Nürnbergi protsess

Nürnbergi kohtuprotsessid toimusid Saksamaal Nürnbergi Justiitspalees (Justizpalast) aastail 1945–1949. Protsessidest on tuntuim peamiste sõjakurjategijate rahvusvaheline tribunal (IMT), kus süüdistati Saksamaa 24 tähtsaimat vangistatud riigimeest. See leidis aset 20. novembrist 1945 1. oktoobrini 1946.

Kohtuprotsessi eelnõu

2. jaanuaril 2006 avaldas Briti Sõjaministeerium Teise maailmasõja aegsed paberid, mis kinnitasid, et juba 1942. aasta detsembris alustati "ettevalmistusi" Saksa liidrite karistamiseks.

Kohtuprotsess

Protsessi legaliseerimiseks võeti 8. augustil 1945 vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, kus oli kirjas, et teljeriikide sõjakriminaale tuleb karistada. Hartas oli välja valitud 200 Saksa riigi-, majandus- ja sõjandustegelast, kellest 24 üle mõisteti kohut Nürnbergis. Umbes 1600 kurjategija üle mõisteti kohut tavaliste kohtuseaduste kohaselt.

Koht

Protsesside läbiviimise koht ei valitud juhuslikult. Nõukogude Liit tahtis näiteks protsesse läbi viia Berliinis, kuid teiste liitlasriikide survel peeti need Nürnbergis. Tähtsamad põhjused:

sel ajal kuulus linn Ameerika tsooni (Saksamaa oli jaotatud neljaks);
Nürnbergi kohtuhoone oli ruumikas ning sõjapurustusest kahjustamata, samuti asus seal suur vangla, kus sai hoida süüaluseid;
linn oli tähtis rahvussotsialismi tõusul riigi etteotsa – sellega tahtsid kohtumõistjad justkui näidata Saksamaa kaotust ja kokkuvarisemist.

Kohtuprotsessi läbiviijad

Neli riiki (Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit, Suurbritannia, Prantsusmaa) panid välja igaüks ühe kohtuniku ja asekohtuniku, samuti pani iga riik välja ühe süüdistaja. Riikide kohtunikud:

Sir Geoffrey Lawrence (Suurbritannia peakohtunik ja protsessi president)
Sir Norman Birkett (Suurbritannia asekohtunik)
Francis Biddle (USA peakohtunik)
John Parker (USA asekohtunik)
professor Henri Donnedieu de Vabres (Prantsusmaa peakohtunik)
Robert Falco (Prantsusmaa asekohtunik)
Iona Nikitšenko (Nõukogude Liidu peakohtunik)
Aleksandr Voltškov (Nõukogude Liidu asekohtunik)

Protsessi peasüüdistajad olid Robert H. Jackson USA, sir Hartley Shawcross Suurbritannia, Roman Rudenko Nõukogude Liidu ja François de Menthon ning hiljem Auguste Champetier de Ribes Prantsusmaa poolelt. Lisaks oli neil kõigil ka teisi vähem tähtsaid abistajaid.

Protsess algas Rahvusvaheline Sõjatribunal avati 18. oktoobril 1945 Berliini Ülemkohtus. Süüdistati 24 sõjakurjategijat ning kuut kriminaalset organisatsiooni. Need olid Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioonid SS/SD, Gestapo, organisatsioon SA ja Hitleri peastaap. Süüdistatavaid süüdistati 4 punktis:

osavõtt avalikust plaanist või vandenõust, mille tagajärjel pandi toime rahuvastased kuriteod;
planeerimine, algatus ja sõjaagressioonide toetus ning muud rahuvastased kuriteod;
sõjakuriteod;
inimsus- (inimõiguste) vastased kuriteod.

"I" süüdistus "G" = süüdistus ning leitud, et on süüdi "º" süüdistus puudub

Nimi	Punktid				Kohtuotsus	Isikukirjeldus
	1	2	3	4
Martin Bormann	I	º	G	G	Surm	Eluaastad: 1900–1945 või 1959 NSDAP sekretär. Ta mõisteti surma tagaselja, kuna oli jäänud Berliinis teadmata kadunuks. Tema säilmed leiti 1972 Lääne-Berliinist.
Karl Dönitz	I	G	G	º	10 aastat	Eluaastad: 1891–1980 Mereväelane, aastast 1943 suuradmiral. Pärast Hitleri enesetappu oli lühikest aega Saksamaa president. Tema kohtuotsust on palju kritiseeritud: arvati, et ta oli süütu.
Hans Frank	I	º	G	G	Surm	Eluaastad: 1900–1946 Oli okupeeritud Poola haldusjuht. Kohtuprotsessil kahetses oma süüd.
Wilhelm Frick	I	G	G	G	Surm	Eluaastad: 1877–1946 Oli mitmete juudivastaste dekreetide autor. Üks prominentsemaid Saksa ametnikke.
Hans Fritzsche	I	I	I	º	Süütu	Eluaastad: 1900–1957 Populaarne raadiokommentaator ja Saksa Propaganda Ministeeriumi uudisteülekandja. Ta üritas mitu korda üle võtta Joseph Goebbelsi ametit.
Walther Funk	I	G	G	G	Eluaegne vangikaristus	Eluaastad: 1890–1960 Saksa majandusminister ning riigipanga pea. Raske haiguse tõttu vabastati enneaegselt 1957.
Hermann Göring	G	G	G	G	Surm	Eluaastad: 1893–1946 Luftwaffe juht, NSDAP tähtsamaid tegelasi. Ülespoomise eelõhtul sooritas enesetapu, hammustades puruks kaaliumtsüaniidampulli.
Rudolf Heß	G	G	I	I	Eluaegne vangikaristus	Eluaastad: 1894–1987 Hitleri asetäitja. Üks väheseid, kes elu lõpuni ei kahetsenud oma tegusid, suri 93 aasta vanusena Spandau vanglas.
Alfred Jodl	G	G	G	G	Surm	Eluaastad: 1890–1946 Operatiivstaabi kindral. Keiteli alluv. 1953. aastal leidis Saksa kohus, et ta oli rahvusvaheliste kriminaalseaduste järgi süütu.
Ernst Kaltenbrunner	I	º	G	G	Surm	Eluaastad: 1903–1946 SS-i juht, oli mitmete koonduslaagrite ülem.
Wilhelm Keitel	G	G	G	G	Surm	Eluaastad: 1882–1946 Operatiivstaabi kindral.
Gustav Krupp von Bohlen und Halbach	I	I	I	I	Süütu. Tunnistati parandamatuks vaimuhaigeks.
Robert Ley	I	I	I	I	Poos end vanglas üles
Konstantin von Neurath	G	G	G	G	15 aastat
Franz von Papen	I	I	º	º	Süütu	Eluaastad: 1879–1969 Saksamaa kantsler 1932, asekantsler 1933, Hitleri võimu ajal suursaadik Türgis. Ehkki Nürnbergis klassifitseeriti ta süütute hulka, siis 1947. aastal mõistis kohus ta kaheksaks aastaks sunnitööle, mis aga 2 aastat teenides tühistati.
Erich Raeder	G	G	G	º	Eluaegne vangikaristus	Eluaastad: 1876–1960 Saksa sõjalaevastiku ülemjuhataja aastani 1943, järgnes Dönitz. Vabastati vangist haiguse tõttu enneaegselt 1955.
Joachim von Ribbentrop	G	G	G	G	Surm	Eluaastad: 1893–1946 Kolmanda Reichi välisminister, Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastajaid.
Alfred Rosenberg	G	G	G	G	Surm	Eluaastad: 1893 Tallinn –1946 Okupeeritud ida-alade haldusjuht, propageeris rassiteooriat.
Fritz Sauckel	I	I	G	G	Surm	Eluaastad: 1894–1946 Sunnitöölaagrite ülem.
Hjalmar Schacht	I	I	º	º	Süütu
Baldur von Schirach	I	º	º	G	20 aastat
Arthur Seyss-Inquart	I	G	G	G	Surm	Eluaastad: 1892–1946 Anšlussi osaline, okupeeritud Hollandi gauleiter, kohtuprotsessil väljendas kahetsust oma tegude pärast.
Albert Speer	I	I	G	G	20 aastat	Eluaastad: 1905–1981 Hitleri lemmikarhitekt ja isiklik sõber. Relvastuse ja sõjatoodangu minister aastast 1942. Oli tihedalt seotud okupeeritud alade sunnitöölaagritega, kes tootsid armeele sõjaprodukte.
Julius Streicher	I	º	º	G	Surm	Eluaastad: 1885–1946 Tema juhitud ajalehes Der Stürmer põlastas avalikult juute ning kutsus neid alavääristama ja tapma.

Kohtuotsuse kokkuvõte

24 süüdistatavast 2 surid enne kohtuprotsessi lõppu, 12-le määrati poomissurm, 7-le vanglakaristus 10 aastast kuni eluaegseni ning 3 mõisteti õigeks. NSV Liidu esindaja ei nõustunud kolme õigeksmõistva otsuse ja Rudolf Hessile määratud karistusega.

Surmamõistetud poodi 16. oktoobril 1946, kasutades tavapärast lühikest poomisnööri pika nööri asemel. Kuigi Prantsuse kohtunikud soovitasid surma mõistetuid maha lasta, nagu oli kirjas sõjaväe-eeskirjades, siis Ühendriikide ja Nõukogude kohtunikud olid kindlalt poomise poolt, kuna nende arvates olid karistatavad üle astunud sõjaväelase eetikast ning polnud väärt lihtsalt mahalaskmist. Süüalused, kelle kohtuotsuseks oli vangikaristus, toimetati 1947. aastal Spandau vanglasse, kus mitmed neist vabastati ennetähtaegselt. Organisatsioonidest, keda kohtuväliselt süüdistati, leiti, et need ei olnud kriminaalsed – seega mõisteti nad õigeks.

Filmid

Nürnbergi kohtuprotsessist on loodud ka mitmeid dokumentaal- ja mängufilme. Nimekamad neist on Yves Simoneau’ lavastatud 2000. aasta telefilm "Nuremberg" ("Nürnberg"), mis oli nomineeritud viiele Emmyle (võites neist kaks) ja kolmele Kuldgloobusele, ning 1961. aasta film "Judgment at Nuremberg" ("Nürnbergi kohtuotsus"), mis muu hulgas võitis 2 Oscarit.

Vaata ka

Nürnbergi järelprotsessid
Tokio protsess, 3. mai 1946 – 12. november 1948, Jaapani sõjakurjategijate üle

Kirjandus

Nürnbergi rahvusvahelise tribunali tõed ja valed – Pärnu Postimees, 8. november 2005.