Lysistrate

Marmorist kreeka hauasteel aastaist 350-325 eKr Lysistrate nimega

"Lysistrate" (vanakreeka Λυσιστράτη Lysistrátē) on Aristophanese komöödia 5. sajandist eKr.

Taust

"Lysistrate" kanti ette 411. aastal eKr varakevadel lenaiadel. See oli Peloponnesose sõja kahekümnes aasta, samal aastal toimus Ateenas oligarhiline riigipööre, mida toetas rikkam elanike kiht. Rahva meeleolu oli demokraatia poolt, kardeti türannia taasteket. "Lysistrate" on üks kolmest Aristophanese näidendist, mis käsitleb sõda ja on tugeva sõjavastase hoiakuga – peategelase nimi tähendab 'sõjaväe laialisaatjat' (sõnadest λύσις lysis 'lahustamine' ja στρατός stratós 'sõjavägi').

Sisu

Komöödia algab Lysistrate ja Kalonike vestlusega. Kalonike esindab laisku hedonistlikke naisi, kes vajavad kindlat juhtimist ja eesmärki. Lysistrate, erakordne suure isikliku ja sotsiaalse vastutustundega naine, on kutsunud kokku naised sõdivatest Kreeka linnriikidest (ei mainita, kuidas ta selle saavutas), ja kui ta on kuulanud ära sõbratari arvamused naissoo kohta, hakkavad saabuma teised naistegelased. Spartalanna Lampito toetusel veenab Lysistrate naisi keelama meestele seksuaalset rahuldust, et lõpetada kaua kestnud Peloponnesose sõda. Naisi tuleb kaua veenda, ent lõpuks kinnitatakse kokkulepe veininõu ümber pika ja üksikasjaliku vandega, milles on üles loetud kõik seksuaalsed naudingud. Pärast vande lõppu kostab rõõmuhõise Akropoliselt – selle on hõivanud vanad naised ja võtnud enda valdusse riigikassa, milleta ei saa mehed kaua sõdida. Lampito lahkub mässusõnumiga oma maale ja teised naised sulguvad Akropolisesse, et oodata ära meeste vastus.

Saabub vanameeste koor, kandes puid, hagusid, tuld ja suitsevat tuhka ning ähvardades maha põletada Akropolise väravad, kui neid ei avata. Pärast nende sõnavõttu saabub vanade naiste koor, kes kannavad veenõusid. Algab sõnasõda (agoon) ja vaenupooled asuvad lahingusse, vesi kustutab tulekahju ja vanamehed kastetakse märjaks.

Saabub linnavõimude esindaja Probulos sküüdi vibuküttidega (=korravalvuritega). Ta kritiseerib naiste hüsteerilist loomust, veini- ja seksihimu, vaimustumist eksootilistest kultustest, kuid ennekõike süüdistab ta mehi nõrgas järelevalves naiste suhtes. Ta on tulnud riigikassasse hõbeda järele, et osta laevastiku jaoks aerusid ja ta utsitab sküüte väravat avama. Lysistrate sekkub ja ässitab naised omakorda nende kallale, ähvardades uue kähmlusega. Ta vestleb magistraadiga ja selgitab, kuidas naised tunnevad end sõja ajal, kui mehed teevad rumalaid otsuseid, mis mõjutavad kõiki, ja nende abikaasade arvamusi ei kuulata. Lysistrate annab talle oma loori ja kätte villakorvi ja ütleb, et sõda on nüüd naiste asi. Seejärel kirjeldab ta kahju, mida kannavad noored lasteta naised, kes peavad kodus vananema, sel ajal kui mehed on sõjas. Kui Probulos juhib tähelepanu sellele, et mehed vananevad samuti, tuletab ta talle meelde, et mehed võivad abielluda igas vanuses, samas kui naisel on vaid lühike aeg, enne kui teda peetakse liiga vanaks. Seejärel ehib ta magistraadi nagu surnukeha ja ütleb, et too on surnud. Nördinult tormab Probulos minema, et asjast teistele teatada ja Lysistrate naaseb Akropolisele.

Jätkub agoon vanameeste ja vanade naiste kooride vahel, kui Lysistrate annab teada tagasilöökidest - naised kipuvad koju igasugustel ettekäänetel. Pärast nende ümberveenmist läheb Lysistrate taas kindlusesse ootama meeste vastamist tema tegutsemisele.

Saabub üks mees, Kinesias, oma naiselt Myrrhinelt seksi nuruma. Lysistrate soovitab Myrrhinel teda vaevata ja naine hakkabki aset ette valmistama, viivitades seda igasuguste ettekäänetega. Lõpuks läheb ta üldse minema, jättes Kinesiase pettunult maha. Seejärel vanameeste koor põhjab ja neab naisi.

Saabub Sparta saadik suure 'teatepulgaga', mida tema riided vaevalt varjavad ja nõuab valitsuselt rahukõnelusi. Magistraat naerab sõnumitooja piinlikku olukorda, ent nõustub, et läbirääkimised peaksid algama. Võimuesindajad lahkuvad asja korraldamiseks.

Vanameeste ja vanade naiste koorid lepivad ja tantsivad ning laulavad koos. Rahuläbirääkimised algavad ja Lysistrate veenab Ateena ja Sparta linnriikide esindajaid leppima. Sel ajal kui saadikud temalt silmi ära ei saa, kritiseerib ta neid minevikus tehtud vigade pärast ja veenab neid ühtse Hellase tähtsuses. Lõpuks lahkarvamused võidetakse ja kõik pöörduvad koos rõõmsalt Akropolisele, et ühiselt pidutseda.

Mehed ja naised tantsivad koos ning kõik laulavad rõõmsat laulu tarkuse ja puhtuse jumalanna Athena kiituseks, kelle pühamu andis naistele komöödia sündmuste ajal varjupaiga ja kelle õnnistus on toonud kaasa näitemängu õnneliku lõppemise.

Teemad

Komöödias on kaks põhilist ideed, esiteks sõjavastasus, mida väljendab naiste "seksistreik", ja teiseks meeste ja naiste vahelise võimu probleem, mida käsitletakse agoonis. Tüüpilised Aristophanesele on kohad, kus parodeeritakse tragöödiat, näiteks mehe nutulaul, kui ta ei saa naisega magada. Spartalased kõnelevad oma murdes, mida Aristophanes parodeerib, komöödia on üsna rahvaliku keelega ja selles on palju obstsöönseid väljendeid.

Lavastused Eesti teatris

Lysistrate on Eestis mitmel korral lavale jõudnud:

• 1921. aastal "Lysistrata" nime all Estonia teatris (H. Kompuse tõlke järgi saksa keele vahendusel), lavastaja Erna Villmer
• 1996. aastal Nukuteatris, lavastaja Rednar Annus
• 1999. aastal Vanemuise teatris tantsu- ja sõnateatri sünteesina (A. Lille tõlke järgi), lavastaja Rachid Tika

Kirjandus

• Lysistrate (tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill). – Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Varrak, 2006. lk 206–261.