Mine sisu juurde

Maksim Unt

Allikas: Vikipeedia
Maksim Unt
Maksim Unt
Maksim Unt (Lääne Elu, 26.06.1940)
Eesti siseminister
Ametiaeg
21.06.1940–21.07.1940
Eelnev August Jürima
Järgnev Otto Tief
Isikuandmed
Sünniaeg 22. jaanuar 1898
Pärnu, Liivimaa, Vene keisririik
Surmaaeg 30. juuli 1941 (43-aastaselt)
Kommunarka, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Rahvus eestlane
Erakond Eesti Sotsialistlik Tööpartei
Eestimaa Kommunistlik Partei

Maksim Unt (ka Maks Unt[1] või Maxim Unt[2] vene keeles Максим Иоганович Унт; 22. jaanuar 1898 Pärnu – 30. juuli 1941 Kommunarka, Moskva oblast, Vene NFSV) oli Eesti töölisliikumise tegelane ja poliitik ning Nõukogude riigitegelane. Unt tegutses aastaid Pärnumaa poliitikas, olles nii Pärnu maavalitsuse liige ja kümmekond aastat Pärnu linnavolikogu liige. Enne Teist maailmasõda oli Unt IV ja V Riigikogu ja I Riigivolikogu liige ning 21. juunist 1940 Varese valitsuse siseminister.[3]

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Unt sündis 22. jaanuaril 1898 Pärnus töölise pojana. Ta lõpetas Pärnu linna algkooli ja poeglaste gümnaasiumi.[4]

Vene kodusõja ajal töötas Unt 1919. aastal Saraatovi kubermangus ühe maakonna täitevkomitee riigikontrolli osakonna juhatajana, kuid riisus tšekistidelt väärtasju. Enne vahelejäämist põgenes ta valgekaartlaste juurde Denikini väkke ja revolutsiooniline tribunal mõistis Undi tagaselja surma. Denikini armee lagunedes põgenes Unt Balkanile.[5][6]

1920. aastal naasis ta Eestisse ning astus Eesti Sotsialistlikku Tööparteisse (ESTP), oli partei vasakpoolse tiiva üks juhte. Oma vasakpoolsete kalduvuste tõttu tekkisid tal parteis mitmeid lahkhelisid.[7] Ta töötas Pärnu maavalitsuse tervishoiu- ja hoolekande osakonna juhatajana ja oli kümmekond aastat Pärnu linnavolikogu liige.[4] 1934. aasta 15. märtsist vabastati ametikoha kaotamise tõttu ajutiste maavalitsuste liikme ametist[8] Kuni 1934. aasta augustini oli Unt Pärnu linnavolikogus sotsialistide rühmas.[9]

Aastatel 1929–1937 oli Unt IV ja V Riigikogu koosseisu liige.[5] Aastatel 1938–1940 oli Unt I Riigivolikogu koosseisus.[10]

Maksim Unt oli juba 1930. aastate algusest olnud NSV Liidu saatkonna informaator.[5][11] Koos Erich Tarkpeaga korraldas Unt 1933. aastal Pärnu ehitustöötajate üldkoosoleku, "ühisväerinde" kava. Kava lööklaused olid üks-ühele üle võetud Kommunistliku Internatsionaali 12. pleenumi istungist. 1934. aasta juunis-juulis organiseeris Unt Pärnu tööliste streiki ning sadamatööliste streigi puhkedes asus selle etteotsa, kuid streigi äravajumisel jätkas kihutustööd tööliste seas, lootes streikima saada ka saeveskitöölised ja muuta streigid üleriiklikeks.[12] Kihutustöö tõttu arreteeris Undi Poliitiline Politsei ning tema kodu läbiotsimisel leiti kiri, milles Unt palus endale saata kommunistlikku kirjandust. Lisaks tuli kohtus tunnistajate ärakuulamisel välja, et Unt on jaganud laiali veel keelatud kirjandust (näiteks ajakirju Kommunist, Naistööline, Proletariaat). Undi arreteerimine tekitas ärevust pahempoolsete Riigikogu liikmete seas, Aleksander Jõeäär saatis siseministrile ja riigivanemale protestikirju ning sama aasta 16. augustil vabastati Unt, kuigi kohtuprotsess tema vastu jätkus.[13][14] Kohtus Unt end süüdi ei tunnistanud.[7] 1935. aastal mõistis Viljandi Ringkonnakohus talle kuuekuulise vanglakaristuse kommunistliku kirjanduse levitamise ja riigivastases ässitustöö eest, kuid teda kui Riigikogu liiget ei olnud võimalik vanglas kinnipidamisega karistada. Ka pärast V Riigikogu volituste lõppu ei olnud teda võimalik arreteerida, kuna ta esitas arstitunnistuse südamehaiguse kohta.[15][16]

Tegevus siseministrina

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Nõukogude väed okupeerisid 17. juunil 1940 Eesti, hakati moodustama nukuvalitsust. Ždanovi käsul korraldas Unt 21. juunil Tallinnas tööliste demonstratsiooni.[11] 1940. aasta 21. juunil nimetati ta Johannes Varese valitsusse siseministriks.[2]

Siseministrina korraldas Unt Eesti Vabariigis neid reforme, mida NSV Liit temalt ootas. Esimene tegevus oli siseministeeriumile alluvate korrakaitseasutuste juhtkonna väljavahetamine. Juba esimeste päevade jooksul arreteeriti politseitalituse abidirektor Konstantin Kirsimägi ning Poliitilise Politsei Tallinna komissar Julius Edesalu. Minister ise tõi oma peamiste sihtidena välja "mõnede seniste kõrgemate ametnikkude tagandamise" ja "siseministeeriumi aparaadi ümberkorraldamise."[17]

Võimule saades hakkas Unt korraldama relvade kodanikelt äravõtmist.[17] Suleti Isamaaliit ja Kaitseliit.[18] Unt võttis sihikule ka omavalitsuste reformi – esmajärjekorras oli kavas muuta maavanemate ameti funktsiooni ja isikute koosseisu. 31. juulil anti välja vallaseaduse täiendus, millega võis siseminister vabastada ametist vallavanemaid, ning Unt kasutaski seda võimalust ning vallandas ametist kõik vallavanemad ja nende abid kohe, kui neile oli asendaja leitud. Siiski võttis tihti asendaja leidmine aega, mistõttu püsisid paljud vallavanemad võimul kuni 1941. aasta jaanuari haldusreformini.[17][19]

Unt vastutas ka Pärnu rannahotelli ümberkorraldamise eest tööliste puhkekoduks, mida ta nõudis juba kolm päeva pärast ministriks määramist. Unti võeti kuulda ning uue nimega Eesti ametiühingute keskliidu puhkekodu avati 7. juulil 1940.[20] 1. juulil piiras Unt alkoholi müüki Eesti piires (v.a õlu ja vein).[21] Unt väitis end olevat taastanud ka "ajakirjanduse vabaduse," (samas ajakirjanikele mainides, et Unt loodab ajakirjandust mõistvat vältida paanikat tekitavate uudiste kirjutamist).[17] 29. juunil rehabiliteeriti poliitiliselt represseeritud isikud, kuigi sisuliselt puudutas dekreet vaid kommuniste.[22] 31. juulil 1940 keelati üliõpilasorganisatsioonide tegevkonventide tegevus.[23]

1940. aasta 5. juulil välja kuulutatud valimistel osales ka Unt, kandideerides ainsa lubatud kandidaadina 33. valimisringkonnas (Vana-Pärnu, Sindi ja Mõisaküla), osutudes valitud ka II Riigivolikogu koosseisu.[24] 1940. aasta juulis astus Unt Eestimaa Kommunistlikku Parteisse.[25]

27. juulist 15. augustini 1940 oli presidendi kohusetäitja Johannes Vares Moskvas ning Unt siseministrina täitis presidendi ülesandeid. Sellel positsioonil andis 5. augustil Unt dekreedi, kuulutades välismaalt tagasi tulemata riigiteenijad riigireetjateks ning nõudis nende mahalaskmist ja vara konfiskeerimist. Samuti lubas dekreet karistada selliste riigiteenijate pereliikmeid.[26]

Unt oli Elmar Tambeki ja Villem Saarseni väidetel üks president Pätsi ja Laidoneri küüditamise korraldajatest. 30. juulil läks Unt Kloostrimetsa tallu Pätsi pere juurde, et kõigepealt pakkuda võimalust Eestist lahkuda, kuna Undi väitel oli Eestis atentaadioht Pätsile suur, Pätsi Eestist lahkumise keeldumise peale öeldi Pätsile lihtsalt, et ta saadetakse paari tunni pärast NSV Liitu.[5][27] Samuti olevat Unt ilmunud Laidoneri tallu (Viimsi mõisa) relvastatud meestega ja teatanud, et mõne tunni pärast viiakse ta abikaasaga rongijaama.[28]

Tegevus Eesti NSV-s

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis sai temast 25. augustist uue ENSV valitsuse liige, ning Unt määrati Eesti NSV töö rahvakomissariks. Samuti jätkas ta oma tööd ümberkorraldatud Eesti NSV I Ülemnõukogus.[29]

Unt arreteeriti 22. mail 1941 Tallinnas, süüdistatuna väärisvarade varguses (viidates tõenäoliselt tema tegevusele Saraatovi kubermangus Vene kodusõja ajal, mis oli tulnud ilmsiks). Talle mõisteti 7. juulil 1941 NSVL ÜK Sõjakolleegiumi otsusel kõrgeim karistusmäär riigivara suuremahulise varguse ja kontrrevolutsioonilise tegevuse eest, lasti maha 30. juulil 1941. Nõukogude kohus rehabiliteeris Undi 3. detsembril 1991.[30]

Kurioosumid

[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aastal avastas president Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts, et presidendi ja tema perekonna küüditamist 30. juulil 1940 juhtinud Maksim Undi nimi oli kantud Eesti Vabariigi represseeritud Riigikogu liikmetega ühisele mälestustahvlile, mis oli kinnitatud Riigikogu hoone seinale. Olukord tekitas Eesti ühiskonnas poleemikat ning sellele järgnes avalik arutelu teemal, kas Nõukogude võimu toetanud Eesti riigimehed peaks saama meedias sellist tähelepanu.[31][32]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Riigikogu erakorraliselt kokku ei kutsuta". Päevaleht. 13.07.1934.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Kujundati uus wabariigi walitsus". Päewaleht. 22.06.1940.
  3. ↑ "Kujundati uus wabariigi walitus". Päewaleht. 22.06.1940.
  4. ↑ 4,0 4,1 "Uued mehed Toompeal". Maa Hääl: maarahva ajaleht. 26.06.1940.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Peep Varju (02.06.2017). "Eesti Vabariigi tõelised riigireeturid – Vares, Andresen, Semper ja teised juunikommunistid". Kultuur ja Elu: rahvuskultuuri ajakiri.
  6. ↑ Pekka Erelt (04.12.2019). "Häda ministri pärast ehk kuidas vanasti Kingodele kinga anti". Eesti Ekspress.
  7. ↑ 7,0 7,1 "Rkl. M. Unt süüpingil". Kaja (nr 104). 4. mai 1935. Lk 11.
  8. ↑ Maawalitsuste kooseisud 3-liikmelisteks., Päewaleht, nr. 69, 11 märts 1934
  9. ↑ "Pärnu linnavolikogu koosolek". Vaba Sõna: rahvuslik informatsioonileht ilma erakondliku kuuluvuseta. 26.08.1934.
  10. ↑ "Juhatus ja liikmed". Riigikogu. 10.09.2021. Vaadatud 01.07.2022.
  11. ↑ 11,0 11,1 "Karl Soonpää päevik 21. juunil 1940. aastal". ERR. 21.06.2020.
  12. ↑ "Pärnus organiseeriti üleriikliku streiki". Uudisleht. 5.07.1934.
  13. ↑ "M. Unt wabastati". Vaba Maa: Pärnu väljaanne. 17.08.1934.
  14. ↑ "Riigikogu erakorraliselt kokku ei kutsuta". Päewaleht. 13.07.1934.
  15. ↑ "Rahwasaadik ei taha minna wanglasse". Rahvaleht (nr 3). 7. jaanuar 1938. Lk 8.
  16. ↑ "Rkl. M. Unt 6 kuuks wangimajja". Kaja (nr 105). 6. mai 1935. Lk 5.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 "Tagandamist siseministeeriumi kõrgemas ametnikkonnas". Maa Hääl: maarahva ajaleht. 26.06.1940.
  18. ↑ "Isamaaliit suletakse—Kaitseliit likvideeritakse". Järva Teataja. 26.06.1940.
  19. ↑ Vikerhommiku 2. intervjuu. 31.07.2015.
  20. ↑ Karoliine Aus (17.07.2017). "Supelsakste meelispaik Rannahotell". Pärnu Postimees.
  21. ↑ "Õlu ja wein jälle wabaks". Põhja Kodu. 01.07.1940.
  22. ↑ Andres Adamson (18.08.2017). "Ajaloolane: ka vapsid ise pidasid end fašistideks". Postimees.
  23. ↑ Toomas Hiio (17.06.2020). "«Aga meie tahame selle maa keelele ja meelele igavikku»". Postimees.
  24. ↑ "Eesti noorim rahvaesindus". Uudisleht (nr 186). 17.07.1940. Lk 7.
  25. ↑ "Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi juhid ENSV Rahvakomissaride Nõukoqu". Sakala. 30.08.1940. Lk 4.
  26. ↑ "Kuidas välismaale jäänud diplomaate ähvardati". Õhtuleht. 05.08.2016.
  27. ↑ Elmar Tambek (22.02.1992). "Tõus ja mõõn 6". Päevaleht.
  28. ↑ Villem Saarsen (19.06.1949). "Kindral Laidoneri küüditamine". Välis-Eesti.
  29. ↑ "Uus ENSV valitsus". Lõuna-Eesti. 26.08.1940. Lk 1.
  30. ↑ "Жертвы политического террора в СССР". Международным обществом «Мемориал». Vaadatud 29.06.2022.
  31. ↑ "Vabariigi President näituse KGB & STASI - totaalse võimu tööriistad avamisel Rahvusraamatukogus 3. aprillil 2001". Vabariigi Presidendi Kantselei. 2001. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. juuni 2015. Vaadatud 21. juunil 2015.
  32. ↑ Vello Helk (20.09.2000). "Küüditamine kui heategu?". Vaba Eesti Sõna.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maksim_Unt&oldid=6762020"