Mirdita Vabariik
|
Mirdita Vabariik 17. juuli 1921 – 20. november 1921 | |||||
| President | Marka Gjoni | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Prizren | ||||
| Peamised keeled | albaania keel, Geegi murderühm | ||||
| |||||
Mirdita Vabariik oli lühiajaline isehakanud vabariik Põhja-Albaanias, mis eksisteeris 17. juulist 20. novembrini 1921. Marka Gjoni juhtimisel alustasid Mirdita roomakatoliku klannid juunis 1921 mässu ja kuulutasid Jugoslaavia toetusel Prizrenis välja uue riigi. Mäss oli vastus pärast Esimest maailmasõda loodud Albaania regendile ja parlamendile.[1]
Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik, eriti äsja troonile tõusnud kuningas Aleksandar I Karađorđevići ajal, toetas Gjoni jõupingutusi, kuningriigi eesmärk oli luua Albaanias veel üks separatistlik piirkond, nõrgestades vastloodud Albaania riiki ja süvendades usulisi pingeid.
Gjoni kuulutas Prizrenis välja iseseisva Mirdita vabariigi asutamise. Peale lühikest iseseisvust vallutasid vabariigi Albaania väed. Kuigi Mirdita vabariik saadeti laiali, laiemaid repressioone selle juhtkonna vastu ei järgnenud. Gjoni põgenes Jugoslaaviasse, kuid naasis hiljem Albaaniasse ja osales aktiivselt mägismaa poliitilises elus kuni oma surmani 1925. aastal.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]Mirdita piirkond on traditsiooniliselt tuntud katoliiklaste vastupanu tõttu valitsevate Osmanite moslemite vastu. Selle vastupanu juured ulatuvad 15. sajandisse, mil Mirditorid võitlesid Osmani armee vastu Gjergj Kastrioti ehk Skanderbegi juhtimisel.
Mirdita vabariigi väljakuulutamine
[muuda | muuda lähteteksti]
1919. aastal mõrvati Lezha soode lähedal Mirdita klanni lastetu pealik Prenk Bib Doda.[2][3] Tema sugulane Marka Gjoni sai pealiku ametijärglaseks, kuid paljud Mirdita juhid keeldusid teda tunnustamast ja tal puudus hõimu seas populaarsus Esimese maailmasõja ajal ilmnenud arguse tõttu.[3] Juulis 1921 lubas ta Jugoslaavia võimudel kuulutada Jugoslaavias Prizrenis tema nimel välja Mirdita vabariigi iseseisvuse.[4][5][2][6][3] Gjoni sai Jugoslaaviast toetust, relvi, raha ning tema teenistusse anti ka sõdureid Wrangeli valgekaartlaste seast. Iseseisvumise motiiviks oli väide, et Albaania valitsus kavatseb katoliikluse keelustada.[2][6][3] Mirdita vabariigi sündmused langesid kokku rahvusvaheliste läbirääkimistega Albaania-Jugoslaavia piiri üle.[6] Gjoni kutsus Jugoslaavia võime üles astuma samme Mirdita vabariigi tunnustamise tagamiseks, samas kui jugoslaavlased lootsid, et mäss Põhja-Albaanias toetab nende territoriaalseid nõudeid piirkonnale.[6] Kreeka tunnustas Mirdita vabariiki.[3] Rahvasteliidus nimetas Jugoslaavia valitsus Albaania valitsust moslemitest maaomanike eliidi tööriistaks, samas kui Albaania vastas, et see ei ole moslemite valitsus ja esindab kõigist religioonidest pärit Albaania inimesi.[6] Jugoslaavia valitsus vaidlustas selle, et Albaania valitsus esindas kõiki albaanlasi Mirdita vabariigi olemasolu tõttu.[7] Jugoslaavia delegatsioon väitis, et eksisteeris kaks valitsust ja rahva ühtsust ei eksisteerinud.[6]
1921. aasta novembris Albaania valitsust tunnustanud Suurbritannia lükkas Jugoslaavia seisukoha tagasi, saates oma peaministri Lloyd George'i vahendusel Belgradile mitu diplomaatilist protesti, nõudes selle lahkumist vaidlusalustest piirkondadest.[6][8] Suurbritannia sekkumine oli oluline, kuna Jugoslaavia toetus Gjonile lõppes pärast seda.[9] Briti valitsus andis Rahvasteliidule nõu, et Jugoslaavia vastu tuleks võtta meetmeid Liiga pakti artikli 16 alusel ning Suursaadikute konverents pakkus välja sanktsioonid.[6][2] Rahvasteliit tunnistas Albaania piirideks 1913. aasta piirid väikeste territoriaalsete kohandustega Jugoslaavia kasuks.[6] Albaania valitsus saatis Ahmet Zogi Mirdita piirkonda koos Albaania vägede ja paramilitaarsete vägede kontingendiga, mis alistasid mässulised 20. novembriks 1921.[8][4][3] Saabumisel pakkus Zog leebeid tingimusi, Gjoni põgenes Jugoslaaviasse.[8][3] Kohalikud Mirdita klannivanemad pidasid Zogiga läbirääkimisi keskvalitsusega tehingu sõlmimiseks.[8] Mirdita pandi blokaadi alla, Gjoni ja tema järgijad kuulutati Albaania reeturiteks ning teisi sündmustega seotud kohalikke karistati valitsuse poliitilises kohtus.[4] Varasemad Osmani ajast pärit kokkulepped, mis andsid Mirditale autonoomia, tühistati.[4] Mõne aja pärast lubati Marka Gjonil Albaaniasse naasta, kus ta tegutses enne surma mõned aastad kohalikkus poliitikas.[3]
Pärand
[muuda | muuda lähteteksti]Vasil Andoni, Albaania delegaat Rahvasteliidus, ütles:[10]
„Kuidas saab Albaanias toimuda katoliiklaste rõhumine - nagu väidetakse teatises -, kui üks neljast Regendi liikmest on katoliku piiskop ja kui mitmed katoliiklased, kellest kolm on preestrid, on parlamendi liikmed? Kas rahvas või kogukond saab olla rõhutud valitsuse poolt, milles tal on täielik osalus?“
Endised Mirdita Vabariigi territooriumid, mida tänapäeval nimetatakse Mirdita piirkonnaks, kahanesid nii suuruselt kui ka rahvaarvult vähem kui poole võrra. Mirditë ringkond loodi hiljem. Teised naaberpiirkonnad hõlmavad osa "Vanast Mirditast" annekteeritud osadest, mida teavad ainult kohalikud.
Valitsus
[muuda | muuda lähteteksti]- President: Marka Gjoni
- Välisminister: Anton Ashiku
- Sõjaminister: Prenk Lleshi
- Siseminister: Zef Ndoci
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Mirditë ringkond
- Endised riigid Euroopas pärast 1815. aastat
- Albaania
- Kesk-Albaania vabariik
- Korçë autonoomne provints
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Center, Free Europe Committee Mid-European Studies (1954). Mimeographed Series (inglise).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Tomes 2011, lk 46.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Elsie 2015, lk 232.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Pula 2013, lk 48.
- ↑ Besier ja Stokłosa 2014, lk 239.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Austin 2012, lk 25.
- ↑ Austin 2012, lk 24–25.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Tomes 2011, lk 47.
- ↑ Austin 2012, lk 25–26.
- ↑ The Near East. Princeton University. 1921. ISBN 9780752470870.
Bibliograafia
[muuda | muuda lähteteksti]- Austin, Robert Clegg (2012). Founding a Balkan State: Albania's Experiment with Democracy, 1920-1925. Toronto: University of Toronto Press. ISBN 9781442644359.
- Besier, Gerhard; Stokłosa, Katarzyna (2014). European Dictatorships: A Comparative History of the Twentieth Century. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing. ISBN 9781443855211.
- Elsie, Robert (2015). The Tribes of Albania: History, Society and Culture. I.B.Tauris. ISBN 9780857739322.
- Pearson, Owen (2004). Albania and King Zog: Independence, republic and monarchy 1908–1939. London: Centre for Albanian Studies. ISBN 1845110137.
- Pula, Besnik (2013). "Binding Institutions: Peasants and Nation-state rule in the Albanian highlands, 1911-1939". Go, Julian (toim). Decentering Social Theory. Bingley: Emerald Group Publishing. Lk 37–72. ISBN 9781781907276.
- Tomes, Jason (2011). King Zog: Self-Made Monarch of Albania. Stroud: The History Press. ISBN 9780752470870.