Militarism

Militarism on riigi sõjalist võimsust esikohale seadev või sõjakas poliitika; valitsuse või rahva usk või soov, et riik peaks säilitama tugevat sõjalist võimsust ning olema valmis seda agressiivselt kasutama, et kaitsta või edendada rahvuslikke huve. See võib tähendada ka "elukutseliste sõjaväelaste klassi ideaalide ülistamist" või "sõjaväe domineerimist riigi halduses või riiklikku poliitikat".

Lihtsamalt öeldes on see poliitika, mille käigus ülistatakse sõjalist jõudu ja hoitakse armee sõjavalmis.

Militarismile on omaseks peetud ka 1) agressiivsust, mis hõlmab sõjalise jõu kasutamise ähvardust, 2) kutseliste sõjaväelaste klassi ideede ülistamist ja 3) relvajõudude domineerimist riigi valitsusstruktuuris või poliitikas.

Mõiste ja selle areng

Mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast militaris ja see omakorda sõnast miles (sõdur), kuid selle etümoloogia on ebaselge. Politoloogias märgitakse ideoloogiaks muutunud mõistet laiendiga -ism, antud juhul siis militarism.

Kahedimensioonilises ühiskonnakorralduse mudelis märgib mõiste militaristlik valitsuskultuur (mesogrupp) ühte neljast sotsiaalsest korrast, mis tekib siis kui üks osa kogukonnast haarab initsiatiivi ning hakkab vägivallale toetudes ülejäänud elanikkonnale peale suruma oma tahet. Nn vertikaalse spetsialiseerumise käigus moodustuvad seisused või klassid: juhid, sõdalased ja töölised, millest igaühel on oma konkreetne tööülesanne. See saab reeglina võimalikuks, kuna lõppkokkuvõttes pakub see kogukonna kõigile liikmetele, sh ka töölistele paremat toimetulekut teistelt kogukondadelt röövitud vahendite läbi. Samal ajal tagas tööliste nõustumine sellise tööjaotusega sõdalaste klassile võimaluse pidevate treeningute läbi muutuda elukutselisteks sõdalasteks. Selline jagunemine ilmnes esimesena indoeuroopa hõimude juures (vt allpool: Indoeuroopa religioon).

Militaristliku valitsuskultuuri eelvormiks oli vanaaja hõimudele iseloomulik tava korraldada kogukonna (enamasti meessoost) liikmetega põllutöödest vabadel perioodidel (enamasti kesksuvel) lähemate ja kaugemate naaberhõimude vastu sõjakäike eesmärgiga hankida orje, naisi, loomi, vajalikke materjale ja muud ainelist hüve ning kaitsta oma valdusi võimalike sissetungijate eest. Selline käitumismudel oli laialt levinud vanaaja perioodil. Kõige tuntumaks on selline eluviis saanud Antiik-Kreeka, eriti spartalaste juures.

Kogu ajaloo vältel on militarism olnud imperialistlike või ekspansionistlike ideoloogiate tähtis osa. Silmapaistvad näited on Assüüria suurriik, Sparta linnriik Vana-Kreekas, Rooma impeerium, asteekide riik, Preisi kuningriik, Briti impeerium, Jaapani keisririik, Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik (mis sai hiljem osaks Nõukogude Liidust), Itaalia koloniaalimpeerium Benito Mussolin valitsusajal ning Natsi-Saksamaa (sõjaväelise diktatuuri üks kurikuulsamaid näiteid).

Pärast Teist maailmasõda tõstis militarism pead paljudes Aasia ja Aafrika postkoloniaalsetes riikides (nt Põhja-Korea, Birma, Tai, Libeeria, Nigeeria, Uganda). Militaristlikud režiimid kerkisid esile ka Ladina-Ameerikas; mõni neist nagu Augusto Pinocheti parempoolne valitsus Tšiilis tulid võimule välismaalt toetust saanud riigipöördega, samas kui teised nagu Hugo Chaveze vasakpoolne valitsus Venezuelas pääsesid riigitüüri juurde valimistel.

Militarismi vastandiks on patsifism, mis on omane esmajoones kommunitaristliku eluviisi kandjatele ja humanistlikele mõtlejatele.

Militarismi uurijad ja teoreetikud

Sun Tzu

Sun Tzu ehk Sunzi (~544–469 eKr) oli Hiina kindral, sõjastrateeg ja filosoof Zhou dünastia lõpuaegadel. Tema tuntuimad teosed on "Meister Sun" ja "Sõjakunst" (eesti keeles aastast 2008).

Tšānakja

Tšānakja (inglispäraselt Chānakya, sanskriti चाणक्य Cāṇakya) (umbes 350–283 eKr) oli Vana-India poliitik ja filosoof, Maurja dünastia esimese keisri Tšandragupta (u 340–293 eKr) nõuandja, kes aitas keisril võimule tõusta. Tšānakjat peetakse traditsiooniliselt ka Lõuna-Aasia klassikalise poliitilise teose "Arthaśāstra" autoriks, keda raamat mainib nimede Kautilja ja Višnugupta all. Teda peetakse majandusteaduse ja politoloogia algatajaks. Läänes on Tšānakjat nimetatud India Machiavelliks.

Niccolò Machiavelli

Niccolò di Bernardo dei Machiavelli (1469–1527) oli renessansiaja Itaalia ajaloolane, diplomaat, filosoof ja humanist, kes töötas Firenze Vabariigi diplomaadi ja sõjaliste suhete spetsialistina. Pärast vabariigi kukutamist ja Medicite dünastia võimu haaramist jäädvustas ta oma kogemused teoses "Valitseja" (eesti keeles aastast 2001). Teda loetakse modernse poliitikateaduse ja poliitilise eetika loojaks.

Carl von Clausewitz

Carl Philipp Gottfried von Clausewitz (1780–1831) oli Preisi sõdur ja militarismi teoreetiks, kes hakkas rõhutama sõna "moraal" ning analüüsis sõjapidamise poliitilisi aspekte. Tema tuntuim teos "Sõjas" (Vom Kriege, eesti keeles aastast 2004) jäi lõpetamata tema surma tõttu.

Antoine-Henri Jomini

Antoine-Henri, baron Jomini (1779–1869) oli sõdalane, kes teenis Helveetsia Vabariiki, Prantsuse Vabariiki (tõustes seal kindraliks) ja Vene tsaari. Ta andis suure panuse sõjalise hariduse edendamisse nii Venemaal kui ka Prantsusmaal. Tema teoseid, mis käsitlevad Napoleoni sõjakunsti, peetakse modernse sõjastrateegia aluseks.

B. H. Liddell Hart

Sir Basil Henry Liddell Hart (1895–1970) oli Briti sõdalane, sõjaajaloolane ja juhtiv sõjastrateeg. Suurima panuse andis ta soomustatud sõjamasinate ja nende kasutamise strateegia arendamisse.

Elarry Turney-High

Ameerika antropoloog ja etnograaf, kel oli võimalus läbida oma sõjaväeteenistus ühes viimases ratsaväerügemendis ning kes uuris primitiivsete rahvaste sõjalisi traditsioone, nende sõdimise iseloomu, käitumist alistatud ja vangistatud vaenlastega, kasutatavaid relvi ning nende mõju inimkehale. Oma tööde tulemused avaldas ta raamatus "Loodusrahvaste sõjakunsti" ("Primitive war: its practices and concepts"), mis ilmus trü­kis 1949. aastal. Tema üks põhijäreldusi selles oli: "Alles siis, kui ühiskond jõuab primitiivse sõdimise tasemelt nii­nimetatud tõelise sõjani (mõnikord nimetas ta seda tsiviliseeritud sõ­jaks), tekib riik ning alles siis, kui riik on tekkinud, on võimalik valida, millise vormi ta võtab – teokraatliku, monarhistliku, aristokraatse või demokraatliku. Kokkuvõtteks väitis ta, et põhiline mõõdupuu ülemi­nekul primitiivsest ühiskonnast kaasaegsesse on "armee ja ohvitser­konna tekkimine".

John Keegan

Sir John Desmond Patrick Keegan (1934–2012) oli Briti sõjaajaloolane, õppejõud ja ajakirjanik. Oma rohketes teostes analüüsis ta põhjalikult vägede kasutamise strateegiaid ajavahemikul läbi ajaloo ning üle kogu maailma, uurides seejuures nii maa-, vee- kui ka õhuvägede kasutamist kui ka psühholoogilise sõja põhimõtteid. Eesti keeles on ilmunud tema teos "Sõjakunsti ajalugu" Varraku väljaandes (2004).

Martin van Creveld

Martin Levi van Creveld (sünd. 1946) on mõjukas Iisreali sõjaajaloolane ja sõjateoreetik. Ta sündis Madalmaades, kuid on elanud praktiliselt kogu oma elu Iisrealis. Tal on õppeasutustest London School of Economics ja Hebrew University of Jerusalem saadud doktorikraad. Ta on kirjutanud mitmeid olulisi sõjaajalugu ja sõjastrateegiat käsitlevaid teoseid, sh "Command in War" (1985), "Supplying War: Logistics from Wallenstein to Patton" (1977, 2nd edition 2004), "The Transformation of War" (1991), "The Sword and the Olive" (1998) ja "The Rise and Decline of the State" (1999).

Militaristliku filosoofia koolkonnad

Teleoloogilised koolkonnad

Vene päritolu ameerika matemaatilise psühholoogia esindaja Anatol Rappoport jagas oma sissejuhatuses Clausewitzi ingliskeelsele tõlkele militaristliku filosoofia esindajad nende eesmärgist lähtudes (teleoloogiliselt) järgmistesse gruppidesse:

Murrangu mõttemudelid

Seda mõtlejate koolkonda esindab kõige selgemalt Leo Tolstoi oma teosega "Sõda ja rahu". Selles raamatus kirjeldab ta sõda kui eliidi poolt inimkonnale peale pandud needust. See needus võib olla välditav või ka vältimatu, kuid igal juhul purustab sõda senise elukeskkonna ja põhjustab rohkeid kannatusi lihtrahvale. Sõda põhjustab radikaalseid muutusi ühiskonnas, mis aga tihti ei ühti algselt planeeritud eesmärkidega. 

Teine selle mõttemudeli koolkond lähtub rahvuse saatusest või riigikesksest mõtlemisest. Näiteks judaislikust vaatepunktist on Vanas Testamendis kirjeldatud sõda kui jumala karistust israeliitidele, mis langeb selle rahva peale. Karistuse eesmärgiks on inimeste vale mõttemudeli murdmine ja nende õigele teele juhatamine.

Eshatoloogiline (viimsepäeva) mõttemudel

See koolkond käsitleb sõda, kui vahendit mis teenib kõrgemat eesmärki. Nad usuvad, et millalgi saabub nn viimane sõda, mis teeb lõpu jätkuvate sõjaliste konfliktide reale ning tõstab inimkonna uuele ühiskondliku arengu tasemele, kus enam sõdu ei toimu. Erinevates teoreetilistes mõttekäikudes eeldatakse utoopia või antiutoopia (totalitarismil põhinev ühiskonnakorraldus) saabumist.

Viimsepäeva mõtlemismudelid jagunevad messianistlikuks ja globalistlikuks koolkonnaks. Marksistlikud koolkonnad ootavad ülemaailmset proletaarset revolutsiooni, mis kehtestab töölisklassi ülemvõimu. Kristlikud ringkonnad taas ootavad viimsepäeva sõda (Arageddoni), mille käigus Messias (Kristus) pöördub tagasi Maale ja lööb oma võiduka väega Saatanat ja lükkab ta võimult. Viimane tuleneb juudi-kristlikust Messiase kontseptsioonist, mis märgib inimkonna ühendamist ühe usu ja valitseja alla. Ristisõjad, džihaadid, Ameerika 19. sajandi "ettemääratuse manifest (Manifest Destiny)" ja Natsi-Saksamaa "kõrgema rassi" ülemvõimu kontseptsioonid võib klassifitseerida selle mõttemudeli alla.

 Poliitiline mõttemudel

Selle koolkonna kõige tuntumaks esindajaks on Clausewitz, kes käsitles sõda kui riikliku poliitika teostamise vahendit (muude vahenditega). Rapoporti järgi: "Clausewitz nägemuse järgi oli sõda ratsionaalse riigipoliitika instrument. Seejuures on sellel kontseptsioonil kolm võtmesõna: "riik", "ratsionaalne" ja "instrument". Sõda "peaks" lähtuma riigi huvidest, s.t tooma kasu kogu selle elanikkonnale, kes peab selle saavutamiseks mobiliseerima kõik oma vahendid ja andma need sõjakäigu teenistusse. Otsus alustada sõda "peaks" lähtuma ratsionaalsest mõtlemisest, mille käigus hinnatakse võimalikku kasu ja kahju suurust. Ning sõda ise "peaks" olema instrumentaalne, s.t selle eesmärgiks on mingi strateegilise või taktikalise eesmärgi saavutamine, mis teostub võidu väljakuulutamise käigus."

Hiljem, kui ta selgitas külma sõja ja Vietnami sõja tagamaid ning selle filosoofiat, mida ta nimetas "neoclauswitziaanlikeks konfliktideks", tegi ta ka viite Machiavellile, kui militarismi poliitfilosoofia esindajale. Hiljem, aastakümneid pärast tema essee "Sõda ja terrorism" avaldamist, ajal mil president George W. Bush oli algatamas Iraagi sõda (2001–2003), õigustas ta korduvalt preventatiivse sõja doktriini, mis peaks vältima tulevikus 11. septembri (2001 aastal) taolisi rünnakuid Ameerika Ühendriikide vastu.

Eetilised koolkonnad

Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia jagab sõja teemat käsitlevad mõtlejad erinevateks koolkondadeks lähtudes eetikast järgmiselt:

Realistide mõttemudel

Realistid lähtuvad selge moraali ja eetika põhimõtetest, mis näitavad küll õige tee kätte üksikisikutele, kuid mida ei saa rakendada ei ühiskonna kui terviku juhtimiseks ega selle vastastikuste suhete korraldamiseks teiste ühiskondadega. Seega on sõda üksnes vahend riiklike huvide kaitsmiseks. Selline mõtteviis on omane Machiavelli filosoofiale, kuid ka Tšānakja ja Hobbes mahuvad selle alla.

Patsifistide mõttemudel

Patsifistid väidavad, et kuigi sõda ei ole moraalsetes kategooriates hinnatav, on ta olemuslikult siiski ebamoraalne. Seejuures ei erista paljud patsifistid vabariiki türanniast ning ignoreerivad põhjuseid, mis põhjustavad sõdu ja nende olemust. Henry Ford oli paljude teiste hulgas üks tuntumaid isikuid, kes propageeris patsifistliku diplomaatia meetodeid sõdade ärahoidmiseks.

Vägivallavast hoidumise mõttemudel

Vägivalla rakendamisest hoidumise poolehoidjad on samuti seisukohal, et kuigi sõja moraalseks põhjenduseks on patriootiline kohustus kodumaa või rahvuse ees, on see oma olemuselt alati ebamoraalne. Selle mõttesuuna tuntumad esindajad on Mahatma Gandhi, Martin Luther King ja Leo Tolstoi, kes kõik võitlesid tõe ja õiguse eest, propageerisid "pehmet jõudu", vägivallatut vastupanu ja kodanikuallumatust sõja asemel ja sõjast hoidumiseks. Gandhi rõhutas seejuures veel eriti, et ta põlgab rohkem argpükse kui vägivalda.

Lihtsalt sõja mõttemudel

Lihtsalt sõja mõttemudeli kandjad leiavad samuti, et sõjas pole mingit moraali. Kuid erinevalt patsifistidest leiavad selle mõttemudeli kandjad, et sõda võib olla moraalselt põhjendatav. Selle aluseks on rahvusvaheline õigus, nagu näiteks Genfi konventsioon. Seda tüüpi militaristlikku filosoofiat esindasid teiste hulgas Aristoteles, Cicero, Augustinius, Aquinas ja Hugo Grotius. 

Üks selle koolkonna arusaamu on, et sõda on õigustatud, kui seda peetakse riigi või rahva enesekaitse nimel või kui selle eesmärgiks on inimõiguste rikkumise lõpetamine. Seda seisukohta on enim propageerinud John Rawls.

Militarsm ja religioon

Indoeurooplased

Indoeuroopa hõimude maailmavallutuslikule edule pani aluse ühiskonnakorraldus, millega jagati kogukond kolmeks seisuseks: palvetajad, sõdalased ja töölised (oratores, bellatores, labaratores). Selline ühiskonna jagamine vertikaalseteks klassideks oli omane kõigile selle keelegrupi rahvastele (v.a üks vanemaid balti keelegruppe):

• indoiraanlased: Brahmin/Athravan, Kshatriyas/Rathaestar, Vaishyas
• kreeka (Attica): Eupatridae, Geomori, Demiurgi
• kreeka (Sparta): Homoioi, Perioeci, Helots
• roomlased: Flamines, Milites, Quirites
• keldid: Druides, Equites, Plebes
• Põhjala rahvad: Earl, Churl, Thrall
• anglosaksid: Gebedmen (prayer-men), Fyrdmen (army-men), Weorcmen (workmen)
• slaavlased: Volkhvs, Voin, Krestyanin/Smerd.

Ilmselt andis selline klassideks spetsialiseerumine koos hobuse kodustamise ja kodaratega ratta leiutamisega, mis kokku tähendasid mobiilset ja efektiivset sõjavankrit sellise sõjalise võimekuse, et selle hõimu järeltulijad haarasid enda kontrolli alla suurema osa Euraasiast. Eesmärgiks oli seejuures isikliku heaolu ja kasutatavate materiaalsete ressursside suurendamine teiste kogukondade maksustamise või alistamise ja oma keeleruumi integreerimise läbi.

Islam

Erinevalt teistest religioonidest oli islami usu asutaja Muhammad sõdalane, kes kandis relvi, sai lahingus haavata ja pidas nende vastu, kes temale ilmutatud jumala tahte vastu tegutsesid, püha sõda džihaadi. Tema järglaste meelest jagunes maailm kaheks osaks:

• Dar al-Islam – Alistumise Maja (alistuda tuli koraani koondatud Muhammadi õpetuse­le) ja
• Dar al-Harb – Sõja Maja, kuhu kuulus see osa maailmast, mis tuli veel vallutada.

Islami kiire leviku roomlaste ja pärslaste poolt raskelt maksustatud aladel tagas lisaks erakordselt arenenud relvastusele (esimesed raskelt relvastatud raudrüütlid) veel veelgi nutikam maksupoliitika, mis ilmnes kõige selgemalt islamivägede ülema poolt Pärsia aladel asunud Rooma linna kubernerile aastal 633 saadetud sõnumis:

Jumala nimel, Halastaja ja Kaasatundja.

Saa islamiks ja sa oled päästetud.

Kui ei, lepi meie kaitsega ja maksa peamaksu.

Kui ei, olen ma sinu vastu meestega,

kes armastavad surma nii nagu sina veini.

Praktikas tähendas see valikut

• kas võtta vastu islam ja vabaneda täielikult senisest üle jõu käivast maksukoormusest või
• säilitada oma usk ja leppida 10% peamaksu tasumisega või
• siis surra lahingus õiguse eest kanda ebaõiglast maksukoormust.

Asja konks peitus selles, et islami usku vastu võttes tuli üle minna araabia keelele, sest muus keeles ei olnud võimalik koraani lugeda ega palvetada. Seetõttu levis araabia keel kiiresti väga suurel alal Lähis-Ida, Põhja-Aafrika jm aladel ning muutus seal domineerivaks.

Nagu hilisem ajalugu on näidanud, pole Muhammadi järglased väsinud sõdimast, vaid "Sõja maja" ala jätkab laienemist, kuigi mitte igal pool ei toimu aktiivne sõjategevus. Kuigi islam keelas moslemitel sõdida moslemitega, põhjustas liikumise juhi valimise küsimus – õigemini küll see kellel on õigus valitseda materiaalset vara, mille viljadest tahtsid sõjaveteranid osa saada – nii suure tüli islamiusuliste vahel, et pani aluse uuele sõjatandrile. Kui üks osapool leidis, et võim peaks jääma Muhammadi otseste järglaste valdusse verest tuleneva eesõiguse alusel, siis teiste arvates pidi juhiks saama see, kelle kogukondlik umma üksmeelselt välja valib. Tulemuseks oli religiooni jagunemine šiiitlikuks ja sunniitlikuks usulahuks. Nendevaheline sõda kujundab Lähis-Ida eluolu tänini ja karta on, et see ei lõpe ka tulevikus.

Kuid maailma jaoks on siiski ohtlikum eelpool mainitud "Sõja maja" kontseptsioon, mis tähendab vältimatult sõja laienemist mingil ajahetkel igasse maailma punkti ning hõlmab iga kogukonda, kes vabatahtlikult islamit omaks ei võta. Erinevalt indoeurooplastest materialistlikest eesmärkidest on muhameedlaste eesmärgiks kogu maailma vaimne alistamine ja ühel maailmavaatel põhineva kogukonna loomine.

Ameerika põliselanike religioonid ja asteegid

Kesk-Ameerika põliselanike hulgas on olnud hämmastavalt palju hõime, mille julmusele ei leidu võrdset kusagil maailmas. Turney-High toob vastavaid näiteid kirjeldades Skidi Pawnee ja huroonide suguharude traditsioone, tuues esimeste kohta järgmise näite:

Skidi Pawnee suguharu püüdis igal ründeretkel võtta vangi mõne ilusa neitsi. Tüdrukut kasvatati seejärel mõnes auväärses perekonnas, kus teda koheldi tema üllatuseks suurema hoolitsusega kui peretütreid. Temast sai kõigi hellita­tud lemmik. Kuid ühel õhtul nabiti ta jõhkralt kinni, kisti riidest lahti ja pool tema keha määriti pealaest jalatallani söega kokku. Sellisena sümboliseeris ta päeva ja öö ühinemist. Seejärel riputati ta kahe püstiaetud posti vahele. Kui taevasse kerkis püha Koidutäht, läbistas kasuisa noolega tüdruku südame. Sin­nasamasse vihisesid ka preestrite nooled ja ohvri keha sai enne oma ülesande täitmist koletult ära rikutud. Koidutähe lepitamise rituaali peeti pawneede juures oluliseks tagatiseks, mis pidi kindlustama edu igas asjas, eelkõige hea saagi.

Kõige kaugemale jõudsid militaristliku valitsuskultuuri edendamisel siiski asteegid, kelle juures inimeste rituaalne piinamine, ohverdamine ja nende liha söömine muutus religiooni keskseks osaks. Asteekidel oli inimeste ohverdamine religioosne vajadus, sõda aga peamine vahend ohverdamiseks mõeldud inimeste hankimisel. Vangide võtmine oli asteekide sõjakunstis nii tähtsal kohal, et kui mõnel mehel polnud õnnestunud ühtegi vangi võtta ja tema seltsimees andis talle ühe vangi, et ta saaks oma aukraadi tõsta, karistati mõ­lemat selle eest surmaga. Mis oli sellise piinamiskultuuri tekkimise ja arenemise põhjuseks, on jäänud seletamatuks.

Vaata ka

• Hunta