Morea despootkond
|
Δεσποτᾶτον τοῦ Μορέως 1349–1460 | |||||
 Morea despootkond 1450. aastal, mil oli jagatud vendade Demetrios ja Thomas Palaiologose vahel | |||||
| Osa | Bütsantsi keisririigist | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Mystrás (1428. aastast ka Glarentza) | ||||
| |||||
Morea ehk Mystrási despootkond (kreeka Δεσποτᾶτον τοῦ Μορέως, Δεσποτᾶτον τοῦ Μυστρᾶ) oli 14. sajandi keskpaigast 15. sajandi keskpaigani püsinud Bütsantsi keisririigi provints, mis hõlmas peaaegu kogu Peloponnesose poolsaare (kutsuti keskajal Moreaks). Provintsi valitsenud despoodid (kreeka δεσπότης (despótēs)) olid reeglina keisri lähisugulased. Despootkonna keskuseks oli kindlustatud Mystrási linn, mis asus muistse Sparta lähedal ja millest kujunes oluline Bütsantsi kultuuri- ja võimukeskus[1].
Morea despootkond moodustati Ahhaia vürstiriigilt hõivatud valdustest. Ahhaia vürstiriigi olid rajanud lääne ristisõdijad Neljanda ristisõja ajal Bütsantsilt vallutatud territooriumile. 1259. aastal sai Ahhaia vürst Guillaume II de Villehardouin Pelagonia lahingus Bütsantsi keisri Michael VIII Palaiologose vägedelt lüüa ja võeti vangi. Guillaume lunastas end vangistusest, makstes lunarahaks Morea idaosa koos vastvalminud linnustega. Üleantud alad kujunesid Morea despootkonna südamikuks.
14. sajandi keskel reorganiseeris keiser Ioannes VI Kantakuzenos territooriumi, tehes selle apanaažiks oma pojale Manuel Kantakuzenosele[1]. Manueli surma järel 1380. aastal omandas despootkonnas võimu rivaalitsev Palaiologoste suguvõsa ning 1383. aastal sai despoodiks Theodoros I Palaiologos[1]. Theodoros valitses 1407. aastani ning oma valitsusajal kinnistas ta piirkonnas Bütsantsi võimu ning silus suhteid võimsate naabrite, eelkõige hoogsalt laieneva Osmanite riigiga, kelle süseräniteeti ta tunnustas. Lisaks püüdis ta elavdada Morea majandust, kutsudes albaanlasi piirkonda elama asuma.
Theodoros I-le järgnesid despootidena tema venna, keiser Manuel II Palaiologose, pojad Theodoros, Konstantinos, Demetrios ja Thomas. Vendadest esimesena sai 1407. aastal despoodiks Theodoros II, kuid tema alaealisuse tõttu kehtestati despootkonnas regendivõim[2].
Kauge asukoha tõttu ei ohustanud Osmanite riik tol perioodil eriti Moreat, samuti oli hääbumas Ahhaia vürstiriigi võim, mille arvelt Morea laiendas oma territooriumi peaaegu kogu Peloponnesoseni. Rahuaeg soodustas ka majanduse arengut: Moreas kaevandati metalle, toodeti siidi ja puuvilla, samuti veini, vilja, vaha ja mett. Teatud rahutusi põhjustas täiendav albaanlaste sissevool ja asustus, kuid nende tuleks elavdas veelgi majandust ja nad tõestasid end ka heade sõduritena. 1415. aastal saabus Moreasse Bütsantsi keiser Manuel, kes volitas täisealise Theodorose täieõiguslikuks despoodiks. 1416. aasta sõjakäigul vallutas Theodoros suure osa Ahhaia vürstiriigi jäänustest, mis 1407. aastast oli Veneetsia protektoraat. 1423. aastal tabas Peloponnesost osmanite sõjakäik.[2]
Manuel II surma järel sai keisriks tema poeg Ioannes VIII, kes otsustas jagada Morea, andes despootkonna edelaosa enda ja Theodorose venna Konstantinose valitseda. Järgnevatel aastatel sõdisid vennad Kefalloniá pfaltskrahvi Carlo Toccoga, kel oli õnnestunud Peloponnesosel maavaldusi omandada. Tocco sai lüüa ja despootkond kasvatas veelgi oma valdusi. Konstantinos vallutas 1429. aastal ka Pátra ja kolmas vend Thomas omandas abielu teel samuti maavalduse Moreal. Sellega oli kogu Peloponnesos, välja arvatud neli veneetslastele kuulunud linna, taas kreeklaste omanduses.[3]
Kaasvalitsejaist vendade rivaalitsemine aga nõrgestas despootkonda[4]. 1443. aastal loobus Theodoros oma osast Moreas, saades Konstantinoselt vastutasuks Silivri[4]. 1446. aastal hävitas Osmanite sultan Murad II Hexamilioni müüri Kórinthose maakitsusel, millega avas türklastele tee poolsaarele.[4].
Tema järeltulija Mehmed II vallutas 1453. aastal Konstantinoopoli[5]. Despoodid Demetrio ja Thomas Palaiologos, kes olid viimase keisri Konstantinos XI vennad, ei saanud pealinna abivägesid saata, kuna Moreasse olid samuti tunginud Türgi väed Turahan Bei juhtimisel[5]. Despootide saamatus valitsemisel viis albaanlaste mässuni, mille mahasurumiseks kutsusid nad kohale Osmanite väed. Mitmed mõjukad Morea kreeklased ja albaanlased sõlmisid sultaniga aga hoopis rahu. Vennad said veel mõned aastad despootkonda valitseda, kuid võimetus maksta sultaniga iga-aastast tribuuti ja vastuhakk Osmanite võimule, viis selleni, et Mehmed tuli 1460. aastal oma vägedega Moreasse. Demetrios langes vangi ning Thomas pääses pakku. Suve lõpuks olid osmanid alistanud sisuliselt kõik kreeklastele kuulunud linnad.
Morea despootide loend
[muuda | muuda lähteteksti]- Manuel Kantakuzenos (1349–1380)
- Matthaios Kantakuzenos (1380–1383)
- Demetrios I Kantakuzenos (1383)
- Theodoros I Palaiologos (1383–1407)[1]
- Theodoros II Palaiologos (1407–1443)[1]
- Konstantinos Palaiologos (1428–1449), 1449. aastal sai keisriks ja valitsemist jätkasid tema vennad
- Thomas Palaiologos (1428–1460)
- Demetrios II Palaiologos (1449–1460)[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Timothy E. Gregory "A History of Byzantium". John Wiley & Sons, 2010, lk. 384–385
- ↑ 2,0 2,1 John Van Antwerp Fine "The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest". University of Michigan Press, 1994 , lk. 538–540
- ↑ John Van Antwerp Fine "The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest". University of Michigan Press, 1994 , lk. 543–544
- ↑ 4,0 4,1 4,2 John H. Rosser "Historical Dictionary of Byzantium". Scarecrow Press, 2012, lk. 335
- ↑ 5,0 5,1 Timothy E. Gregory "A History of Byzantium". John Wiley & Sons, 2010, lk. 394–397
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Kevin Andrews "Castles of the Morea". ASCSA, 2006