Laktoos

Laktoos (lac 'piim' ladina keeles "-oos", mis on suhkrute tunnus) ehk piimasuhkur on üks suhkrutest. Ta kuulub madalmolekulaarsete liitsuhkrute ehk oligosahhariidide hulka.

Piimas leidub seda 2–8 massiprotsenti. See hulk sõltub liigist ja isendist. Laktoosi eraldatakse vadakust.

Laktoosi lõhustamiseks seedimisel on vajalik ensüüm laktaas. Laktaas lõhustab laktoosi lihtsaks suhkruks glükoosiks ja galaktoosiks, mis kehas imenduvad.

Laktoosi avastas piimas 1619 Fabriccio Bartoletti. Suhkruna identifitseeris selle esimesena 1780 Carl Wilhelm Scheele.

Igal aastal toodetakse mitu miljonit tonni laktoosi piimatööstuse kõrvalsaadusena. 6,5% piimast töödeldakse vadakuks ja laktoos moodustab sellest keskeltläbi 4,8%. Vadak ehk piimaplasma tekib piima kalgendamise ja kurnamise järel näiteks juustu tootmisel. Laktoosi puhastatakse etanooli lisamisega. Laktoos ei lahustu etanoolis ja langeb põhja, aga ülejäänud vadaku komponendid lahustuvad. Niimoodi saadakse protsessi saagiseks 65%.

Imetajate toidus esineb laktoos peamiselt piimas, mida päris pisikesena tarbivad kõik, aga täiskasvanuna seda üldiselt ei tehta. Sellepärast on imetajatele tüüpiline, et laktaasi tekib nende kehas järjest vähem, kuni täiskasvanuks saades on laktaasi moodustumine kehas lõppenud.

Inimesed kuuluvad väheste imetajaliikide hulka, kellele on omane laktaasi moodustumine kogu elu jooksul. Eriti tüüpiline on see Euroopas, Lääne-Aasias, Indias ja Ida-Aafrikas, kus rohkem kui 70% inimestest suudab täiskasvanunagi piima juua, seevastu Lääne- ja Lõuna-Aafrikas, Ida- ja Kagu-Aasias ning Okeaanias on selliseid inimesi vähem kui 30%. Inimestel, kelle kehas laktaasi pole, laktoos ei lagune kehas, vaid tekitab röhitsusi, kõhutuult ja seedehäireid.

Vaata ka

Laktoositalumatus