Narodniklus
Narodniklus oli vasakpoolne sotsiaalpoliitiline ja revolutsiooniline liikumine Venemaal, eriti 19. sajandil.
Narodniklus kujunes 1860. aastatel segaseisusliku haritlaskonna seas ja see levis laialdaselt tänu Ivan Turgenevi romaanile "Isad ja pojad" (1862). Kuna narodnikud eitasid valitsevat ühiskonnakorda, nii pärisorjust kui kapitalismi, aadlikultuuri, religiooni negatiivset külge (Lev Tolstoi) ja moraali, siis nimetati neid ka nihilistideks. Nad lootsid kehtestada kommunistlikku ühiskonnakorda.
Narodnikute hulka kuulusid ka revolutsioonilised demokraadid, sh. Nikolai Tšernõševski pooldajaid, kelle arvele reaktsionäärid kirjutasid kogu minevikukultuuri absoluutse eitamise. Tegelikult esitasid narodnikud pärisorjust ja kodanlikku korda eitades oma positiivse programmi. 1860.–1870. aastatel kujunes narodnikutel revolutsiooniline protoanarhistlik ideoloogia. Kuna nad eitasid kapitalismi progressiivsust, siis toetusid nad talurahvale ja tegid selgitustööd agraarsuhete radikaalseks ümberkujundamiseks. Narodnikud võitlesid pärisorjuslike mõisade likvideerimise ja nende maa täieliku ümberjagamise eest. Sellist ideoloogiat kutsutakse talurahvakommunismiks.
Narodnikluse ideoloogia rajasid Aleksander Herzen ja Tšernõševski. Nad olid esimesed, kes rääkisid, et on võimalik külakogukonna vahetu üleminek kõrgemale, kommunistlikule vormile. 1870. aastatel arenes välja nn. aktiivne narodniklus, mille iseärasuseks oli püüd äratada talurahvast ja viia ta revolutsioonile.
Narodnikluse tähtsaimad ideoloogid olid Mihhail Bakunin, Pjotr Lavrov ja Pjotr Tkatšov. Nende ideede mõjul kujunes narodnikluses mitu voolu. Bakuninlased, kelle hulka kuulus tollal enamik narodnikuid, pooldasid kohest revolutsiooni. Lavrovistid pidasid õigeks teha rahva hulgas revolutsioonilist propagandat ja anda revolutsionääridele teaduslik ettevalmistus. Tkatšovi pooldajad, blankistid, panid kõik lootused poliitilisele pöördele, mille teostab revolutsiooniline vähemik. Kuid kõik nad tunnustasid haritlaskonna otsustavat osa ühiskonna ümberkorraldamises.
Vastandades narodniklust poliitikale, pidasid nad võitlust poliitiliste vabaduste eest ainult kodanlusele kasulikuks. Filosoofias jutlustasid narodnikud agnostitsismi, kordasid positivistide, neokantiaanide ja empiriokrititsistide materialismivastaseid argumente. Sotsioloogia subjektiivse meetodi abil põhjendasid nad mittekapitalistliku arengu võimalikkust. Narodniklus pidas rahvahulkade liikumist ning ajaloo arengusuunda sõltuvaks haritud vähemuse aktiivsusest ning eitas ajaloolist paratamatust. Narodnikute majandusteooria põhiteesiks oli väiketalupidamise ("rahvaliku tootmise") vastandamine kapitalismile.
Osa narodnikuid läks maale "rahva sekka" ja püüdis talupoegi ässitada mässule, arvates, et väikesed mässukolded kasvavad doominoefekti mõjul ülevenemaaliseks revolutsiooniks, kuid nii ei juhtunud. Aeg ei olnud revolutsiooniks küps ja üksikud rahutused suruti kiiresti maha.
1880. aastate keskpaigast peale oli narodnikluses ülekaalus liberaalne, reformistlik vool: Vassili Vorontsov, Nikolai Mihhailovski, Sergei Krivenko, Sergei Južakov jt. Tegelikkuse survel tunnistas osa narodnikuid Venemaa arengut kapitalistlike suhete tulemusena ja talurahva kihistumist. Kapitalismi arengu tunnistamisega käisid neil kaasas plaanid "rahvaliku tootmise" abistamise kohta.
Kapitalistlike suhete areng 20. sajandi alguses ja 1905. aasta revolutsioon näitasid narodnikute paljude vaadete ebaõigsust. See, et ülestõusud toimusid eeskätt linnades, näitas, et talurahvas ei ole kõige revolutsioonilisem klass. Ilmnes, et revolutsiooni korraldamisel ei tohi lootma jääda doominoefektile, samuti paistis järjest selgemalt, et kapitalistlikud suhted ühiskonnas ei ole läbinisti halvad.
20. sajandi algul kaotas narodniklus oma mõju. Osa narodnikutest ühines teiste revolutsiooniliste liikumistega, millest kõige vasakpoolsem oli maksimalistide partei. Esseeride majanduspoliitika oli narodnikutest tugevalt mõjutatud.