Kyōgen

Kyōgen (狂言) on üks neljast peamisest jaapani teatriliigist keskaja ja uusaja Jaapanis, ülejäänud kolm neist on nō, kabuki ja bunraku. Kyōgen on nō-teatriga tihedalt seotud koomiline teatrivorm – lühikesed koomilised etendused, kus näideldakse stiliseeritud liigutuste ja häälitsustega. Süžeed võivad olla lisaks tavapärasele humoorikatele lugudele ja tantsudele ka jämekoomikale ja mustale huumorile, absurdsele fantaasiale või nō parodeerimisele keskenduvad.^[1] Kyōgen'i huumor väljendub selles, et tegelaskujud naeruvääristavad enamikku ühiskonna klasse ja inimlikke nõrkusi, nagu näiteks nutikad teenrid ja lihtsameelsed isandad, mehed ja nende abikaasad, ühiskonna snoobid, väimehed ning budistlikud vaimulikud. See koomika antakse edasi erinevate võtetega teatrikunstist, näiteks stiliseeritud häälekasutus, sõnamängud, tantsulased elemendid, ning, nagu eelpool mainitud, füüsiline koomika ja pantomiim.^[2]

Ajalugu

Kyōgen hakkas arenema 14. sajandil Kamakura ja Muromachi perioodil. Kyōgen, nii nagu ka nō-teater, kujunes välja Hiinast tulnud sangaku'st, mis hiljem arenes sarugaku'ks.^[1] Täpsemalt arenes sarugaku koomilistest etüüdidest välja uusaegne kyōgen^[2]. Lisaks arvatakse ka kyōgen olevat arenenud välja kagura lavakunstist^[1]. Kagura on üks shintō'ga seotud lavakunstidest, see on muusika- ja tantsuvorm mille teemad keskenduvad jumalatele ehk shintō usus kami'dele.^[3] Olles nō-etenduse stseenide vahel esitatav „vahepala“, hakati kyōgen'it vahetevahel nimetama ka ai-kyōgen'iks, mis tähendabki „vahepealne kyōgen“.^[2]

Tänapäeval on kyōgen etendused stsenaariumite järgi etendatud, kuid algselt see nii ei olnud. Enne 17. sajandit oli kyōgen improviseeritud, näitlejad juhindusid kõigest sisulistest sõlmpunktidest, kuid pärast 17. sajandit hakati näidendeid üles kirjutama.^[2]

Kyōgen'i-etenduse olemus

Kyōgen'i etendused on koomilised stsenaariumid (näidendid on eelnevalt täpselt üles kirjutatud) mis on arusaadavad ja naljakad universaalselt kõigile, erinevalt nō-teatrist, kus iga žest ja liigutus võib midagi tähendada ning süžeed peab nō vormi arvestades eelnevalt teadma, ning seega eeldab nō-teater teadlikku publikut.^[4] Kyogen'i koomika antakse edasi erinevate võtetega teatrikunstist, näiteks stiliseeritud häälekasutus, tantsulased elemendid, sõnamängud ning pantomiim ja füüsiline koomika.^[2] Üldiselt mängivad etendustes laval vaid kaks või kolm tegelaskuju^[1]. Kyōgen'i näitlejad etendavad naljakaid situatsioone ja lugusid, kasutades selleks väga vähe vahendeid^[4], peamiseks esemeks on lehvik^[1]. Kuna laval eriti lisavahendeid ja -esemeid ei kasutata, on näitlejatel tavaks mängida miimikaga nii, nagu oleks laval need esemed nähtamatuna olemas.^[4] Näitlejad loovad ettekujutatava asukoha ja esemed, seda läbi „liialdatud“ füüsilise väljenduse ja stiliseeritud kuid väga täpse ja detailse füüsilise miimika^[1].

Kyōgen ja Nō

Tänapäeval esitatakse kyōgen'it jätkuvalt nō-etendustele vahelduvalt, pakkudes huumori abil publikule vaheldust ja vabanemist nō temaatika süngusest, kuid aina enam esitatakse kyōgen'i etendusi ka eraldiseisvalt, iseseisva programmina. Varem oli kyōgen nō-etendustega veelgi enam põimunud. Näiteks võisid mõnikord kyōgen'i näitlejad nō-etenduse sõlmpunkte publikule kohalikus keelemurdes lahti seletada ning pakkuda etenduse sündmustele taustainformatsiooni, andes publikule võimaluse näidendite keerulises keeles pakutavast sisust paremini aru saada. Vahetevahel võisid kyōgen'i näitlejad ka ise nō-etendustest osa võtta, näiteks oli tavaks võtta just kyōgen'i näitlejate seast kerjuse osa mängiv näitleja, mis lisas nō-etenduse sisule mõningaid lisatähendusi.^[2]

Tänapäeva teatrialases uurimuses on jäänud kyōgen nō-teatri varju, seda kyōgen'i ja nō ajaloolise seotuse tõttu. Seega on kyōgen'i teaduslik uurimine kui nō'st eraldiseisev erinev traditsioon jäänud tagaplaanile. Küll aga on nō ja kyōgen'i vahel palju erinevusi, neist kõige märgatavamad ehk sisulised erinevused. Kõige suurem erinevus on üldine sisu kahe teatriliigi vahel – nō on väga aeglane, väljapeetud, pigem süngemate teemadega, kyōgen aga liialdatud häälitsuste ja valjude häälitsustega koomiline esitlus. Erinevalt nō-etendustest puudub kyōgen'is muusikaline saade ning maske kasutatakse harva. Lisaks on kyōgen'i ja nō vahel üks suur erinevus ka tegelaskujude ühiskondlik staatus, nimelt erinevalt nō-teatri kõrgklassi tegelaskujudest kuuluvad kyōgen'i tegelased lihtrahva hulka. Huvitaval kombel tekitas see ka vastavate teatrikunstide näitlejate vahel samasuguse klassieristuse, kuigi see ei pruukinud reaalsuses näitleja kui isiku staatusele ühiskonnas viidata. Suuri erinevusi on ka teematikas: erinevalt nō budistlike ehk surmajärgsele maailmale keskenduvatest ebamaistest teemadest keskendub kyōgen konkreetsele „siin ja praegu“ eksisteerivale materiaalsele maailmale.^[2]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Salz, Jonah (5. juuli 2016). "A History of Japanese Theatre". Cambridge University Press. Vaadatud 30.04.2022.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 Deal, William E. (2009). Keskaeg ja uusaeg Jaapanis. Tallinn: Tänapäev. Lk 487-488.
↑ Ortolani, Benito (1990). The Japanese Theatre. From Shamanistic Ritual to Contemporary Pluralism. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 54-55.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Japanology Plus (13. jaanuar 2019). "Japanology Plus - Japanophiles : Ondrej Hybl". youtube.com. Vaadatud 05.05.2022.

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Salz, Jonah (5. juuli 2016). "A History of Japanese Theatre". Cambridge University Press. Vaadatud 30.04.2022.

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 Deal, William E. (2009). Keskaeg ja uusaeg Jaapanis. Tallinn: Tänapäev. Lk 487-488.

[3] Ortolani, Benito (1990). The Japanese Theatre. From Shamanistic Ritual to Contemporary Pluralism. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 54-55.

[:2-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Japanology Plus (13. jaanuar 2019). "Japanology Plus - Japanophiles : Ondrej Hybl". youtube.com. Vaadatud 05.05.2022.

[1]

[2]

[3]

[4]