Linnakirjandus
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Aprill 2024) |
Linnakirjandus (inglise keeles urban literature või urban fiction) on linnakeskkonda kujutav, linlikke teemasid käsitlev kirjandus. Linnakirjanduse hulka võib liigitada ka teosed, kus sündmustik on viidud linnakeskkonda.
Linn võib teoses figureerida kas reaalse või fiktiivse tegevuspaigana, kus sündmused aset leiavad (nt James Joyce’i „Ulysses“ kajastab tegelaskeskse romaanina inimkogemust linnas, Dublinis)[1]. Linn pole teoses vaid paik, kus sündmused toimuvad, vaid ka narratiivi aktiveeriv jõud, mis kujundab tegelastevahelisi suhteid[1]. Lisaks linnaolustiku kirjeldustele puudutab linnakirjandus linnaeluga seotud probleeme, nagu kokku ülerahvastatus, linnaelu anonüümsus, inimlik üksindus ja võõrandumine, kurnav ja rutiinne linnaruum jms[1].
Linnaruumi modernistlikku tunnetust võib leiduda eesti pagulaskirjandusest, kus linna vaadeldakse politiseeritult või siis nostalgilisest ja igatsuslikust vaatepunktist[2],[3]. Näiteks Karl Ristikivi romaan „Hingede öö“ (1953) kirjeldab Stockholmi unenäolise, reaalsusest irduva vaatepunkti kaudu; Bernard Kangro Tartu-teemalised romaanid, mis koosnevad kahest triloogiast: „Jäälätted“ (1958), „Emajõgi“ (1961), „Tartu“ (1962) ning „Kivisild“ (1963), „Must raamat“ (1965) ja „Keeristuli“ (1969)[3]. Romaan „Jäälätted“ pajatab 1930. aastate Tartu üliõpilaselust[3]. Kangro kirjutab Tartu linnast, mida peale II maailmasõda enam endisel kujul ei eksisteerinud, meenutades näiteks Tartu tänavaid, hooneid ja tudengikortereid nostalgilisest vaatepunktist[3].
Nõukogudeaegses Eestis avaldati samuti linnaainelist kirjandust, näiteks Mati Undi romaanis „Sügisball“ on tegevuspaigaks Tallinn, täpsemalt Mustamäe uusrajoon[4]. Romaani fookuses on linnaosale omased paneelmajad ja nendega seotud moderniseeruv elukeskkond, mille psühholoogiline mõju väljendub teoses Mustamäe elanikele üksilduse ja võõrandumise kaudu[4].
Kirjanduslikud linnauuringud
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjanduslikeks linnauuringuteks nimetatakse kirjandusteaduse suunda, mis vaatleb linna kujutamist ja linnaga seonduvaid teemasid kirjanduses[5]. Kui kirjandusliku linna uurimist võis varem seostada teiste humanitaarteaduslike distsipliinidega, nagu ajaloo- ja kultuuriuuringud, siis 2010. aastatel kujunes välja kirjanduslike linnauuringute suund[5].
Kirjanduslikes linnauuringutes on kesksel kohal sellised linnakirjanduse elemendid, mis rõhuvad „linlikkusele“, teisisõnu tunnustele, mis on omased vaid linnakeskkonnale ja -ühiskonnale[5]. Sellised tunnusjooned on näiteks kontingentsus ja simultaansus, linnakeskkonnale omane ruumitihedus, linnamaastiku variatiivsus, linlike objektide ruumiline paiknemine, samuti linnaolustiku funktsionaalsus ja linnade omavaheline sarnasus või erinevus. Kirjanduslikes linnauuringutes seostatakse linnu sageli reaalse linnamaastiku ja tegelike linnaruumidega. Mõnikord vaadeldakse kirjanduslikke linnu reaalselt eksisteerivate linnade kultuuriliste peegeldustena, teisalt võivad kirjanduslikud linnad olla tegelike linnade estetiseeritud rekonstruktsioonid[5].
Kirjanduslikud linnauuringud Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Linnakirjanduse uurimine sai Eestis tõuke 2010. aastail inspireerituna 2013. aastal Helsingi Ülikoolis toimunud kirjanduslike linnauuringute teemalisest konverentsist „City Peripheries / Peripheral Cities“ („Linnaperifeeriad / Perifeersed linnad“)[6]. Humanitaarteadusliku ajakirja „Methis“ linnauuringute teemalises erinumbris on linnaga seotud omaelulookirjutisi käsitlenud Marika Peekmann ja Reet Bender[6]. Ene-Reet Sooviku kultuurigeograafiast lähtuv artikkel vaatleb hävinenud linna Bernard Kangro Tartu-teemaliste romaanide näitel[6]. Mart Velsker kirjutab oma artiklis linnatroopidest sõjajärgses stalinismiaegses luules[6].
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]1. Levy, Diane Wolfe 1978. City signs: toward a definition of urban literatuure. Modern fiction studies, 24(1), 65–73.
2. Hennoste, Tiit 1993. Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. Vikerkaar, 10, 41-50.
3. Liiv, Toomas 1989. Bernard Kangro kirjanikuna. Looming, 1, 111-122.
4. Kurg, Andres 2010. Mustamäe inimlikustamine. Mati Undi „Sügisball“ 1070. aastate kriitiliste arhitektuuripraktikate taustal. "Sügisball": [9. juunil 2008 toimunud konverentsi "Sügisball" ettekanded ja valik varem ilmunud artikleid.] Harjumaa: Tartu Ülikooli kirjastus, 28-38.
5. Finch, Jason 2019. Kirjanduslikest linnauuringutest. Methis, 24, 10–28.
6. Ene-Reet Soovik; Elle-Mari Talivee 2019. Lähme linna kirjutama! Kirjanduslikest linauuringutest Eestis. Methis, 24, 5–9.