Loovtants

Loovtants on tants, mille eesmärk on õppida tantsuelementide kaudu tundma oma keha liikumisvõimalusi ja seda, kuidas neid kasutada.

Loovtantsu taust

Võime üldistavalt öelda, et loovtantsule pani aluse Isadora Duncan. Duncani eesmärk oli väljendada tantsutehnika demonstreerimise asemel oma sisemist loomust ja selle seotust liikumisega . Samal ajal tegutses Euroopas tantsu uuendaja Rudolf Laban. Selleks, et kogu tantsukunsti uues vaatenurgas mõista ja mõtestada, on antud kontekstis kõige tähtsam tema loodud liikumise analüüs (Laban Movement Analysis, LMA), kus ta toob tantsu mõtestamiseks ja analüüsimiseks välja neli suurt kategooriat: keha; pingutuse, mille alamfaktorid on ruum, kaal, aeg ja vool . On olemas mõningad fundamentaalsed ideed Laban’i töös, mis aitavad mõista keha baasliikumist ja moderntantsu esteetikat .

Loovtantsu eesmärk

Eesmärk on õppida tantsuelementide kaudu tundma oma keha liikumisvõimalusi. Kui lapsed kasutavad elemente iseenda loovaks väljendamiseks, siis see ongi loovtants, nad on loonud ühenduse enda sisemise olemuse ja tantsukeele vahel , ning selle saavutamiseks on soovitatav igas tunnis tuua esile üks tantsuelement . Anda võimalus katsetada, proovida . Pakkuda võimalust tantsuelementi kasutada . Tantsu võib kohata kõikjal. Selleks võib olla rõõmsameelne hüplemine, muusikasse seatud sammude jada, religioosne rituaal või kunstiteos . Loovtantsu puhul on oluline, et tantsija kasutaks enda vahetuks ja selgeks väljendamiseks sisemisi ressursse, loovas liikumises ei ole "õiget" ega "valet" ega ka kindlat tehnikat, mida omandada. Loovtantsus on väljenduslikkus liikumistehnikast olulisem .

Loovtantsu tähtsus

Loovtants on ainulaadne. See on ainus tegevus, milles kehaline liikumine toimub mittefunktsionaalse eneseväljendusena. See tegevus on terviklik, hõivates vaimu, keha ja hinge . Tantsides laps ei mängi, ei tegutse mingi vahendiga ega suhtle teistega – ta on kindlalt ja teadlikult keskendunud liikumisele . Tähelepanu keskendamise tulemusena avastavad lapsed loovtantsu kaudu nii mõndagi oma keha, vaimu, keele, mõtete, kujutlusvõime ja ideede kohta. Nad saavad teada, mida keha suudab teha, kuidas see on kokku pandud, millist jõudu ja energiat see omab. Lapse jaoks on oluline ennast tajuda kasvava, areneva olendina. Liikumine, kui loov väljendus mängib elus tähtsat osa, luues minapilti, kasvatades eneseteadvust ja enese iseseisva suunamise oskust. Igasse koolipäeva peaks planeerima aega, mil laps liigub vabalt, ning aega, mil tema liikumist suunatakse .

Loovantsu elemendid

• Ruum: isegi kui inimene on paigal, asub tema keha kindlas ruumipunktis. Kui ta liigub, on tema liikumisel suund, tasand, ulatus ja trajektoor ehk liikumistee. Ta kasutab konkreetset või üldist vaadet (fookust) .
• Keha: välimised osad- pea, õlad, rinnakorv, puusad, käsivarred, käelabad.
• Sisemised osad: süda, kopsud, lihased, luud, liigesed.
• Keha kujud: kurviline, sirge, nurgeline, sümmeetriline, asümmeetriline
• Tasakaal: tasakaalus, tasakaalust väljas.
• Liikumisviisid: lokomotoorsed (paigal), mittelokomotoorsed (liikuvad)
• Aeg: liikumisel on põhirütm. Sel võib olla aktsent. Liikumisel on kiirus ja kestus. Nende ajaelementide kombinatsioon tekitab rütmilise kujundi ehk mustri .
• Jõud: Jõukasutuse muutudes teiseneb kogu liikumine. Näiteks võivad liigutused olla järsud, sujuvad, jõulised ja pehmed. Liigutus võib olla pingutatud, aga see võib ka vabalt voolata.

Bill T. Jones defineerib tantsu kui "tegevust ja kuju, mis on ühendatud ruumi ja ajaga selleks, et väljendada tundeid ja ideid" .

Somaatiline lähenemine ja kehaline tunnetus

Somaatilise lähenemise idee on õpetada nii, et õpilane oleks teadlik oma keha eripäradest ja oskaks neid kasutada. Somaatilises lähenemises pole vorme ega norme, mida peab täitma. Lähtuda tuleb iseenese tajust: sellest, kust liigutus algab ja kus lõpeb ja kuidas mõjub. Somaatiline liikumine küsib, miks ma liigun. Mis mind liigutab ? Kehaline tunnetus hõlmab kogu inimese organismi nii seest välja kui väljast sisse ja üldistavalt võib seda nimetada ka holistiliseks lähenemiseks. Holistiline õpetaja näeb inimest tervikuna. Kõik on vastastikustes suhetes ja tantsutunnis toimuv aitab õppijal teadlikult oma minapilti kokku panna .

Kehakogemuse üle reflekteerimine

Kui XX sajandil oli fookuses Ameerika kasvatusteoreetiku J. Dewey moto, et õppima peab läbi tegevuse, siis XXI sajandil võiks õppimine käia reflekteerimise kaudu. Reflekteerida võib õppimisprotsessi erinevate tegurite üle. Õpilaste ja kolleegide käitumise, klassiruumi asendi, inventari ja palju muu üle. Enda ja õpilase kehakogemuse üle reflekteerimine aitab õpetajal teadvustada oma tegemisi ja seda, kuidas õpilased tema pakutavat vastu võtavad . Kui õpetaja mõistab iseennast, suudab ta mõista paremini ka teisi.

Tantsuõpetuse eesmärk XXI sajandil

"Mis on tantsuõpetuse eesmärk tänapäeval? Kelleks me noori, lapsi ja täiskasvanuid koolitame? Professionaalseteks tantsijateks saab neist tõenäoliselt väga väike protsent. Küll aga saame aidata neil saada inimesteks, kes tunnevad end oma kehas hästi, tervelt ja nagu ütles Isadora Duncan, saavad võimaluse kogeda kunstilist eneseväljendust."

"Tants on nii palju asju! See võib olla rõõmuhüpe, muusikasse seatud sammude jada, religioosne rituaal või kunstiteos. See võib olla kõik, alates tuvipaari karglemisest kuni Anna Pavlova sureva luigeni."