Mine sisu juurde

Liibanon

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia

Liibanoni Vabariik

araabia الجمهوريّة البنانيّة
Al-Jumhūrīyah al-Lubnānīyah
Liibanoni asendikaart
Riigihümn Koullouna Lilouataan Lil
Oula Lil Alam
Pealinn Beirut
Pindala 10 452 km² Muuda Vikiandmetes
Riigikeel araabia
Rahvaarv 5 261 372 (juuli 2021)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 503,4 in/km²
President vakantne
Peaminister Najīb Mīqātī
Iseseisvus 22. november 1943
SKT 51,844 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 8808 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Valuuta Liibanoni nael (LBP)
Ajavöönd maailmaaeg 2
Tippdomeen .lb
ROK-i kood LIB
Telefonikood 961

Liibanon on riik Lähis-Idas. Asub Vahemere idarannikul. Piirneb põhjas ja idas Süüriaga, lõunas Iisraeliga.

Liibanoni rahvuspuu on seeder.

Ajaloost

[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

64. aastal eKr annekteeris Rooma väejuht Pompeius Süüria koos praeguse Liibanoni piirkonnaga Rooma Vabariigi võimu alla. Rooma Keisririigi ajal kujunesid nüüdse Liibanoni, samuti Süüria ja suure osa Anatoolia alad kristluse keskuseks. Esimesed kristlased põgenesid roomlaste tagakiusamise eest nüüdse Liibanoni Qadisha orgu (2017. aasta seisuga elas selles orus kõige rohkem kristlasi). Kristliku usukon­na ühed liikmed maroniidid asusid 7.–9. sajandi jooksul elama Põhja-Liibanoni mägedesse.

7. sajandil vallutasid moslemitest araablased Süüria, hõivates kalifaadi alla ka piirkonna, kus paikneb tänapäeva Liibanon. Islam ja araabia keel muutusid ametlikult domineerivaks, kuid elanikkonna loobumine kristlusest ja assüüria keelest oli väga aeglane.[4]

Ristisõjad, mis toimusid 11.–13. sajandini, avaldasid piirkonna kristlusele olulist mõju, kuigi peale nende lõppu läksid alad taas moslemite kontrolli alla. Maroniidid kuulutasid usulist truudust Rooma paavstile. 1516. aastal sai Liibanon Osmanite riigi osaks ning tema valitsemist juhiti kaudselt kohalike emiiride kaudu. Osmanite võim kestis 17. sajandi lõpuni.[5]

18. ja 19. sajandil valitsesid piirkonnas vaheldumisi erinevad šiiidide feodaalsed perekonnad. Seda ajajärku Liibanonis iseloomustas üldiselt harmoonia ja rahumeelne kooseksisteerimine, kuigi esines üksikuid pingeperioode.[6]

20. sajandi esimene pool

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni alad said hävingu osaliseks Esimeses maailmasõjas, kui Osmanite riigi armee võttis nende üle kontrolli, häirides piirkonna varustamist ning konfiskeerides toiduaineid ja kariloomi, mis tõi lõpuks kaasa tõsise näljahäda. Sõja- aastatel suri nälga umbes 100 000 inimest Beirutis ja Mägi-Liibanonis.[7]

1919. aastal tegi maroniide esindav katolik patriarh Antiookus Pariisi rahukonverentsil ettepaneku liita Mägi-Liibanoni kristlikele aladele ka moslemite ja druusidega asustatud piirkondi. 1920. aastal kuulutati naabruses välja Süüria Araabia kuningriik, mis kehtestas kontrolli Liibanoni alade üle. Kuningriik lagunes samal aastal peale kaotatud lahingut Prantsusmaaga, kes oli huvitatud Liibanoni oma mõjuvõimu alla saamisest. San Remo rahukonverentsil 1920. aastal otsustati, et Osmanite poolt varem vallutatud Süüria ja Liibanon jäävad Prantsusmaa võimu alla, peale mida toimus ametlik territooriumide piirde määramine vastava lepingu alusel. 1. septembril 2020 loodi nn Suur-Liibanon, mis sai Rahvasteliidu mandaadi, kirjeldades Prantsusmaa ülemvõimu tingimusi. Suur-Liibanon ühendas Mägi-Liibanoni, Põhja-Liibanoni, Lõuna-Liibanoni ja Bekaa oru, keskusega Beirutis.[8] Liibanoni Vabariik kuulutati ametlikult välja 1. septembril 1926, mille aluseks oli Prantsusmaa põhiseadusest inspireeritud põhiseadus.

Teise maailmasõja ajal, kui Saksamaa oli okupeerinud Prantsumaa, saatis Suurbritannia valitsus oma väed Liibanoni ja Süüriasse, kartes Saksamaa kontrolli kehtestamist. Liibanonis toimusid valimised 8. novembril 1943. aastal, peale mida astus ametisse uus valitsus, mida britid toetasid diplomaatiliselt. Liibanoni valitsus tühistas ühepoolselt Rahvasteliidu mandaadi, mis oli antud Prantsusmaa kasuks. Prantslased nõustusid vastumeelselt Liibanoni iseseisvusega.[9]

24. oktoobril 1945 loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ning kuna nii Süüria kui ka Liibanon olid asutajaliikmed, lõpetati seaduslikult Prantsusmaa mandaat ülemvõimu osas mõlema jaoks ja saavutati nende riikide täielik iseseisvus.[10] Viimased Prantsuse väed lahkusid Liibanonist 1946. aasta detsembris.

Peale Iisraeli riigi väljakuulutamist algas 1948. aastal Araabia-Iisraeli sõda, milles osales teiste araabia riikide kõrval ka Liibanon. Sõja tõttu põgenes Iisraelist Liibanoni 100 000 palestiinlast. Sõja võitnud Iisrael ei lubanud pärast relvarahu nende tagasipöördumist.[11]

20. sajandi teine pool

[muuda | muuda lähteteksti]

1975. aastal, pärast pingete suurenemist eri rühmituste vahel, mida võimendas Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO) liikmete saabumine Lõuna-Liibanoni Jordaania kodusõjast saadud kaotusega, puhkes Liibanonis täieulatuslik kodusõda. Sõjas vastandusid kristlike rühmituste koalitsioonile PLO, vasakpoolsete druuside ja moslemite relvarühmituste ühised sõjalised jõud. 1976. aasta juunis palus Liibanoni president Élias Sarkis Süüria armeel sekkuda kodusõtta kristlaste poolel ja aidata taastada rahu.[12]

1978. aastal korraldasid PLO võitlejad Põhja-Iisraelis Iisraeli kodanike massilise tapmise, mille järel Iisrael viis oma väed Lõuna-Liibanoni ja moodustas seal puhvertsooni. 17. juulil 1981 pommitasid Iisraeli lennukid Beirutis mitmekorruselisi korterelamuid, kus paiknesid PLO-ga seotud rühmituste kontorid ja mis tõi kaasa ülemaailmse hukkamõistu. 1982. aasta septembris pärast Liibanoni presidendi Bachir Gemayeli mõrvamist, kes oli Iisraeli liitlane, puhkesid riigis taas lahingud.

1980. aastate alguses loodi Liibanonis šiiitlik islamistlik organisatsioon ja poliitiline partei Hezbollah šiiitidest vaimulike abil. Organisatsiooni koolitas ja toetas rahaliselt Iraan. Hezbollah sai inspiratsiooni islamirevolutsioonist Iraanis ning teostas aktiivselt Iisraeli-vastast võitlust koos enesetapurünnakute, autopommiplahvatuste ja mõrvadega. Nende eesmärgid hõlmasid Iisraeli riigi likvideerimist, võitlust šiiitide eest Liibanoni kodusõjas, lääneriikide kohaloleku lõpetamist Liibanonis ja šiiitide Khomeinistliku Islamiriigi loomist.[13]

1988. aasta septembris ei suutnud Liibanoni parlament kristlaste, moslemite ja süürlaste erimeelsuste tõttu presidenti valida. Araabia Liiga eestvedamisel toimus 1989. aasta mais rahvusvaheline tippkohtumine kriisi lahendamiseks. 16. septembril 1989 esitas moodustatud komitee rahuplaani, mille alusel teostati relvarahu, sadamad ja lennujaamad taasavati ning põgenikud hakkasid tagasi pöörduma.[14] 16 aastat kestnud kodusõda lõppes 1990. aasta lõpus, olles põhjustanud rohkelt inimohvreid ja varakahjusid ning laastanud riigi majandust. Hinnanguliselt hukkus kodusõjas 150 000 ja haavata sai veel 200 000 inimest. Peaaegu miljon tsiviilisikut asustati sõja tõttu ümber.[15]

21. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

2000–2010

[muuda | muuda lähteteksti]

Peale Iisraeli vägede lahkumist 2000. aastal sai Süüria vägede kohalolek Liibanoni elanike vastuseisu osaliseks. Peale endise peaministri Rafic Hariri mõrvamist autopommiplahvatuses 2005. aasta veebruaris, jagunesid Liibanoni erakonnad ja usurühmad kaheks, Liibanoni Jõudude Partei süüdistas toimunus Süüriat,[16] Süüria-meelne valitsus Iisraeli. Mõrv vallandas meeleavalduste ahela (Iseseisvuse Intifada) Liibanonis ning eriti pealinnas Beirutis. Demonstratsioonide algatajad nõudsid Süüria mõju lõppemist Liibanoni poliitikas, sest Süüria omas kohapeal militaarseid jõude (umbes 14 000 sõdurit ja julgeolekuagenti). Üks suuremaid meeleavaldusi leidis aset 14. märtsil 2005, mille tagajärjel lahkusid Süüria väed lääneriikide survel Liibanonist täielikult 27. aprillil 2005.[17] Süüria-meelne valitsus keelustati.

12. juulil 2006 korraldas Hezbollah rea raketirünnakuid ja sissetunge Iisraeli territooriumile, kus nad tapsid kaheksa Iisraeli sõdurit. Iisrael vastas õhurünnakute ja suurtükitulega Hezbollah sihtmärkide pihta Liibanonis ning maavägede sissetungiga Lõuna-Liibanonisse, mille tulemuseks oli 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt. Konfliktis hukkus üle tuhande liibanonlase ja üle 150 iisraellase[18], kahjustati tõsiselt Liibanoni tsiviiltaristut ning ümber asustati ligikaudu miljon liibanonlast ja 300 000–500 000 iisraellast, kuigi enamik neist suutis oma kodudesse naasta.[19] Sõjategevuse lõpetas ametlikult ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 14. augustil 2006, mis andis korralduse relvarahuks, Iisraeli vägede väljaviimiseks Liibanonist ning Hezbollah desarmeerimiseks.[20]

2007. aastal sai Nahr al-Bared põgenikelaagrist Tripoli lähedal Liibanoni armee ja Fatah al-Islami terrorirühmituse vahelise sõjalise konflikti keskus. Lahingus hukkus mitusada sõdurit ja tsiviilisikut. 9. mail 2008 hõivasid Hezbollah ja šiiitide rühmituse Amal sõdurid läänepoolse Beiruti osa, kus paiknes kõige tähtsam sunniitide keskus Liibanonis, mis viis taas riigisisese sõjalise konfliktini.[21] Liibanoni valitsus mõistis vägivalla hukka kui riigipöördekatse.

Hezbollah' liider Hassan Nasrallah süüdistas Iisraeli Hariri mõrvamises. 2010. aasta novembris ajalehe Al-Akhbar koostatud raportis märgiti, et Hezbollah on koostanud plaani riigi vägivaldseks ülevõtmiseks juhul, kui Liibanoni erikohus esitaks tema liikmetele süüdistuse Hariri mõrvas.[22]

2011–2024

[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal oli oht, et Süüria kodusõda võib Liibanoni üle kanduda. See põhjustades Tripolis eri ususektide vahelist vägivalda ja relvastatud kokkupõrkeid sunniitide ja šiiitide vahel. ÜRO pagulasameti andmetel kasvas Süüria põgenike arv Liibanonis 2013. aasta algusest umbes 250 000-lt 1 000 000-le 2014. aasta lõpus, mis tekitas muret, et Süüria põgenike sissevool õõnestab riigi olemasolevat poliitilist süsteemi.[23] Valitsuse hinnangul oli 2016. oktoobriks Süüria põgenike arv tõusnud 1,5 miljonile.

17. oktoobril 2019 algasid massilised demonstratsioonid, mille käivitasid valitsuse kavandatud maksud bensiinile, tubakale ja internetile ning mitmetele põhiteenustele (vesi, elekter jne). Need laienesid kiiresti üleriigiliseks hukkamõistuks stagneerunud majandusele, likviidsuskriisile, töötusele, pidevale korruptsioonile avalikus sektoris ning valitsemiskorrale, mis arvestab riigi kõigi peamiste usurühmituste huve võrdväärselt.[24] Protestide tulemusena sattus Liibanon poliitilisse kriisi, peaminister Saad Hariri esitas tagasiastumispalve lähtuvalt protestijate nõudmistest sõltumatute spetsialistide valitsuse moodustamiseks. Teised kritiseeritud poliitikud jäid aga võimule. 19. detsembril 2019 nimetati järgmiseks peaministriks endine haridusminister Hassan Diab, kelle vastu protestid jätkusid.

4. augustil 2020 purustas Liibanoni peamises sadamas Beirutis toimunud plahvatus kogu ümbruskonna, mis tappis üle 200, vigastas üle 7000 ja jättes koduta mitusada tuhat elanikku. Plahvatuse põhjuseks oli varem konfiskeeritud 2500 tonni ammooniumnitraadi (NH4NO3) mittenõuetekohane ladustamine ja käitlemine sadamas (toimus ka tulekahju).[25] 2021. aasta augustis tappis suur kütuseplahvatus Põhja-Liibanonis ‘Akkāri kubernerkonnas 28 inimest, haavatuid oli ligi 100. Septembris moodustati uus kabinet, mida juhtis varasem peaminister Najib Mikati. Katastroofid süvendasid jätkuvat Liibanoni likviidsuskriisi, mille tagajärjel Liibanoni nael oli langenud ja kütuste ostmiseks ei jätkunud raha. Lisaks pikendas parlamendivalimiste edasilükkamine riigi poliitilist ummikseisu. ÜRO hinnagul oli riigis vaeseid üle 80 protsendi elanikkonnast.[26]

2022. aasta mais toimusid Liibanonis parlamendivalimised. Valimistel kaotas šiiitidest moslemite Hezbollah liikumine (ja ka selle liitlased) oma parlamendienamuse, kuid võitis spiikrikoha. Edu saatis kristlikke jõude ja sõltumatuid kandidaate. Sunniidid, keda juhtis endine peaminister Saad Hariri, ei osalenudki valimistel. 1. veebruaril 2023 devalveeris Liibanoni keskpank Liibanoni naela finantskriisi tõttu 90% võrra[27], mis oli 25 aasta jooksul esimene devalveerimine. Alates 2023. aastast loetakse Liibanoni läbikukkunud riigiks, mis kannatab kroonilise vaesuse, majanduse halva juhtimise ja panganduskriisi käes.

Iisraeli-Ḩamāsi sõda vallandas ka uue Iisraeli-Hezbollah konflikti. Hezbollah teatas, et ei lõpeta Iisraeli ründamist enne, kui Iisrael peatab oma aktsioonid Gazas.[28] 23. septembril 2024 toimunud Iisraeli õhurünnakutes Liibanonile hukkus vähemalt 569 inimest, mis vallandas elanike massilise Lõuna-Liibanonist evakueerumise. 1. oktoobril 2024 tungis Iisrael Liibanoni eesmärgiga hävitada riigi lõunaosas Hezbollah'le kuuluvad terroristlikud tugipunktid ja infrastruktuur.[29]

Riik

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikord

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni riigikorraks on parlamentaarne demokraatia, mis on konfessionaliseerunud. 1943. aastal koostatud rahvuslikus paktis sätestati valitsemiskord, mis arvestab riigi kõigi peamiste usurühmituste huve võrdväärselt.[30] Kokkuleppe kohaselt peab president olema maroniidist kristlane, peaminister sunniidist moslem, parlamendi spiiker šiiidist moslem, asepeaminister ning parlamendi asespiiker aga on kristlastest ortodoksid.[31] Sellise määratluse eesmärk on ära hoida sektantlike konflikte ja esindada õiglaselt 18 tunnustatud usurühmituse osalemist riigi juhtimises.[32]

Kuni 1975. aastani kuulus Liibanon Freedom House hinnangul koos Iisraeliga kahe poliitiliselt vaba riigi hulka Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas. Riik kaotas selle staatuse kodusõja puhkemisega ega ole seda hiljem tagasi saanud. Sellegipoolest loeb Freedom House Liibanoni endiselt araabia maade kõige demokraatlikumate riikide hulka kuuluvaks.[33]

Liibanoni seadusandlik kogu on parlament. Selle 128 kohta jagunevad võrdselt kristlaste ja moslemite vahel, samuti proportsionaalselt nii 18 erineva usurühma vahel kui ka riigi 26 piirkonna vahel.[34] Parlament valitakse neljaks aastaks rahvahääletuse teel sektantliku proportsionaalse esindatuse alusel.[35] Täidesaatvat võimu omavad president ja peaminister koos. President valitakse parlamendi poolt kahekolmandiku häälteenamusega kuueks aastaks ning mittetagasivalitavaks. President nimetab pärast parlamendiga peetud konsultatsioone ametisse peaministri.[36]

Liibanoni parlament on vastuolude ja protestide tõttu oma ametiaega kaks korda pikendanud, viimane neist toimus 5. novembril 2014. See on olnud aga otseses vastuolus demokraatia põhimõtetega ja Liibanoni põhiseadusega, kuna valimisi ei toimunud.[37] Riik oli 2014. aasta maist kuni oktoobrini ka ilma presidendita. 2019. aasta augustis kaasas Liibanoni valitsuskabinet oma töösse kaks portfellita ministrit, kes olid Hezbollah'ga otseselt seotud. Viimased parlamendivalimised toimusid 15. mail 2022.[38]

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
Liibanoni kubernerkonnad

Liibanonis on üheksa kubernerkonda, mis omakorda jagunevad 25 piirkonnaks.

Kubernerkonnad:

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni elanikkond oli ÜRO andmete alusel 1. oktoobri 2024. aasta seisuga 5 817 824 inimest. Liibanoni rahvaarv moodustab 0,07% kogu maailma rahvastikust ning riikide hulgas on ta elanike arvult 116. kohal. 87,8 protsenti elanikkonnast elab linnades (5 098 701 inimest). Elanikkonna keskmine vanus on 28,6 aastat.[39]

Liibanon on vähemusrahvuste riik, millel puudub ühtne domineeriv rahvusrühm. Demograafia on vastuoluline ja alates 1932. aastast ei ole Liibanonis elavate erinevate usurühmituste tundliku poliitilise tasakaalu hoidmiseks toimunud ametlikku rahvaloendust.[40] Mõned vähemusrühmad on määratletud peamiselt usutunnistuse ja teised rahvuse järgi, kuigi enamikku kogukondi Liibanonis ja kogu piirkonnas ei pruugita nimetada "vähemusteks."

Peamised vähemusrühmad (seisuga juuni 2008): palestiinlased 250–300 000 (6,4–7,7%), druusid 234 000 (6%), armeenlased 156 000 (4%), kurdid 25 000 (0,6%).[40]

Peamised usurühmad on (juuni 2008): sunniitlikud moslemid (28%), šiia moslemid (28%), kristlastest maroniidid (22%), kreeka õigeusklikud kristlased (8%), druusid (6%), kreeka katoliiklased (4%).[40]

Pealinn Beirut

Linnad: Beirutis elab ligikaudu 1,8 miljonit inimest, teised suuremad linnad on Tripoli (1,15 miljonit elanikku), Ba‘labakk (388 000 koos põgenikega))[41], Jūniyah (100 000), Sidon (100 000)[42], Şaydā (80 000), Zaḩlah (54 000), Şūr (41 000). Liibanonis asub ka Jubayl (Byblos), mis mõne allika väitel on maailma vanim linn üldse.

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni majandus põhineb teenindussektoril. Isegi esimese kodusõja ajal tunti Liibanoni pankureid kui regiooni osavamaid, kellest paljud ka mujal maailmas tuntust kogunud. Teiseks oluliseks majanduse alustalaks on turism, mis on pärast 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konfliktist tingitud langust jälle kasvab. Pakub ju Liibanon reisihuvilisele enam kui kõike: suusakuurorte, väga ilusaid liivarandu, araabia ja euroopa täielikku ühendkontrasti, ühte hinnatumat Vahemere kööki. Veel tegeldakse transiidi, tsitrusviljade kasvatamise, veini tootmise ja teemantide lihvimisega. Liibanonil on väga suured kullavarud ja ta on suur kapitalimahutaja teiste riikide ettevõtetes. Probleemiks on tööjõu suur äravool teistesse riikidesse. Valitsus teeb maksukärpeid kohalikele ja ka välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad. Kuid isegi sellises olukorras tuuakse tööjõudu sisse nii Kagu-Aasiast kui ka Aafrikast, keda rakendatakse peamiselt füüsiliselt rasketel töödel.

Liibanoni päritolu tuntud inimeste seas on Salma Hayek, Tony Shalhoub (Monk), Paul Anka, Yasmine Bleeth, Frank Zappa, Carlos Slim Helú, Jack Hanna, Shannon Elizabeth jne.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ The World Factbook
  2. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 21.10.2018.
  3. ↑ Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  4. ↑ Harris, William W. (2015). Lebanon: A History, 600-2011. Studies in Middle Eastern history. New York, N.Y,. ISBN 978-0-19-518111-1
  5. ↑ Najem, Tom; Amore, Roy C. (2021). "Chronology; Introduction". Historical Dictionary of Lebanon (2nd ed.). Lanham Boulder New York London. ISBN 978-1-5381-2043-9.
  6. ↑ Hobby (1985). Near East/South Asia Report. Foreign Broadcast Information Service. p. 53. The Druzes and the Christians in the Shuf Mountains in the past lived in complete harmony.
  7. ↑ Dreaming of Greater Syria. Al Jazeera. Archived from the original on 13 May 2011.
  8. ↑ Aspects of Maronite History (Part Eleven) The twentieth century in Western Asia. Eparchy of Saint Maron of Brooklyn.
  9. ↑ Who are Lebanon's real friends? UnHerd. Retrieved 17 August 2024.
  10. ↑ History of the United Nations. United Nations. Archived from the original on 27 January 2012.
  11. ↑ Lebanon Exiled and suffering: Palestinian refugees in Lebanon. Amnesty International. 2007.
  12. ↑ The Origins of the US War on Terror: Lebanon, Libya and American intervention in the Middle East. Routledge. p. 45. ISBN 978-0415685016.
  13. ↑ Shia Islam and Politics: Iran, Iraq, and Lebanon. Lanham (Md.): Lexington Books. pp. 171–175. ISBN 978-1-7936-2136-8.
  14. ↑ Country Profile: Lebanon. British Foreign & Commonwealth Office.
  15. ↑ The Future of Lebanon. Council on Foreign Relations.
  16. ↑ Recent background on Syria's presence in Lebanon. CBC News Indepth. 30 January 2007.
  17. ↑ Last Syrian troops leave Lebanon. Archived from the original on 26 July 2008.
  18. ↑ Fatal Strikes: Israel's Indiscriminate Attacks Against Civilians in Lebanon. Arhiiviversioon seisuga 12. märts 2008.
  19. ↑ Middle East crisis: Facts and figures. BBC News. 31. august 2006.
  20. ↑ "Israel-Hizbullah conflict: Victims of rocket attacks and IDF casualties July–Aug 2006". Mfa.gov.il. Archived from the original on 24 June 2009.
  21. ↑ Beirut street clashes turn deadly. France 24. 9 May 2008.
  22. ↑ Hezbollah Threatens an Explosion in Beirut Over Tribunal. Stratfor. 10 November 2013.
  23. ↑ UNHCR and the Syrian refugee response: negotiating status and registration in Lebanon. The International Journal of Human Rights.
  24. ↑ Nationwide Protests Erupt in Lebanon as Economic Crisis Deepens. Bloomberg.com. Bloomberg News. 27 June 2020.
  25. ↑ Beirut explosion: What we know so far. BBC News. 11 August 2020.
  26. ↑ Lebanon: Almost three-quarters of the population living in poverty. news.un.org. 3 September 2021.
  27. ↑ Lebanon to devalue currency by 90% on Feb. 1, central bank chief says. Reuters. 30 May 2023.
  28. ↑ Mapping 11 months of Israel-Lebanon cross-border attacks. Al Jazeera. 11 September 2024.
  29. ↑ Israel has invaded Lebanon. Here's what could come next. Vox. Retrieved 2 October 2024.
  30. ↑ "Chapter 12: The Middle East Shatterbelt". Geopolitics: the geography of international relations (3rd ed.). Lanham Boulder New York London: Rowman & Littlefield. p. 402. ISBN 978-1-4422-2349-3.
  31. ↑ Lebanon's Confessionalism: Problems and Prospects. United States Institute of Peace. 22 March 2009.
  32. ↑ Multiethnic democracy, in S. Lipset (ed.), "The Encyclopedia of Democracy". London, Routledge, 1995, Volume III, pp. 853–865 ISBN 0871878887.
  33. ↑ Freedom in the World, Country Ratings by Region, 1972–2013. Freedom House. Archived from the original on 21 October 2013.
  34. ↑ Eager Lebanese race to polls to cast their ballots. AlArabbia. Archived from the original on 17 January 2013.
  35. ↑ Lebanon, The World Factbook. Central Intelligence Agency, 2 March 2023.
  36. ↑ Democratic Governance, Elections, Lebanon. UNDP. Archived from the original on 18 July 2011.
  37. ↑ Lebanese parliament extends own term till 2017 amid protests. Reuters. Archived from the original on 6 July 2017.
  38. ↑ Lebanon Election Shakes Up Political Landscape. The Soufan Center. 17 May 2022.
  39. ↑ Lebanon Population. www.worldometers.info, vaadatud 9.oktoober 2024.
  40. ↑ 40,0 40,1 40,2 World Directory of Minorities and Indigenous Peoples - Lebanon : Overview. World Directory of Minorities and Indigenous Peoples. Archived from the original on 17 January 2013
  41. ↑ Baalbek. www.citypopulation.de.
  42. ↑ Sidon. wikitravel.org.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvad riigid: Afganistan | Araabia Ühendemiraadid | Armeenia | Aserbaidžaan | Bahrein | Bangladesh | Bhutan | Brunei | Egiptus | Filipiinid | Gruusia | Hiina koos Macau ja Hongkongiga | Ida-Timor | Iisrael | India | Indoneesia | Iraak | Iraan | Jaapan | Jeemen | Jordaania | Kambodža | Kasahstan | Katar | Kuveit | Kõrgõzstan | Küpros | Laos | Liibanon | Lõuna-Korea | Malaisia | Maldiivid | Mongoolia | Myanmar | Nepal | Omaan | Pakistan | Põhja-Korea | Saudi Araabia | Singapur  | Sri Lanka | Süüria | Tadžikistan | Tai | Türgi | Türkmenistan | Usbekistan | Venemaa | Vietnam

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia | Golani kõrgendikud | Lõuna-Osseetia | Mägi-Karabahh | Palestiina | Põhja-Küpros | Taiwan | Tiibet

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Liibanon&oldid=6740989"