Macintosh 128K

Macintosh 128K

Macintosh 128K, algse nimega Apple Macintosh, oli esimene Apple Computer, Inc.-i valmistatud Macintoshi tooteliini arvuti. Macintosh tuli müüki 24. jaanuaril 1984 ja see oli esimene majanduslikult edukas laiatarbearvuti, millel oli hiir ja graafiline kasutajaliides. Macintoshi tehnilise lahenduse keskseks ideeks olid uudsed kasutusvõimalused: korpusele oli arvuti teisaldamise lihtsustamiseks kinnitatud käepide, müra vähendamise eesmärgil ei olnud arvutil ventilaatorit ja tarkvara põhirõhk oli graafilise liidese kasutamisel. Macintoshi esitleti esimest korda Ridley Scotti 900 000 USD eelarvega telereklaamis "1984", mida näidati muuhulgas ka Super Bowl XVIII teleülekande vahepalana. Macintoshi turuhind oli 2495 dollarit, müües algselt hästi (70 000 eksemplari 3. maiks 1984), kuid hilisemad müüginumbrid langesid. Pärast algse Macintoshi järeltulija Macintosh 512K müüki tulekut nimetati eelmainitu ümber kui Macintosh 128K.

Tarkvara

Macintoshiga koos tuli Apple välja operatsioonisüsteemiga System (mis hiljem nimetati ümber Mac OS-iks) ja failihalduriga Finder, mis on mõlemad otsesed eelkäijad tänapäeval Apple'i arvutites kasutatavale tarkvarale. Mõlemad süsteemi tarkvara kesksed komponendid said Macintoshi tootmise jooksul kolm versiooniuuendust. Apple soovitas Macintoshiga kasutada versioone System 2.0 ja Finder 4.2, kõige uuemad Macintoshiga ühilduvad versioonid olid System 3.2 ja Finder 5.3. System 4.0 turustati 800K flopiketastel, mis ei olnud Macintoshiga kasutatavad.

Arvutiga anti kaasa programmid MacPaint ja MacWrite, tuntumad laiatarberakendused olid MacProject, MacTerminal ja Microsofti väljatöötatud Word. Programmeerimiskeeltest olid saadaval MacBASIC, MacPascal ja Macintosh 68000 Development System. Kuna graafilised liidesed olid tavakasutajale uued, oli lisaks tavalisele kasutusjuhendile Macintoshil ka kassetile lindistatud audiogiid, mis tutvustas nii süsteemi ennast kui ka seotud tarkvara.

Riistvara

Macintoshi tehnilise lahenduse keskseks ideeks oli taskukohane graafiline liides. Varasemad sarnased süsteemid olid hinnaklassis 10 000 USD, olles seega keskklassi kui sihtrühma jaoks liiga kallid. Selle eesmärgi tulemiks oli optimeeritud disain, mis pakkus konkurentidega võrreldes sama või paremat jõudlust, ohverdades selle nimel aga arvuti komponentide väljavahetamise võimaluse.

Protsessor ja mälu

Arvuti keskseks komponendiks oli 16-bitise andmesiini kaudu 128 kB DRAM-iga ühendatud Motorola 68000 mikroprotsessor. Süsteemi kasutada oli ka 64 kB püsimälu kiip, andes kogu mälumahuks 192 kB, kuid 22 kB mälust oli püsivalt eraldatud kuvari puhvrile. Tavakasutajal ei olnud võimalik RAM-i lisada ega välja vahetada ja vahemälu vähene maht oli tihti tarkvara pudelikaelaks, eriti multimeediaga seotud rakendustes.

Ekraani puhvri kuvamise ajal omasid mikroprotsessor ja video kontroller ligipääsu vahemälule kordamööda, vaheldumisi iga nelja protsessori tsükli tagant, horisontaal- ja vertikaalhälvitussüsteemi algasendite taastamise ajal oli vahemälu protsessorile kättesaadav ilma piiranguteta. Selline arhitektuuriline omapära tagas graafilise liidese sujuva töö, kuid mälu perioodiline kättesaamatus põhjustas paljude programmide töö aeglustumist kuni 35%. Tulemusena oli Macintosh hoolimata kõrgemast tuuma taktsagedusest tarkvara käitamisel konkurentidest aeglasem.

Lisaseadmed

Macintoshi sisseehitatud kuvar oli ühebitine mustvalge 9-tolline (23 cm) CRT-ekraan, ainus toetatud resolutsioon oli 512 × 342 pikslit, andes pikslitiheduseks 72 ppi (pikslit tolli kohta), millest ajapikku kujunes välja digitaalse trükitööstuse standard. Võrguseadmete ja muude lisaseadmete ühendamiseks olid ettenähtud kaks ebastandardset, riistvaralist käepigistust mitte toetavat RS-422 DE-9 jadaväratit märgistustega vastavalt "modem" ja "printer". Välise flopiseadme ühendamiseks oli ette nähtud 19-kontaktine D-sub-pistik. Hiir ja klaviatuur suhtlesid süsteemiga üle lihtsakoelise protokolli, võimaldades nii kolmandate tootjate väljatöötatud asendusseadmete kasutamist. Originaalklaviatuuril ei olnud sihipäraselt navigatsiooniklahve, eraldi asetsevaid numbriklahve ega funktsiooniklahve, sihiga suunata tarkvaraarendajaid keskenduma põhiliselt graafilise liidese kasutamisele. Eesmärgiks oli vältida klaviatuuripõhise juhtmehhanismiga programmide laia kasutust, soosides nii Macintoshi tehnilise lahenduse kesksele elemendile, graafilisele kasutajaliidesele keskendumist. Hilisemates, Macintosh 128K väljalasetes olid klaviatuuril ka navigatsiooniklahvid, hilisema põlvkonna Macintosh Plusiga kaasa müüdaval klaviatuuril lisandusid ka numbriklahvid. Sarnaselt oma eelkäija Apple Lisaga oli Machintoshi hiirel üks nupp. Kõrvaklappide kasutamiseks oli olemas standardne 3,5 mm monoväljund. Lisaseadmetena pakkus Apple Apple II jaoks välja töötatud modemeid kiirusega 300 ja 1200 bit/s. Algselt oli ainus saadaolev printer Apple'i enda toodetud ImageWriter, Macintoshi 72dpi ekraanist 144dpi WYSIWYG-kujutist trükkiv tindiprinter, hiljem lisandusid LaswerWriter ja muud printerid, mis suhtlesid süsteemiga AppleTalki, Apple'i sisseehitatud võrgusüsteemi kaudu.

Andmekandjad

Standardvarustusse kuulus sisseehitatud ühepoolne 400 kB 3,5-tollise flopiketta lugeja, mis ei jätnud arvuti sisemusse ruumi täiendavate andmekandjate paigaldamiseks. Macintoshi kasutatav operatsioonisüsteem Mac OS oli vähese muutmälu tõttu kettapõhine, kuid pakkus unikaalse lahendusena võimalust töötava operatsioonisüsteemiga flopiketast ajutiselt väljutada, sisestamaks mõnda teist disketti. Macintosh kasutas konkurentidest mahukamaid diskette, ühe flopi maht oli 400 kB, toonase konkurendi PC XT kasutatavate 5,25-tolliste diskettide maht 360 kB. Üks 400 kB ümbrikketas oli piisav hoiustamaks operatsioonisüsteemi Mac OS, ühte programmi ja mõningaid faile. Toonased keerukamad töökeskkonnad nõudsid efektiivseks opereerimiseks tihti dokumentide ja operatsioonisüsteemi eraldi andmekandjatele talletamist. See tõik koos piiratud uuendamatu vahemälu (128 kB) ja kettaruumiga (400 kB) aitas kaasa väliste flopiketta lugejate kiirele populariseerimisele. Levinuim oli Apple'i toodetud 495 USD turuhinnaga Macintosh External Disk Drive, mis oli ehituslikult identne sisseehitatud disketi lugejaga ning töötas sama kontrolleri baasil. Kolmandate tootjate välised kõvakettad olid tunduvalt kallimad ja suhtlesid enamasti vastavalt Apple'i spetsifikatsioonile süsteemiga üle aeglasema jadavärati, kuigi leidus ka tootjaid, kelle kettad kasutasid kiiremat ebastandardset flopi porti. Macintosh 128K töötas ainult Apple'i väljatöötatud failisüsteemi Macintosh File Systemiga.

Jahutus

Pakkumaks konkurentidest eristumiseks vaikselt töötavat arvutit ei olnud Macintoshil ventilaatorit ja kogu süsteemi jahutamine oli abistamata soojusülekande põhine. See lähenemine, millest Steve Jobs keeldus taandumast kuni Macintosh SE turuletulekuni aastal 1987, viis paratamatult ajapikku süsteemi ülekuumenemiseni ja oli tüüpiliseks Macintoshide tehniliste tõrgete põhjuseks.

Mudelid

Algse väljalaske nimi oli Apple Macintosh. Järgmise mudeli, Macintosh 512K eristavaks tunnuseks oli originaalse Macintoshi ühe suurema puuduse lparandamine ehk suurem mälumaht, pakkudes varasema 128 kB muutmälu asemel 512 kB. Macintosh 512K turule tulekuga nimetati algne Macintoshi tooteliin ümber Macintosh 128K-ks. Macintosh 128K ja Macintosh 512K olid müügil paralleelselt, eelmainitu kui odavam alternatiiv uuemale. Kuigi originaalne Macintosh ja Macintosh 128K olid kasutajale funktsionaalsuse poolest identsed, oli nende riistvara erinev: Macintosh 128K töötas Macintosh 512K-s kasutatava peamise trükkplaadi alusel, tehes nii kahe erineva mudeli tootmise oluliselt soodsamaks. Kuigi vahemälu ja muud komponendid olid jätkuvalt otse trükkplaadile joodetud ja nende eemaldamine rikkus garantii tingimusi, pakkus uus trükkplaadi tehniline lahenduse paremat juurdepääsu ja seega ka võimalust arvuti komponente muude tootjate toodangu vastu vahetada.

Suurendatud mälu maht tõi Macintoshi turule kui tõsisema praktilise, mitte ainult uuendusliku konkurendi, kuna uuematel mudelitel oli võimalik kasutada palju suuremahulisemaid rakendusi, näiteks levinud arvutustabelihaldus programmi Microsoft Multiplan.

Uuendamine

Macintosh 128K ei olnud kasutaja uuendatav ja korpuse avamine muul viisil kui Apple'i ametlikus esinduses sealse töötaja poolt tühistas Apple'i antud garantii. Kõik lisaseadmed olid välised, sealhulgas ka MacCharlie, mis võimaldas IBM PC tüüpi arvutitega ühilduvate seadmete kasutamist. Kõik sisemised komponendid olid trükkplaadile joodetud, jätmata ruumi täiendavatele siinidele, millest tulenevalt nõudis arvuti tehniliste parameetrite uuendamine kas emaplaadi väljavahetamist, mis oli hinnaklassis võrreldavas mastaabis mõne odavama arvuti ostmisega, või kolmandate tootjate pakutavate uuenduste ostmine ja paigaldamine, mis oli sarnaselt kallis ja tühistas ühtlasi arvuti garantii.

Apple pakkus Macintosh 128K-le esindustes ametlike uuendustena emaplaadi vahetust hinnaga 995 USD, mis muutis Macintosh 128K tehniliselt identseks uue mudeliga Macintosh 512K, sisemise flopiketa lugeja vahetust 800K disketi lugeja vastu (koos püsimälu uuendusega) ja hiljem ka emaplaadi vahetust koos korpuse osalise välja vahetamisega, mis võimaldas süsteemi tehnilised parameetrid võrdsustada hilisema mudeliga Macintosh Plus. Kõiki ametlikke uuendusi sai osta korraga või ükshaaval, kuid kõrge hinna tõttu oli Macintosh 128K levinumaks uuenduseks ainult emaplaadi vahetus suurema muutmälu omandamiseks. 128K vähene muutmälu välistas mahukate rakenduste kasutamise, millest tulenevalt polnud algne Macintoshi mudel tarkvaraarendajate seas kuigi populaarne, lisatav mälu tegi aga kasutatavaks suure hulga olemasolevaid programme ja seadis uute rakenduste loomiseks arendajatele vähem piiranguid. Sisemise flopiketta lugeja uuendamisega kaasnev püsimälu uuendus võimaldas kasutada ka mahukamaid väliskettaid, millega originaalne mudel ei olnud ühilduv.

Allkirjad

Omapärase lisana olid algse Macintoshi korpuse siseküljele jäädvustatud alates 1982. aastast Macintoshi väljatöötamises osalenud tiimi liikmete allkirjad. Korpusele jäädvustatud nimed olid Peggy Aleixo, Colette Askeland, Bill Atkinson, Steve Balog, Bob Belleville, Mike Boich, Bill Bull, Matt Carter, Berry Cash, Debbie Coleman, George Crow, Donn Denman, Christopher Espinosa, Bill Fernandez, Martin Haeberli, Andy Hertzfeld, Joanna Hoffman, Rod Holt, Bruce Horn, Hap Horn, Brian Howard, Steve Jobs, Larry Kenyon, Patti King, Daniel Kottke, Angeline Lo, Ivan Mach, Gerald Manock, Mary Ellen McCammon, Vicki Milledge, Mike Murray, Ron Nicholson Jr, Terry Oyama, Benjamin Pang, Jef Raskin, Brian Robertson, Dave Roots, Patricia Sharp, Burrell Smith, Bryan Stearns, Lynn Takahashi, Randy Wigginton, Linda Wilkin, Steve Wozniak, Pamela Wyman ja Laszlo Zidek; lisaks oli seal kaks nime, mille kohta andmed puuduvad.