Magnus (Saksi)

Magnus (u. 1045 – 23. august 1106) oli Saksi hertsog aastatel 1072–1106. Ordulfi ja Wulfhildi vanema poja ja järglasena oli ta viimane Billungitest.

Mäss

1070. aastal, enne hertsogiks saamist, ühines ta Baieri hertsogi Otto von Northeimiga mässus Saali dünastiast keiser Heinrich IV vastu. Ottot süüdistati vandenõus mõrvata kuningas ja otsustati, ta peab võitlema oma süüdistajaga. Hertsog küsis eskorti kohtumispaigale ja tagasi. Kui sellest keelduti, keeldus ta ilmumast ja sellest tulenevalt jäeti Baierist ilma, samal ajal tema Saksimaad rüüstati. Mäss suruti maha 1071. aastal ja Magnus tabati. Magnus pandi vangi Harzburgi lossi, imposantsesse keiserlikku kindlusesse, mis põletas nii Saksi vabadusi. Teda ei vabastatud peale tema Saksi hertsogkonna troonile saamist enne, kui vabastati 70 Lüneburgis tabatud švaabimaalast.

Esimene Langensalza lahing

1073. aastal hävitati Harzburg ja see tekitas Heinrichis viha. Ta uuendas taas konflikti Saksimaaga. Esimeses Langensalza lahingus 1075. aastal tabati Magnus taas. Pärast vabastamist ühines ta Švaabimaa hertsogi ja vastukuninga Rudolf von Rheinfeldiga ning osales Mellrichstadti lahingus (7. augustil 1078), kus ta päästis Rudolfi elu. Kuid tema ja saksid ei toetanud kunagi täielikult Švaabimaa Rudolfit ja ta leppis Heinrichiga ära, võideldes isegi kuninglikes jõududes slaavlaste vastu.

Pärand

Magnus oli Bremeni peapiiskopi Adalberti kibestunud vaenlane, kelle tooli ta korduvate rüüsteretkedega ahistas. 1106. aastal, Heinrich IV-ga samal aastal ta suri. Tema hertsogkond anti Lothar von Supplinburgile ja tema maad jaotati tema tütarde vahel abielust Béla I tütre Sophiaga (abiellus 1071), minnes seega Wulfhilde (1075–1126) kaudu, kes abiellus Baieri hertsogi Heinrich IX-ga, Welfidele, ja Eilika (1080 – 16. jaanuar 1142) kaudu, kes abiellus krahv Otto von Ballenstedtiga, Askaniatele.