Leipzigi jagamine
 | See artikkel vajab toimetamist. (November 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (November 2016) |
_-_DE.png)
Leipzigi kokkulepe või Leipzigi jagamine (saksa: Leipziger Teilung) sõlmiti 11. novembril 1485 Wettini soost Saksimaa kuurvürsti Friedrich II poegade, kuurvürst Ernsti ja tema noorema venna Albrecht III vahel. Kokkulepe kinnistas Wettini maade jagunemise Saksi ja Tüüringi osaks, mis pikas perspektiivis takistas Kesk-Saksamaa ülemvõimu edasist arengut Brandenburg-Preisimaa kasuks.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1423 sai Ernsti ja Albrechti vanaisa, Meißeni markkrahv Friedrich IV Luksemburgist keiser Sigismundi käest Saksimaa kuurvürstkonna. Kuurvürstkond – varem Saksi-Wittenbergi hertsogkond – üheskoos liidendatud Meißeni markkrahvkonna ja Tüüringi maakrahvkonnaga moodustas ühendatud Wettini maad. Pärast Friedrichi surma 1464. aastal valitsesid tema maid aastani 1485 ühiselt tema kaks poega, siis jagasid need omavahel.
1485. aasta jagamisega sai vanem poeg, pärilik Saksimaa kuurvürst Ernst tingimata kuurvürstlikud maad Wittenbergi ümber. Ülejäänu jaotati põhimõttel "mina tükeldan, sina valid", kusjuures Ernst jaotas maad kahte ossa ja Albrecht valis ühe osa endale. Albrecht valis idapoolse territooriumi, endise Meißeni markkrahvkonna, Ernst aga omandas läänes enamiku Tüüringist. Ernst olla olnud pettunud, kuna lootis valitseda maid Meißeni ümbruses, mida Wettinid olid valitsenud 12. sajandist saadik, erinevalt äsja omandatud maadest Tüüringi lõunaosas.
Kuurvürst Ernst tegi Wittenbergist Saksi kuurvürstkonna pealinna ja kuulutas end Tüüringi maakrahviks. Hertsog Albrecht III tegi Meißenist albertiinide Saksimaa hertsogkonna keskuse ja kutsus ennast Meißeni markkrahviks.
Reformatsiooni käigus leidsid Wettini dünastia ernestiinide ja albertiinide harud end 1546.–47. aasta Schmalkaldeni sõja vastaspooltel. Sõja kaotanud ernestiini nõbu, kuurvürst Johann Friedrich I kirjutas alla Wittenbergi kapitulatsioonile ning albertiinist hertsog Moritz omandas võiduka keisri Karl V liitlasena Wittenbergi territooriumi ja kuurvürstitiitli. Sellest sündmusest alates valitsesid albertiinid endises Meißeni markkrahvkonnas kuurvürstkonda ja hiljem Saksimaa kuningriiki. Johann Friedrich I järglased säilitasid vaid Tüüringi territooriumi, mis edaspidi jagunes arvukateks ernestiinide hertsogkondadeks.
Kui pärast esimest maailmasõda Wettinid kukutati, sai albertiinide Saksimaa kuningriigi järglaseks Saksimaa Vaba Riik, sellal kui neli endist ernestiinide hertsogkonda moodustasid koos nelja muu väikeriigiga Tüüringi Vaba Riigi. See sündis pärast referendumit, milles Saksi-Coburg (ilma Gothata) hääletas siiski ühinemise poolt Baieriga, vältides sellega enda liidendamist SDV koosseisu pärast 1945. aastat.