Mafia: The City of Lost Heaven

Mafia: The City of Lost Heaven
Arendaja	Illusion Softworks
Disainer	Daniel Vávra
Mootor	LS3D engine
Viimane versioon	1.2 (8. august 2005)
Platvorm	PC, PS2, Xbox
Väljalaskeajad	29. august 2002
Žanr	Third Person Shooter Driving
Meedia	CD (3), DVD (1)

"Mafia: The City of Lost Heaven" on kolmanda vaate tulistamise tüüpi arvuti- ja videomäng. Mäng anti välja 2002. aastal esmalt personaalarvutile, kuid 2004. aastal porditi ka Sony PlayStation 2-le ja Microsoft Xboxile. Mängu arendas Tšehhi päritolu Illusion Softworks ja turustamisega tegeles Gathering of Developers.

Teos lubab mängijal võtta gängsteri rolli, kes peab täitma mitmeid missioone, et oma kuritegelikul karjääriredelil edasi jõuda. Mäng sai suure kriitika ja tähelepanu osaliseks ja 2008. aasta märtsi seisuga oli müüdud 2 miljonit legaalset eksemplari. 21. augustil 2007 teatas Take-Two Interactive Leipzigi Games Conventionil, et "Mafia II"[3] on tulekul ja juba Illusion Softworksi kätes, arenduses. Järg jõudis poelettidele 2010. aasta augustis.

"Mafiat" võrreldakse tihti suursarjaga "Grand Theft Auto" – ainus, mis neil siiski sarnane on, on asjaolu, et mõlemas jaguneb tegevus laias laastus "autosõiduks ja tulistamiseks".

Mängitavus

"Mafia" mängitavus koosneb sõitmisest, peamiselt lihtsast linnasõidust erinevate asukohtade vahel, aga ka tagaajamistest ja võistlustest; ülejäänud osa mängust moodustab jalgsi n-ö kolmanda isiku otsimine ja tulistamine – kõik ühendatuna haaravate videoklippidega. Lisaks fotorealistlikule linnale ja suurele asulavälisele alale, "countryside", sisaldub mängus veel mitmeid detailse sisekujundusega kohti nagu lennujaam, muuseum, kirik, hotell, mahajäetud vangla, restoran ja Don Salieri baar. Samuti on kasutusel muutlik ilmastik ja ööpäevaringne ajastus.

"Mafia" pakub mängijatele sõitmiseks 51 klassikalist ameerika autot 1920. ja 1930. aastatest, lisaks veel 19 boonusautot (millest 5 on klassikalised võidusõidumasinad), mis on lukust avatavad pärast mängu peamise osa läbimist ja uue mängumoe avanemist. Lisaks tutvustatakse mängijale autosid järk-järgult – alguses ilmuvad tänavatele 1920. aastate autod ja hiljem juba 1930. aastate autod. Samuti saab mängija kasutada linna ühistransporti – trammi ja rongi.

Tähelepanu väärivad autode vigastamise mudelid. Väiksemad ja õrnemad autod kannatavad palju vähem kahju ja lähevad kiiremini katki ning plahvatavad, samas kui suuremad ja tugevamate kereplekkidega autod peavad kauem vastu. Veelgi realistlikumaks teevad mängu väikesed nüansid nagu näiteks võimalus kütusepaaki auku tekitada, mootori ülekuumenemine, käigukasti purunemine, sidur, lukustatavad uksed, kütusekulu jne. Paljusid väliseid keredetaile (aknad, rattad, esituled, stanged) saab füüsiliselt eemaldada – õnnetuse või kokkupõrke tagajärjel, lüües pesapallikurika või teiste samalaadsete relvadega, ja ka neid tulistades. Autoõnnetus põhjustab ka mängu tegelastele füüsilisi vigastusi ja nad kaotavad "elusid".

Seadus ja kord

Lost Heaveni politseijaoskond jälgib mitmete seaduste järgimist linnas. Kui neid seadusi rikkuda ja politseijõud seda näevad, siis nad reageerivad sellele vastavalt asjaoludele. Rikkumised jaotuvad kergeteks ja rasketeks rikkumisteks. Kergete rikkumiste (punase fooritule alt läbisõitmine, kiiruse ületamine) korral trahvib politsei mängijat ja annab hoiatuse (kuni 1000 dollarit vabasõidu ajal, mängu missioonide ajal ei ole rahalisi vahendeid). Raskete rikkumiste (tänavakaklus, politsei eest ärakihutamine, avalikult relva kandmine jne) korral võib mängijat oodata arest või isegi tulevahetus politseiga kuni surmani. Neli järjestikust kerget rikkumist kvalifitseeruvad raskeks rikkumiseks. Politseijõudude arv suureneb vastavalt mängija vastuhakule, viimane tase kujutab endast hästi relvastatud politseinike ja teeblokaadide ilmumist, kus politseinikud tulistavad mängijat oma soomustatud autode varjust. Paljud väärteod ja liikluseeskirjade rikkumised, mis loogiliselt peaksid olema karistatavad, nagu eesõiguse ja sissesõidu keeldude märkide eiramine, kõnniteel- või vastassuunas sõitmine, ei mõjuta kuidagi politsei käitumist. Küll aga ehmatavad jalakäijad end poolsurnuks, kui kõnniteel sõidab auto.

Olustik ja süžee

Mängu tegevus toimub 1930. aastatel suures Lost Heaveni linnas – see on linn, mis on tõenäoliselt New Yorgi linna, New Jersey ja Chicago segu samast ajast.

Kuigi stsenaarium ei pärine otse ühestki filmist, teatud nimed nagu Paulie, tegelaste näod ja karakterid, loo stiil ja tempo, ja paljud teemaelemendid näivad olevat tugevalt mõjutatud ja inspireeritud 1990. aasta Martin Scorsese filmist "Omad poisid" ja 1972. aasta Francis Ford Coppola filmist "The Godfather" ("Ristiisa"). Mängu DVD karbi kaanel ilutsev kiri: "Welcome to the game of the greatest 1930s gangster film Scorsese never made." võiks jämedalt tõlkes kõlada: "Tere tulemast 1930. aastate parimasse gängsterifilmi, mis Scorsesel jäi tegemata."

Mängu heliribal (soundtrack) on kasutatud peamiselt muusikat, mille on sisse mänginud Praha Böömi Sümfooniaorkester, aga ka lugusid Mills Brothersilt, Django Reinhardtilt ja Duke Ellingtonilt.

2K Czechilt ilmus 2010. aasta augustis lubatud järg "Mafia II".

Heliriba

"Belleville" – Django Reinhardt – "Central Islandi" muusika
"Caravan" – The Mills Brothers – "Oakhilli" muusika
"Cavalerie" – Django Reinhardt – "Little Italy" muusika
"Chinatown, My Chinatown" – The Mills Brothers – "Chinatowni" muusika
"Echoes of France" – Django Reinhardt – "Oakwoodi" muusika
"Minor Swing" – Django Reinhardt – "New Arki" muusika
"The Mooche" – Duke Ellington – "Works Quarteri" muusika
"Vendredi 13" – Django Reinhardt – "Down Towni" muusika
"Douce ambiance" – Django Reinhardt – "Countryside'i" muusika
"Jet Black Blues" – Lonnie Johnson – "Countryside'i" muusika
"Coucou" – Django Reinhardt – muusika laeva peal (missioon "Happy Birthday")
"Gravesend" – Lordz Of Brooklyn – lõputiitrite taustamuusika
"Sing It 'Way Down Low" – Louis Prima – muusika lennujaamas (missioon "Omerta")

Välislingid