete Tehas Põhjala
1992–1993	RAS Põhjala

Galerii

• 
  Kummitööstus "Põhjala" (1938). (TLM Fn 1586); Tallinna Linnamuuseum
• 
  Tehas "Põhjala" vormijalatsite tšehhi sisevaade. Pildistatud kommunistlikul laupäevakul 16.04.1977.a. (AM N 27369:2); Eesti Ajaloomuuseum SA
• 
  Tennised, 1966 (ESM Fp 3000:29/ab S 8850); Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA
• 
  Lauatennisereketid Põhjala (ESM Fp 3089:8/ab S 9028); Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA
• 
  Põhjala tehas, 2. märts 2023

Välislingid

• Põhjala kultuuriteahase koduleht
• Robert Nerman. "Kopli elujõuline kummitoodete tehas Põhjala" Postimees, 18. aprill 2008
• Siret Saar. Milleks präänikud, milleks präänikud, kui täna müügil säärikud… Põhjala jalanõud ERMi kogudes Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb, 20. märts 2014