Kvisling

Kvisling (Quisling) on nimetus, millega kutsutakse rahvareetureid ja kollaborante. Seda nimetust on kasutatud peamiselt fašistlike poliitiliste erakondade ning sõjaliste ja poolsõjaliste organisatsioonide liikmete kohta, kes Teise maailmasõja ajal tegid okupeeritud riikides koostööd teljeriikidega.

Nimetust "kvisling" kasutati esimest korda inglise ajalehe The Times 15. aprill 1940 artiklis "Quislings everywhere" (Kvislingeid on igal pool) pärast seda, kui Norra päritolu Vidkun Quisling tegi koostööd Natsi-Saksamaaga selleks, et aidata Norras võimule kollaborantlik valitsus eesotsas iseendaga. Ajalehes öeldi: "To writers, the word Quisling is a gift from the gods. If they had been ordered to invent a new word for traitor...they could hardly have hit upon a more brilliant combination of letters. Actually it contrives to suggest something at once slippery and tortuous." (Kirjanikele on sõna "kvisling" jumala kingitus. Kui tuleks leiutada uus väljend sõnale "reetur", ... oleks raske leida paremat tähtede kombinatsiooni. Sõnas sisaldub korraga midagi libedat ja ülekohtust.)

Nimetust "kvisling" hakati laiemalt kasutama siis, kui Inglise peaminister Winston Churchill 26. detsembril 1941 kommenteeris võite teljeriikide vastu ja USA ühinemist sõjaga, öeldes: "Paljude meeste ja naiste südames on löönud lõkkele lootus ja sellega põletame vihaleegid brutaalse korrumpeerunud okupandi vastu. Kui veel raevukamalt leegitsevad tuled vihatud ja põlatud räpaste Quislingite vastu, kelle nad on hankinud ..." Pärast seda kõnet levis nimetus "kvisling" kõnekeelde ja poliitilistesse karikatuuridesse.

Sõna "kvisling" on kasutusel ka tänapäeval; seda võib sagedamini kohata New York Timesi 2008. ja 2009. aasta artiklites ning ajalehtedes Die Zeit ja The Times.

Max Brooks kasutas nimetust "kvisling" oma zombiteemalises romaanis "World War Z", et kirjeldada ellujäänuid zombisõjas, kus nad kaotasid mõistuse ja käitusid sarnaselt elavate surnutega.