Mine sisu juurde

National Association for the Advancement of Colored People

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt NAACP)

National Association for the Advancement of Colored People (NAACP) on USA vanim ja suurim kodanikuõiguste organisatsioon.[1] NAACP loodi 1909. aastal. Selle eesmärgiks on seista vastu rassilisele diskrimineerimisele.

NAACPi nimes on säilinud termin colored people (värvilised inimesed), mida kunagi kasutati mustanahalistele viitamiseks, kuid mida selles tähenduses enam ei kasutata.

Tegevuse käigus on soovitud edendada võrdõiguslikkust, võidelda eelarvamuste vastu, saavutada üldine valimisõigus, tagada mustanahaliste võrdne ja õiglane kohtlemine kohtusüsteemis, võrdsed haridusvõimalused ja võrdne kohtlemine tööelus. Eesmärkide saavutamise nimel on peetud kohtuvaidlusi, tehtud lobitööd, korraldatud meeleavaldusi ja avaldatud harivaid materjale.[2] Lisaks rassismi vastu võitlemisele ollakse ka antisemitismi, seksismi ja homofoobia vastu[3] ning püüeldakse puhta elukeskkonna,[4] vägivallatu ühiskonna ja sotsiaalse õigluse poole.[5] Viimaste aastakümnete jooksul on korraldatud kampaaniaid, et vähemustesse kuuluvad inimesed kasutaksid kättevõidetud valimisõigust ja registreeriks end valijaks.

Alates 1915. aastast tunnustatakse kord aastas üht mingi olulise saavutusega silma paistnud afroameeriklast Spingarni medaliga.[6] Alates 1967. aastast korraldatakse Image Awards nimelist auhinnagalat, kus jagatakse auhindu kunsti ja meelelahutuse valdkonnas tegutsevatele afroameeriklastele.[7]

NAACPi peakorter asub Marylandi osariigis Baltimore'is, lisaks on organisatsioonil piirkondlikud kontorid Californias, New Yorgis, Michiganis, Colorados, Georgias ja Texases. Kodanikuõiguste seaduse vastu võtmise ajal 1964. aastal oli NAACPil 600 000 liiget,[8] 2011. aastal üle 300 000 liikme.[4]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Eelkäija: Niagara liikumine

[muuda | muuda lähteteksti]

1905. aastal toimus 32 afroameeriklase kokkusaamine, kus otsiti lahendusi vähemusgruppide probleemidele.[9] Eriliselt tekitasid muret mitmetes lõunaosariikides vastu võetud seadused, mis ei lubanud mustanahalistel inimestel valida. Et USAs olid hotellid segregeeritud, saadi kokku Niagara jõe Kanada poolsel kaldal ja grupi nimeks sai sellest tulenevalt Niagara liikumine (Niagara Movement). 1909. aastal osales 7 Niagara liikumise liiget NAACPi juhatuse moodustamises, Niagara liikumine ise läks erimeelsuste tõttu 1910. aastal laiali. Niagara liikumist peeti NAACPist radikaalsemaks. Niagara liikumises osalesid mustanahalised, NAACPi algatajaliikmed olid enamjaolt valged.

NAACPi algus

[muuda | muuda lähteteksti]

NAACPi alguseks loetakse 12. veebruari 1909 ehk president Abraham Lincolni 100. sünniaastapäeva. Tegelikult sel päeval kokku ei saadud. Mary White Ovington, William English Walling ja Henry Moskowitz said 1909. aasta jaanuaris omavahel kokku, arutasid 1908. aastal Springfieldis toimunud rassirahutusi ja saatsid välja kutsed kokkusaamiseks. Kutsetele märgiti kuupäevaks 12. veebruar, kuid kokku saadi mitu kuud hiljem.

Lisaks Niagara liikumise liikmetele lõid NAACPi alguse juures kaasa sufražetid, sotsiaaltöötajad, filantroobid, sotsialistid, imperialismivastased, haridustöötajad, vaimulikud ja ajakirjanikud.[2] Juhtkonda kuulusid valdavalt valged ja seal oli palju juute. Esialgsesse juhatusse kuulus vaid üks mustanahaline – W.E.B. DuBois. NAACPi esimene president oli valge advokaat ja klassikaline liberaal Moorfield Storey. Ühingu esimene mustanahaline president valiti alles 1975. aastal, kuigi tegevjuhid olid afroameeriklased.

20. sajandi alguses tegi NAACP tihedalt koostööd juutidega, kellelt saadi aastate jooksul ka rahalist toetust.[10] Juudi ajalehed tõmbasid paralleele mustanahaliste lõunaosariikidest väljarändamise ja juutide Egiptusest põgenemise vahele. Märgiti, et nii mustanahalised kui juudid elasid getodes, ja mõisteti hukka mustanahaliste vastu toime pandud vägivald.[11] Näiteks füüsik Albert Einstein oli NAACPi Princetoni haru liige ja pidas DuBoisiga kirjavahetust. 1946. aastal nimetas Einstein rassismi ameerika kõige tõsisemaks haiguseks.[12]

Tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

1909–1945

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimestel aastatel keskenduti rassilise segregatsiooni ja lintšimiste vastu võitlemisele. Selle tarbeks hoiti seadusandlusel silm peal, tegeldi lobitööga ja hariti inimesi.

1910. aastal asutati ajakiri The Crisis, milles kirjutati afroameeriklaste ja teiste vähemuste olukorrast ja nõuti mustanahalistele inimõigusi.[3][13] Ajakiri ilmub tänapäevani.[14]

1913. aastal kritiseeriti president Woodrow Wilsonit föderaaltasandi töökohtadel segregatsiooni juurutamise eest. Wilsoni presidendiks oleku ajal tehti korduvalt ettepanekuid segregatsioonist loobuda, kuid Wilson keeldus. Wilson ei näinud segregatsioonis mitte mustanahalisi alandavat meedet, vaid rassipingete vaoshoidmise viisi.[15]

NAACP mängis olulist rolli selles, et mustanahalised tohtisid Esimeses maailmasõjas sõjaväes ohvitseriks olla. Kokku võeti USA sõjaväkke 600 afroameeriklasest ohvitseri ja 700 000 mustanahalist sõdurit.[16]

1915. aastal korraldati üleriigiline protestikampaania tummfilmi "Birth of a Nation" vastu. Rassistliku alatooniga film propageeris Ku Klux Klani. Vastuoluline film oli vaatajate seas protestist hoolimata ülipopulaarne. Alles 1939. aastal välja tulnud "Tuulest viidud" saavutas kinokassades parema tulemuse.[17]

NAACPi liikmete arv kasvas kiiresti. Kui 1914. aastal oli NAACPil 6000 liiget ja 1917. aastal 9500 liiget, siis 1919. aastaks ulatus liikmete arv juba 90 000ni.[1]

1919. aastal avaldas ajaleht Chicago Daily News NAACPi liikme Walter F. White'i kirjutatud raporti Elaine'i rassirahutustest, mille käigus tapeti üle 200 mustanahalise inimese. White uuris NAACPi tellimusel kokku kaheksat rassirahutust ja 41 lintšimist. Samuti viis ta läbi lintšimisi käsitlenud uurimuse "Thirty Years of Lynching in the United States."[18]

1930. aastatel tuli välja Nathan Margoldi kõrgharidust uurinud raport. Margold leidis, et kuigi seaduse järgi peaks haridus olema "eraldi ja samaväärne," siis tegelikult anti haridust mustanahalistele ja valgetele küll eraldi, kuid mitte samaväärsetes tingimustes. Selgus, et lõunaosariikides polnud mustanahalisel inimesel PhD kraadini jõudmine võimalik ja meditsiiniharidust anti mustanahalistele vaid ühes koolis.[19] NAACPi advokaadid hakkasid nõudma, et mustanahalistele loodaks õppetööks valgetega samaväärsed tingimused.[20]

1945–1970

[muuda | muuda lähteteksti]

NAACPi advokaadid kritiseerisid järjekindlalt seadusi, mis jätsid mustanahalised inimesed ilma valimisõigusest, ja töötasid selliste seaduste tühistamise nimel. NAACP aitas inimestel kodanikuõiguste küsimuste asjus kohtusse pöörduda. Jätkati segregeerimisevastast võitlust.

1954. aastal võttis Ülemkohus vastu otsuse Brown v. Board of Education kohtuasjas, millega kuulutati segregeerimine riigi rahastatud algkoolides põhiseadusevastaseks. Selle otsusega lükati ümber 1896. aastast kehtinud "eraldi aga samaväärselt" ("separate but equal") põhimõte. Lõunaosariigid võtsid küll kasutusele mitmeid taktikaid, et rassiliselt segregeeritud koolisüsteemiga jätkata, kuid NAACP juhtis taolistele juhtumitele tähelepanu ja nõudis seaduse täitmist.[21]

1955. aasta 5. detsembril algas Alabama osariigis Montgomery busside boikott, mille korraldamise juures lõid kaasa NAACPi aktivistid, sh Edgar Nixon ja Rosa Parks. 381 päeva kestnud boikotiga protestiti ühistranspordi segregeerimise vastu. Kaks kolmandikku Montgomery bussisõitjatest olid mustanahalised.[22]

Et NAACP keeldus vallandamiste ja vägivalla kartuses oma liikmete nimekirja esitamast, hakkas Alabama oma osariigi piires NAACPi tegevust takistama. Ülemkohus keelas Alabama tegevuse küll 1958. aasta otsusega ära, kuid ajal, mil NAACP pidi Alabamaga jagelema, tõusid esile uued kodanikuõiguste eest võidelnud organisatsioonid nagu Southern Christian Leadership Conference (SCLC) ja Student Nonviolent Coordinating Committee (SNCC). Uued organisatsioonid kasutasid teistsuguseid taktikaid – kohtuvaidluste asemel eelistati pühenduda otsesele tegutsemisele ja masside mobiliseerimisele. NAACPi tegevdirektor Roy Wilkins ja SCLC juht Martin Luther King jäid mitmes strateegiat puudutanud küsimuses eriarvamusele. NAACPi kritiseeriti olemasoleva süsteemi siseselt töötamise eest.[1]

NAACP nõudis jätkuvalt Ülemkohtu Browni otsusele tuginedes koolide ja muude avalike asutuste segregeerimise lõpetamist. 1960. aastate keskpaigaks oli NAACPil õnnestunud oma vahepealset mainekaotust tasa teha. 28. augustil 1963 toimus Washingtonis 250 000 osavõtjaga massimeeleavaldus March on Washington for Jobs and Freedom, NAACP oli kuue meeleavaldust vedanud organisatsiooni seas. 1964. aastal võeti vastu rassilise diskrimineerimise vastu suunatud kodanikuõiguste seadus (Civil Rights Act of 1964), millega keelati rassi-, usu-, soo- ja rahvusepõhine diskrimineerimine. Lõppes rassiline segregeerimine koolides, töökohal ja avalikes asutustes. 1965. aastal võeti vastu valimisõiguse seadus (Voting Rights Act of 1965).[21]

Kodanikuõiguste eest võitlemine oli aeganõudev ja mõnikord ka verine protsess, mille käigus mitmed NAACPi aktivistid kaotasid oma elu. Näiteks 1951. aasta jõuluõhtul plahvatas Harry T. Moore'i kodu all pomm ja 1963. aastal lasi snaiper maha Medgar Davise.[1]

1970 – tänapäev

[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastatel tekkisid NAACPil suured võlad. Kahe juhtpositsioonil ametiisiku vallandamine jättis mulje, et organisatsioon oli vajunud sügavale kriisi. 1990. aastate lõpuks jäi 250st 1992. aastal ametis olnud töötajast järele 50 töötajat.

Enne 2000. aasta presidendivalimisi tehti mustanahaliste seas ulatuslikku kampaaniat, et nad valima läheks. Mitu kommenteerijat on öelnud, et tänu NAACPi tööle võitis Al Gore mitmes muidu tasavägise valimistulemusega osariigis.[23]

19. mail 2012 otsustas NAACPi juhatus, et edaspidi toetatakse samasooliste abielu kodanikuõiguste hulka kuuluva õigusena. NAACPi juhatuse esimees Roslyn Block ütles kommentaarina: "NAACPi missiooniks on alati olnud kõigi inimeste poliitilise, ühiskondliku ja majandusliku võrdsuse eest seismine. Oleme olnud vastu ja oleme ka tulevikus vastu diskrimineerimise seadustesse kirjutamisele."[24]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 NAACP: 100 Years of History. NAACP.
  2. ↑ 2,0 2,1 NAACP: A Century in the Fight for Freedom. Founding and Early Years. Library of Congress.
  3. ↑ 3,0 3,1 History of the NAACP . Rice University.
  4. ↑ 4,0 4,1 NAACP Passes Resolution Supporting Strong Clean Air Act. NAACP. 04.08.2011.
  5. ↑ NAACP Archives Go Digital. ProQuest. 07.11.2011.
  6. ↑ The Spingarn Medal. NAACP.
  7. ↑ "Image Awards". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuli 2007. Vaadatud 28. märtsil 2015.
  8. ↑ NAACP must keep pushing for change, chief says. St. Louis Post-Dispatch. 11.07.2010.
  9. ↑ Niagara Movement first annual meeting attendance list, ca. 1905.
  10. ↑ Howard Sachar. Jews in the Civil Rights Movement. My Jewish Learning.
  11. ↑ Black-Jewish Relations. PBS.
  12. ↑ Fred Jerome & Rodger Taylor. "Einstein on Race and Racism". Rutgers University Press. 2006. lk 86.
  13. ↑ The CRISIS Overview. The Crisis.
  14. ↑ The Crisis Magazine
  15. ↑ The People's Experience: African-Americans. The Woodrow Wilson Presidential Library and Museum.
  16. ↑ NAACP. History Learning Site.
  17. ↑ The Birth of a Nation and Black Protest. Roy Rosenzweig Center for History and New Media.
  18. ↑ Kenneth Robert Janken. "Walter White: Mr. NAACP". Chapel Hill: University of North Carolina. 2006. lk 2 & 42.
  19. ↑ Jack Greenberg. The Margold Report/ Graduate School Cases.
  20. ↑ NAACP Legal History. NAACP.
  21. ↑ 21,0 21,1 NAACP: A Century in the Fight for Freedom. The Civil Rights Era. Library of Congress.
  22. ↑ The Montgomery Bus Boycott – Overview. The Montgomery Bus Boycott.
  23. ↑ The NAACP's 93rd Convention: An Assessment. Along the Color Line. August 2002.
  24. ↑ NAACP Passes Resolution in Support of Marriage Equality. NAACP.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=National_Association_for_the_Advancement_of_Colored_People&oldid=6633255"