Memeli piirkond

Klaipėda piirkond (leedu Klaipėdos kraštas) või Memeli piirkond (saksa Memelland või Memelgebiet) defineeriti Versailles' rahuga 1920. aastal, kui see läks Suursaadikute konverentsi haldusalasse. Memeli piirkond koos Saarimaa ja Danzigiga pidi jääma Rahvasteliidu kontrolli alla kuni tulevaste päevadeni, kui nende piirkondade rahvale antakse õigus hääletada, et kas maa peaks minema tagasi Saksamaale või mitte.

Algsete skalvide ja kurelaste territooriumi vallutas umbes 1252. aastal Saksa ordu, kes ehitasid Memelburgi ('Memeli kindlus') ja Memeli linna (nüüd üldiselt tuntud oma leedu nime Klaipėda järgi). 1422. aastal pandi Melno rahuga maha Preisimaa ja Leedu piir, mis kehtis 1918. aastani.

Siis ülekaalukalt etniliste sakslastega asustatud Memeli piirkonna (Preisimaa leedulased ja memellandlased moodustasid teised rahvusgrupid), mis paiknes samanimelise jõe ja linna vahel, okupeeris Leedu 1923. aasta Klaipėda ülestõusus. Selle annekteeris Natsi-Saksamaa märtsis 1939 ja see liideti kohe, vaid pool aastat enne Teise maailmasõja puhkemist, Ida-Preisimaaga. Sõja lõppjärgus 1945. aastal okupeerisid selle Nõukogude väed, ja see annekteeriti Nõukogude Liitu. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest saati 1990. aastal on see olnud Leedu Vabariigi osa, kuuludes Klaipėda ja Tauragė maakonda. Leedu ja Venemaa Kaliningradi oblasti vaheline piir, mis kehtestati Versailles' rahuga piki jõge, on kehtiva rahvusvahelise piirina tänini jõus.

Kronoloogia

Kronoloogia kontrolli muutumisest territooriumi üle
enne–1252	Kurelaste ja skalvide hõimud
1252–1525	Liivi ordu ja Saksa ordu (ka Preisi orduriik)
1525–1657	Preisimaa hertsogiriik, Rzeczpospolita vasall (Preisimaa oli personaalunioonis Brandenburgiga aastast 1618)
1657–1701	Preisimaa hertsogiriik, suveräänne riik personaalunioonis Brandenburgiga, Saksa-Rooma riigi vasall (Brandenburg-Preisimaa)
1701–1871	Preisi kuningriik
1871–1918	Preisi kuningriik, Saksa keisririigi osa
1918–1920	Preisimaa Vaba Riik, Weimari vabariigi osa
1920–1923	Suursaadikute konverents
1923–1939	Leedu Vabariik
1939–1945	Natsi-Saksamaa

1945–1990	Leedu NSV, Nõukogude Liidu osa
1990–tänini	Leedu Vabariik

Versailles' rahu

Erakorraline paberraha aastast 1922, välja antud ja kasutatud Memelis

Preisimaa (aastast 1871 Saksa keisririigi osa) idapiir, olles muutumatuna 1422. aasta Melno rahust saati, muutus vaidluste objektiks pärast Esimest maailmasõda, kui tekkisid uued sõltumatud Poola ja Leedu riigid. Separatistlik Tilsiti akt, mis allkirjastati väheste Leedu-meelsete Preisimaa leedulaste poolt 1918. aastal, sisaldas kohustust ühendada Preisimaa Leedu päris-Leeduga. Tavaliselt näevad leedulased selles sooviavaldust Väike-Leedu ühendamiseks Leeduga – kuid enamus Preisimaa leedulasi ei soovinud ühineda Leeduga ja Preisimaa leedulased ei olnud rahvastikus enamuses.

Preisimaa jagamist soodustas ka Poola esindaja Roman Dmowski Versailles's, kes tegutses Józef Piłsudski käsul: eesmärgiks oli anda Nemunase alamjooks ja delta, mis asus Saksamaal ja kandis nime Memel, Leedule, kuna see annaks ligipääsu Läänemerele, samas Leedu ise pidi saama Poola osaks. Neid ideid toetas Prantsuse peaminister Georges Clemenceau.

1920. aastal anti vastavalt Versailles' rahule Saksamaa alale Memelist põhja pool staatus Territoire de Memel Suursaadikute konverentsi haldusalas ja Prantsuse väed saadeti kaitseks. Prantsuse halduse ajal idanes kohaliku rahva seas idee sõltumatust Memellandi riigist. Organisatsioon Deutsch-Litauischer Heimatbund (Saksa-Leedu kodumaa föderatsioon) edendas ideed Freistaat Memelland, mis hiljem pidi naasma Saksamaa rüppe. Sellel oli 30 000 liiget, nii etnilisi sakslasi kui ka leedulasi, umbes 21% kogu rahvastikust.

Leedu-poolne ülevõtmine

Pikemalt artiklis Klaipėda ülestõus

9. jaanuaril 1923, kolm aastat pärast Versailles' rahu jõustumist, okupeeris Leedu territooriumi nn Klaipėda ülestõusu ajal, peamiselt vabatahtlike poolt, kes sisenesid piirkonda Leedust. Prantsusmaa alustas samal ajal Saksamaal Ruhri okupeerimist ja Prantsuse haldus Memelis ei võtnud ette ühtegi märkimisväärset vastutegevust ülestõusnute vastu. 19. jaanuaril annekteeriti territoorium Leedusse ja fait accompli kinnitati lõpuks Suursaadikute konverentsi poolt 1924. aastal.

Autonoomne piirkond Leedus

Seejärel annekteeris piirkonna Leedu. Klaipėda konventsioonis, mille on allkirjastanud Suursaadikute konverents ja Leedu, lubati piirkonnale eraldi parlament, kaks ametlikku keelt, õigus kehtestada omi makse, võtta tollimaksu ning ajada omi kultuuri- ja usuasju, ja lubati eraldi õigussüsteem, eraldi kodakondsus, põllumajanduse ja metsanduse sisekontroll, samuti eraldi sotsiaalhoolekande süsteem. Suursaadikute konverents nõustus kokkuleppega ja kinnitas piirkonna autonoomia Leedu vabariigis. 8. mail 1924 kinnitas veel üks konventsioon Klaipėda piirkonna annekteerimise ja autonoomia-kokkulepe sõlmiti Pariisis. Memeli piirkond tunnistati 29. jaanuaril 1928 Leedu vabariigi lahutamatuks osaks ka Saksamaa poolt, kui kaks riiki sõlmisid Leedu-Saksa piirilepingu.

Anneksioon andis Leedule tähtsa kontrolli aasta läbi jäävabale Läänemere sadamale. Leedu kasutas Klaipėda sadamat täiel määral ära, uuendades ja mugandades seda, peamiselt oma põllumajandustoodete ekspordiks. Sadama uuendamine oli kindlasti üks suuremaid pikaajalisi Leedu valitsuse poolt sõdadevahelisel ajal jõustatud investeerimisprojekte.

Piirkonna asukatele ei antud võimalust hääletada selle üle, kas nad tahtsid olla Leedu või Saksamaa osa. Kuna Saksa-meelsed poliitilised parteid olid sõdadevahelisel ajal üldises enamuses rohkem kui 80%-ga kõigil valimistel kohalikku parlamenti (vaata valimisstatistikat allpool), ei saanud olla erilist kahtlust, et selline referendum oleks olnud Saksamaa kasuks. Tegelikult oli piirkond ühendatud Orduriigi ajast 13. sajandil ja isegi paljud leedukeelsed pidasid end idapreisimaalasteks, kuulutades end ametlikul rahvaloendusel (vaata allpool demograafilist informatsiooni) "memellandlased/Klaipėdiškiai" ja ei tahtnud kuuluda Leedu rahvusriiki. Leedu seisukohast lähtuvalt olid memellandlased kui saksastunud leedulased, kes tuli taasleedustada.

Oli ka tugev usuerinevus, kuna umbes 95% Väike-Leedu asukatest olid luterlased, samas üle 90% suurleedulastest olid katoliiklased.

Leedu valitsus seisis silmitsi märkimisväärse opositsiooniga piirkonna autonoomsete institutsioonide poolt, teiste seas Klaipėda piirkonna parlament. Aastate möödudes muutusid üha häälekamaks nõuded taasühinemiseks tugevneva Saksamaaga. Alles viimastel aastatel algatas Leedu "leedustamise" poliitika. See kohtas veelgi rohkem vastasseisu, kui usulised ja piirkondlikud erinevused ajapikku ületamatuks said.

Pärast riigipööret detsembris 1926 tuli võimule Antanas Smetona. Kuna Memeli piirkonna staatust reguleerisid rahvusvahelised lepingud, muutus Memeli piirkond Leedus demokraatia oaasiks. Leedu intelligents abiellus sageli Memelis/Klaipėdas, kuna Memeli piirkond oli ainus koht Leedus, kus oli kasutusel tsiviilabielu, ülejäänud Leedus oli seaduslik vaid kiriklik abielu. Seega asus Leedu opositsioon Smetona režiimi vastu samuti Memeli piirkonnas.

1930. aastate algusest anti mõned natsimeelsete organisatsioonide juhid ja liikmed piirkonnas Leedu poolt "terrorismikuritegude eest" kohtu alla. 1934.–1935. aasta Neumanni ja Sassi protsessi Kaunases saab pidada esimeseks natsismivastaseks kohtuprotsessiks Euroopas. Kolm organisatsioonide liiget mõisteti surma ja nende juhid vangistati. Pärast poliitilist ja majanduslikku survet Saksamaa poolt enamus vabastati hiljem.

Kohaliku parlamendi valimistulemused

Kohalikus parlamendis oli 29 kohta, üks iga 5000 asuka kohta. Mehed ja naised alates 23. eluaastast said valida.

Aasta	Memelländische Landwirtschaftspartei ("Maapartei")	Memelländische Volkspartei ("Rahvapartei")	Sozialdemokratische Partei ("Sotsiaaldemokraatlik partei")	Arbeiterpartei (Tööliste partei)	Kommunistlik partei	Muud	Leedu Rahvapartei
1925	38,1%: 11 kohta	36,9%: 11 kohta	16,0%: 5 kohta			9,0%: 2 kohta
1927	33,6%: 10 kohta	32,7%: 10 kohta	10,1%: 3 kohta		7,2%: 2 kohta		13,6%: 4 kohta
1930	31,.8%: 10 kohta	27,6%: 8 kohta	13,8%: 4 kohta	4,2%: 2 kohta			22,7%: 5 kohta
1932	37,1%: 11 kohta	27,2%: 8 kohta	7,8%: 2 kohta	8,2%: 3 kohta			19,7%: 5 kohta
	Ühendatud Saksa valimisnimekiri					Suur-Leedu parteid
1935	81,2%: 24 kohta					18,8%: 5 kohta
1938	87,2%: 25 kohta					12,8%: 4 kohta

Demograafilised andmed

Leedu rahvaloendus, mis viidi piirkonnas läbi 1925. aastal, saadi rahvastiku koguarvuks 141 000. Rahvaloenduse põhjal oli elanikest 43,5% sakslasi, 27,6% leedulasi ja 25,2% olid "klaipėdan" (Memelländisch). Muude allikate järgi oli sõdadevahelisel ajal seal 41,9% sakslasi, 27,1% Memelländisch ja 26,6% leedulasi.

Rahvastik	Sakslased	Memelländisch	Leedulased	Muud	Religioon	Allikas
141 645	41,9%	27,1%	26,6%	4,4%	95% evangeelsed kristlased	[1]
141 645 (1930)	45,2%	24,2% (1925)	26,5%	-	evangeelsed luterlased 95%, katoliiklased (1925)	[2]

Üldiselt olid Preisimaa leedulased rohkem maainimesed kui sakslased seda olid; leedukeelsete osa Klaipėda linnas endas kasvas aja jooksul linnastumise ja küladest linnadesse asumise tõttu ja hiljem ka ülejäänud Leedust ümberasumise tõttu (Klaipėda linnas hõlmas leedukeelne rahvas aastal 1912 21,5%, aastal 1925 32,6% ja aastal 1932 38,7%). Välismaalasteks võisid olla mõned sakslased, kes valisid Saksa kodakondsuse Leedu oma asemel (kuigi sel ajal survestas Saksa valitsus kohalikke sakslasi võtma Leedu kodakondsust, et säiliks Saksa kohaolek). Rohkem leedukeelseid oli piirkonna põhjaosas (Klaipėdos apskritis ja Šilutės apskritis) kui lõunaosas (Pagėgių apskritis). Teised kohalikud olid Leedu kodanikud muudest rahvustest, näiteks juudid.

1930. aastatel illustreeris kohaliku autori Ieva Simonaitytė romaan perekonnaloo põhjal sajanditevanused saksa–leedu suhted piirkonnas.

A. Smetona autoritaarne režiim surus peale diskrimineerimise ja leedustamise poliitika: see saatis ametnikke Leedust, mistõttu Saksa õpetajad, ametnikud ja preestrid vallandati ametist. Kohalikke asukaid – nii sakslasi kui ka Preisimaa leedulasi – ei võetud Memeli piirkonnas eriti riigiteenistusse. Selle asemel saadeti inimesi Kaunasest.

Aastani 1938 ei nimetatud kuberneri kohalike Preisimaa leedulaste hulgast. See poliitika sundis aastal 1934 Preisimaa leedulastest intelligentsi ja mõnd kohalikku sakslast organiseerima ühingut vastustama Leedu võimu. See grupp purustati varsti.

Valimistulemused Memeli piirkonnas olid Smetona autoritaarsele režiimile ärritavad ja see püüdis "koloniseerida" Memeli piirkonda leedulastega. Ehitati leedu asundused Jakai ja Smeltė. Uusasukate arv kasvas: aastal 1926 oli neid 5000, aastal 1939 aga 30 000.

Leedu võttis kasutusele jäiga liini leedustamise kampaania, mis viis isegi sügavama antagonismini kohalike Preisimaa leedulaste, memellandlaste, sakslaste ja uusasukate vahel.

Saksa ultimaatum

Pikemalt artiklis 1939. aasta Saksa ultimaatum Leedule

1938. aasta lõpul kaotas Leedu kontrolli olukorra üle piirkonnas. 23. märtsi varastel tundidel 1939, pärast suulist ultimaatumit, mis sundis Leedu delegatsiooni reisima Berliini, sõlmisid Leedu välisasjade minister Juozas Urbšys ja tema Saksa ametivend Joachim von Ribbentrop Memeli piirkonna Saksamaale loovutamise kohta lepingu vastutasuks Leedu vabatsoonile 99 aastaks Memeli sadamas, kasutades varasematel aastatel püstitatud rajatisi.

Hitler ootas seda Kriegsmarine sõjalaeva Deutschland pardal ja seilas koidikul Memelisse tähistama Memellandi tagasitulekut heim ins Reich. See osutus viimaseks veretuks territooriumide annekteerimiseks, mis oli eraldatud Saksa või Austria keisririigist Versailles' rahuga, mida paljud, kui mitte enamik sakslastest, tajus alandusena. Saksa väed hõivasid territooriumi isegi enne ametlikku ratifitseerimist Leedu poolt. Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, nagu ka pärast 1923. aasta ülestõusu, ei kaitsnud aktiivselt territooriumi autonoomiat. Tingimused olid sellised, et seim sunniti lepingut heaks kiitma lootuses, et Saksamaa ei esita Leedule muid territoriaalseid nõudmisi.

Siiski tervitas taasühinemist Saksamaaga rahva enamus, nii sakslased kui ka memellandlased.

Lepingu järgi said Memeli piirkonna kodanikud valida kodakondsuse: kas Saksa või Leedu. 303 inimest (koos pereliikmetega 585) küsis Leedu kodakondsust ja vaid 20 taotlust rahuldati. Teine punkt sätestas, et isikud, kes olid asunud Memeli piirkonda okupatsiooniperioodil aastatel 1923–1939, pidid lahkuma. Umbes 8900 leedulast tegi nii. Samal ajal saatsid natsid välja umbes 1300 (kohalikku Memeli ja Leedu) juuti ja vaid umbes 40 Preisimaa leedulast.

Poliitika

Kubernerid

Ülemkomissarid

Dominique Joseph Odry, Prantsusmaa (15. veebruar 1920 – 1. mai 1921)
Jean Gabriel Petisné, Prantsusmaa (1. mai 1921 – 19. veebruar 1923)

Täievolilised esindajad

Jonas Polovinskas-Budrys, Leedu (19. veebruar 1923 – 24. veebruar 1923) (kohusetäitja)
Antanas Smetona, Leedu (24. veebruar 1923 – 27. oktoober 1924)

Kubernerid

Jonas Polovinskas-Budrys (27. oktoober 1924 – 8. november 1925)
Jonas Žilius (8. november 1925 – 1. august 1926)
Karolis Žalkauskas (1. august 1926 – 1. november 1927)
Antanas Merkys (1. november 1927 – 19. mai 1932)
Vytautas Jonas Gylys (19. mai 1932 – 25. november 1933)
Jonas Navakas (25. november 1933 – 5. veebruar 1935)
Vladas Kurkauskas (5. veebruar 1935 – 15. oktoober 1936)
Jurgis Kubilius (15. oktoober 1936 – 12. detsember 1938)
Viktoras Gailius (12. detsember 1938 – 22. märts 1939)

Üleminekuvolinik Memellandi integreerimiseks

Erich Koch (23. märts 1939 – 30. aprill 1939)

Direktoraat

Pikemalt artiklis Klaipėda piirkonna direktoraat

Teine maailmasõda ja pärast

Kui piirkond läks aastal 1939 Natsi-Saksamaa kontrolli alla, hakkasid paljud leedulased ja nende organisatsioonid Memelist ja ümbritsevalt alalt lahkuma. Sakslased muutsid Memeli kiiresti kindlustatud laevastikubaasiks. Pärast Saksa sissetungi nurjumist NSV Liitu (Barbarossa plaan) aastal 1941 oli Ida-Preisimaa ja Memeli saatus pitseeritud. Oktoobris 1944 tegid piirkonna asukad, olenemata rahvusest, otsuse, kas jääda või lahkuda. Peaaegu kogu rahvastik evakueeriti Punaarmee lähenedes, kuid linna ennast kaitses Saksa armee Memeli lahingus 28. jaanuarini 1945. Pärast vallutamist leiti linnast vaid kuus inimest.

Sõja lõpul põgenes enamus asukaid Läände, et asuda Saksamaale. Siiski oli aastatel 1945–1946 alles umbes 35 000 kohalikku asukat, nii Preisimaa leedulasi kui ka sakslasi. Leedu NSV valitsus saatis agitaatoreid ümberasustatud isikute laagritesse andma endistele asukatele lubadusi, et nad võivad tagasi tulla ja nende omand taastatakse, kuid lubadusi ei täidetud kunagi. Aastatel 1945–1950 tuli umbes 8000 isikut tagasi. Kakskeelseid leedu-saksa tagasitulijaid vaadeldi sakslastena.

Vähesed allesjäänud etnilised sakslased saadeti siis sunniviisiliselt välja, enamik põgenes Lääne-Saksamaale. Autohtoonne rahvas, kes jäid endisele Memeli territooriumile, vallandati töölt. Tähtsate kohalike leedulaste perekonnad, kes vastustasid Saksa parteisid enne sõda, küüditati Siberisse. Aastal 1951 saatis Leedu NSV endisest Memeli piirkonnast 3500 inimest välja Ida-Saksamaale. Aastal 1958, kui võimaldati väljaränne, emigreerus enamus säilinud rahvast, nii sakslased kui ka Preisimaa leedulased, Lääne-Saksamaale; seda sündmust kutsuti Leedu NSV-s sakslaste repatrieerumiseks. Täna asustavad neid endisi luterlikke territooriume enamasti katoliiklikud leedulased ja õigeusklikud venelased. Siiski oli Preisimaa leedulaste protestantlik vähemus kontsentreerunud ajalooliselt sellesse piirkonda ja mõni on siiani alles. Ainult mõni tuhat autohtooni on jäänud. Nende jätkuvat emigratsiooni on soodustanud asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik peab neid Saksa kodanikeks. Leedu Vabariik ei tagastanud omanikele vara enne aastat 1945.

Kuigi teades, et Memeli piirkonna annekteeris aastal 1939 Saksamaa ja tunnistades, et Leedu enda okupeeris aastal 1940 Nõukogude Liit, ei taastanud Leedu pärast iseseisvuse saavutamist 11. märtsil 1990 Memeli piirkonna autonoomiat ega tagastanud endistele asukatele kodakondsust ja vara, isegi mitte neile, kes said aastal 1939 Leedu kodakondsuse.

Vaata ka