Liisa Pakosta
Liisa-Ly Pakosta (sündinud 3. septembril 1969 Tallinnas) on Eesti riigiametnik ja poliitik, alates 23. juulist 2024 justiits- ja digiminister, XV Riigikogu liige.
Ta on olnud Isamaa ja Res Publica Liidu liige, Riigikogu liige ja kuulunud Tallinna linnavolikokku. Aastatel 2015–2022 oli ta soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik ning 2022. aastal Muinsuskaitseameti peadirektor.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Liisa Pakosta on lõpetanud 1987. aastal Tallinna 7. Keskkooli ja 1993. aastal Tartu Ülikooli (ajalugu ja pedagoogika)[1]. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes muinsuskaitset ja lõpetanud Tallinna Restaureerimiskooli. Ta on pidanud loenguid Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Ülikoolis.[2]
Aastatel 1998–1999 oli ta Tallinna Muinsuskaitseameti juhataja.[3] Novembrist 1999 kuni detsembrini 2001 Tallinna abilinnapea (haridus, kultuur, sport, muinsuskaitse)[4].
Aastail 2004–2006 oli ta Suure Eesti Raamatuklubi juhataja ning 2006–2008 ajakirja Tehnikamaailm. Kodu ja Ehitus peatoimetaja.[viide?]
Liisa Pakosta sai seoses Ott Lumi tagasiastumisega 9. novembrist 2009 XI Riigikogu (2007–2011) liikmeks. Riigikogu juhatuse otsusega sai Liisa-Ly Pakosta XII Riigikogu (2011–2015) liikmeks alates 6. aprillil 2011 siseminister Ken-Marti Vaheri asendusliikmena. Riigikogus olles oli ta sotsiaalkomisjoni, hariduskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liige[5].
3. juulil 2015 nimetas Eesti sotsiaalkaitseminister Liisa Pakosta soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuks. Samal päeval teatas Pakosta, et esitas avalduse Isamaa ja Res Publica Liidust lahkumiseks. Tema ametiaeg algas 3. oktoobril 2015.[5] Samas kõlas ka etteheiteid, et Pakosta valiti võrdõigusvolinikuks IRLi poliitilise toe tõttu.[6][7]
Ta oli 1. juulist 2022[2] kuni sama aasta 16. oktoobrini[8] Muinsuskaitseameti peadirektor.
Ta kandideeris 2023. aasta valimistel erakond Eesti 200 nimekirjas Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 2 (Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosad) 1732 häält ning osutus valituks.
Ta kandideeris 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel, kogus 383 häält ning ei osutunud valituks.[9]
Liikmesus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2008 – Eesti Muinsuskaitse Ümarlaua liige, aseesimees
- Lastekaitse Liidu toetajaliige
- Eesti Lastevanemate Liidu eestseisuse liige
- Eesti Muinsuskaitse Seltsi liige
- Tallinna Männimudila Lasteaia hoolekogu liige
- Tallinna inglise Kolledži hoolekogu liige
- Berni Alpi karjakoerte tõuühingu liige
Liisa Pakosta kuulub Eesti Disainikeskuse nõukogusse.[2]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Liisa Pakostal on kolm tütart ja kaks poega.[3] Seitse aastat kestnud kooselust Toomas Uiboga on tal kaks ning kooselust Jaanus Reisneriga kolm last.[10]
Tema tütar Helena Maria Reisner on lapsnäitleja, kes mängis peaosa Moonika Siimetsa mängufilmis „Seltsimees laps“.[11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Universitas Tartuensis nr. 21/22 (1718/1719) 18. juuni 1993, lk. 4
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Muinsuskaitseameti peadirektorina alustab juulis 2022 tööd Liisa Pakosta. Riigikantselei tippjuhi konkursiveeb.
- ↑ 3,0 3,1 "Liisa Pakosta: enne muinsuskaitse juhiks saamist sain salapärase ähvarduskirja " Eesti Päevaleht, 17. juuni 2022
- ↑ Tallinna Linnavalitsuse koosseis läbi aegade. Tallinna Linnavalitsuse veebiportaal.
- ↑ 5,0 5,1 "Võrdõigusvolinikuks saab Liisa Pakosta" ERR, 03.07.2015 (vaadatud 04.07.2015)
- ↑ "Tsahkna ei näe Aaviksoo ja Pakosta uutes ametites probleemi: poliitik ei ole eluaegne vang" Delfi, 8. august 2015
- ↑ "Ossinovski: Pakosta teod on osa ebaausast mustrist" ERR, 5. oktoober 2022
- ↑ "Liisa Pakosta lahkub muinsuskaitseameti peadirektori kohalt" ERR, 3. oktoober 2022
- ↑ Euroopa Parlamendi valimiste detailne hääletamistulemus (11.06.2024). Valimised.ee. Kasutatud 12.06.2024, https://ep2024.valimised.ee/et/detailed-voting-result/index.html
- ↑ Liisa Pakostal sündis viies laps. Postimees/Elu24, 15.09.2010.
- ↑ Helena Maria Reisner. Eesti Filmi Andmebaas. Vaadatud 28.06.2020.