Mitridate, Ponto kuningas
"Mitridate, Ponto kuningas" (originaalis Mitridate, re di Ponto) on Wolfgang Amadeus Mozarti ooper (dramma per musica, k87/74a) kolmes vaatuses Vittorio Amedeo Cigna-Santi libretole Giuseppe Parini Jean Racine’i tragöödia "Mithridate" (1673) tõlke järgi.
Esmaettekanne toimus 26. detsembril 1770 Milano Regio Ducal Teatros. Rollide esmaesitajad olid Guglielmo d’Ettore (Mitridate), kastraat Giuseppe Cicognani (Farnace), Antonia Bernasconi (Aspasia), kastraat Pietro Benedetti/Santorino (Sifare), Gasparo Bossano (Marzio) ja kastraat Pietro Muschietti (Arbate). Dirigeeris W. A. Mozart.
Saamislugu
[muuda | muuda lähteteksti]Mozart ja tema isa Leopold Mozart tegid Itaaliasse kokku kolm reisi. Olles esimesel reisil peaaegu kaheksa kuud, sai 14-aastane Mozart Milano Teatro egio Ducalelt (Teatro alla Scala eelkäija) ülesande komponeerida 1770. aasta karnevalihooaja avamiseks detsembri lõpul tõsine ooper. Kuid libreto valmimine võttis neli kuud aega. Mozartid asusid 10. augustil 1770 elama Bologna lähedale marssal Pallavicini tallu. Seal sai Mozart alles hakata komponeerima tellitud ooperit. Tal jäi oma esimese täispika tõsise ooperi valmissaamiseks aega vähem kui viis kuud. Bolognas sõbrunesid Mozartid tšehhi helilooja Josef Myslivečekiga, kes jagas oma ooperi komponeerimise teadmisi noorele Mozartile, kuid kasutas hiljem Bolognas kuuldud Mozarti meloodiaid oma ooperites. Mozartid saabusid Milanosse 18. oktoobril (mõnedel andmetel alles 1. detsembril) ja nooruke helilooja asus kohe aariaid modifitseerima vastavalt lauljate soovidele.
Esimene versioon oli kuus tundi pikk, sisaldades 25 muusikanumbrit pluss retsitatiivid. Domineerisid virtuoossed aariad. On vaid kaks ansamblinumbrit: Aspasia ja Sifare 2. vaatuse lõpuduett („Se viver non degg'io") ja lühike kvintett kooriga, mis lõpetab ooperi tavapärasel viisil nagu tollal oli kombeks lõpetada domineerinud barokkoopereid. Secco retsitatiive saatsid klavessiin ja tšello.
Ooper sai väga sooja vastuvõtu osaliseks. Teose väga edukale esmaesitusele aitasid tõhusalt kaasa võimekas lauljate-näitlejate koosseis ning 56-liikmeline orkester. Mozart ise juhatas esietendust ja kahte järgmist etendust ning mängis samal ajal klavessiini. Etendus kestis kokku kuus tundi koos kolme vaheajaga, mille ajal esitati balletinumbreid. Vaatamata kurnavale pikkusele korrati etendust esimesel hooajal 23 korda.
See suurepärase voolava muusikaga teos oli kaua unustuses. Ooperit ei esitatud kaks sajandit. Alles 1971. aastal toimus kaasaegne ettekandmine Salzburgi festivali raames. Seejärel olnud juhuslikult teatrite mängukavas.
Samal teemal on kirjutanud oopereid paljud heliloojad, nende hulgas Antonio Caldara (1728), Nicola Porpora (1730), Domènec Terradellas (1746), Francesco Araia (1747), Giuseppe Sarti (1779) jt.
Helisalvestised on aastatest 1991, 1997, 1999, 2001 ja 2021.
Tegelased
[muuda | muuda lähteteksti]- Mitridate (tenor) – Pontose kuningas, armastab Aspasiat
- Aspasia (sopran) – kuninganna, soovib abielluda Mitridatega
- Sifare (Xiphares) (kastraat, hiljem metsosopran) – Mitridate poeg
- Farnace (kastraat, hiljem counter-tenor) – Mitridate vanem poeg
- Ismene (sopran) – Partia printsess
- Arbate (kastraat, hiljem metsosopran) – Nymphaeumi kuberner
- Marzio (tenor) – Rooma leegionär, Farnace sõber
Süžee
[muuda | muuda lähteteksti]Tegevus toimub Krimmis Nymphaeumis 63 e.m.a. ja räägib kuningas Mithridates Eupatori (132–63 e.m.a.) elust ja võitlusest roomlaste vastu. Kuningas Mitridate on olnud kaks korda abielus. Tal on kaks poega Sifare ja Farnace. Nüüd on ta kihlatud Aspasiaga, kui läheb roomlaste vastu sõtta. Teatatakse, et kuningas on saanud lahingus surmavalt haavata. Mõlemad ta pojad aga armastavad Aspasiat. Aspasia ise on kiindunud üksnes Sifaresse ja otsib temalt Farnace vastu kaitset. See asjaolu õhutab Farnacet intrigeerima koos roomlase Marzioga oma isa vastu. Ootamatult tuleb Mitridate koju tagasi. Ta toob kaasa Partia printsess Ismene, kes on olnud kihlatud Farnacega. Kui Ismene kuuleb, et Farnace on heitnud silma Aspasiale ähvardab ta noormehe tappa. Aspasia ja Sifare vannuvad teineteisele armastust, kuid kurvastavad, et Aspasia peab abielluma Mitridatega. Kui Farnace sepitsused roomlastega isa vastu avalikuks tulevad, annab ta teada, et isa tõeline konkurent Aspasia armastusele on Sifare. Mitridate püüab Aspasia lõksu, sundides teda tunnistama oma armastust Sifare vastu. Kuningas laseb mõlemad oma pojad vangistada ja mõistab nad surma. Mitridate valmistub oma viimaseks lahinguks roomlastega. Põlatuna Aspasia poolt saadab ta poegadele mürgikarika. Sifare keeldub seda joomast. Ta soovib surra lahingus roomlaste vastu. Kui roomlased ründavad, vabastab Marzio Sifare vanglast. Sifare soovib toetada võitluses oma isa ja süütab roomlaste laevastiku põlema. Mitridate on võidukas, kuid saab surmavalt haavata. Ta soostub enne surma, et Aspasia ja Sifare abielluvad, ning andestab ka Farnacele, kes abiellub Ismenega.
Muusikanumbrid
[muuda | muuda lähteteksti]- Sifare aariad „Soffre il mio cor con pace”, „Parto : nel gran cimento", „Lungi da te" ja „Se il rigor d'ingrata sorte"
- Aspasia aariad „Nel sen mi palpita”, „Al destin che la minaccia" ja „Ah ben ne fui presaga…Pallid' ombre"
- Mitridate kavatiin „Se di lauri il crine adorno” ning aariad „Quel ribelle e quell’ingrato” ja „Vado incontro al fato estremo”, „Già di pietà mi spoglio" ja „Tu che fedel"
- Farnace aariad „Son reo; l’error confesso”, „Venga pur, minacci", „Va, l'error mio palesa" ja „Già dagli occhi"
- Aspasia ja Sifare duett „Se viver non degg’io”
- Arbate aaria „L'odio nel cor"
- Ismene aariad „In faccia all'oggetto", „So quanto a te" ja „Tu sai per che m'accese"
- Marzio aaria "Se di regnar"
- ansambel kooriga „Non si ceda al Campidoglio”.
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Decca, Mitridate, re di Ponto CD, London, 1998
- Daniel Heartz. Mozart’s Operas, Los Angeles, 1990
- Tiit Made. Ooperimaailm. II köide, Tallinn, 2012