Krimm

Krimmi Autonoomne Vabariik
	ukraina Автономна Республіка Крим (Avtonomna Respublika Krõm)
	vene Автономная Республика Крым (Avtonomnaja Respublika Krõm)
	krimmitatari Qırım Muhtar Cumhuriyeti / Къырым Мухтар Джумхуриети
	Krimmi lipp Krimmi vapp
	Pindala: 26 081 km²
	Elanikke: 1 953 700 (2012)
	Rahvastikutihedus: 74,9 in/km²
	Pealinn: Simferopol
	Ametlikud keeled: vene, ukraina ja krimmitatari

See artikkel on Autonoomsest Vabariigist; perekonnanime kohta vaata artiklit Krimm (perekonnanimi).

Krimmi Autonoomne Vabariik on de iure Ukraina koosseisu kuuluv autonoomne vabariik, mis hõlmab enamuse Krimmi poolsaarest Musta mere põhjarannikul. Krimmi poolsaare edelanurgal asuv Sevastopol Krimmi vabariigi koosseisu ei kuulu, vaid moodustab eraldi haldusüksuse; samuti ei kuulu Krimmi Autonoomse Vabariigi koosseisu Arabati sääre põhjaosa, mis jääb Hersoni oblastisse.

De facto on Krimm alates 2014. aastast okupeeritud, okupeerijaks on Venemaa. Enamik riike, sh Eesti Vabariik, peab Krimmi poolsaare liitmist Venemaaga ebaseaduslikuks ja toimunud liitumisreferendumit kehtetuks ning käsitleb Krimmi Autonoomset Vabariiki ning Sevastopolit jätkuvalt Ukraina territooriumidena.

Krimm on tuntud kuurortpiirkond. Krimmi tuntumad turismilinnad on Jalta, Simferopol, Kertš, Alupka, Alušta, Bahtšisarai ja Sudak.

Ajalugu

Krimmis oli asustus juba paleoliitikumis. Varaseimad asukad olid mägedes elanud taurid, kelle järgi on poolsaart nimetatud ka Tauriaks. Madalamate stepialade esimesed asukad olid kimmerlased ja sküüdid. Kreeka kolonistid asutasid praeguse Kertši kohale 7. sajandil eKr Pantikapaioni linna. 6.-5. sajandil eKr lisandus kreeka kolooniaid veelgi, need ühinesid peagi Bosporose riigiks. 1. sajandist eKr kuni 3. sajandini kuulus Krimmi idaosa ja lõunarannik Roomale, seejärel tungisid sinna goodid ja hunnid. 6. sajandil haaras ülemvõimu Bütsants, kelle peamine tugiala oli Hersonesos, aga ka Kertš ja Sudak.

1239. aastal tungisid Stepi-Krimmi mongolid ning maa ühendati Kuldhordiga, kuni 1443. aastal tekkis iseseisev Krimmi khaaniriik. 1475. aastal vallutas Krimmi poolsaare kolmesajaks aastaks Osmanite riik. Aastast 1475 oli Krimmi khaaniriik vasallisõltuvuses Osmanite riigist. Aja jooksul (1502) allutas Krimmi khaan ka Kuldhordi viimased jäänused, Suurhordi alad keskusega Sarais.

1774. aastal läks Krimm Vene-Türgi sõja lõpetanud Küçük Kaynarci rahulepingu alusel Venemaa keisririigile. 1802. aastal moodustati Tauria kubermang ning sajandi jooksul asendus (osa põgenes Vene võimu vallutuste eest ja Vene Keisririik asustas sinna venelasi) põlisasukatest krimmitatarlastest rahvastik põhiliselt venelastega. Pärast Krimmi sõda (1853–1856) hakkasid tatarlased Krimmi ja Põhja-Kaukaasia aladelt põgenema Osmanite riiki ja 1866. aastal arvestati, et Krimmist läks ära üle 231 000 tatarlase^[1].

Aastatel 1853–1856 toimunud Krimmi sõja põhisündmused toimusid Krimmis.

Pikemalt artiklis Krimmi sõda

1860. aastal sündis nüüd Eestis prohvet Maltsvetina tuntud Juhan Leinbergil mõte oma poolehoidjatega Krimmi sõja järel Osmanite riiki lahkunud tatarlastest Krimmis vabanenud maadele välja rännata. 1862. aasta kevadel jõudsid 700 maltsvetlast Krimmi. 1882. aastal ostis Johann Köler koos eesti asunikega Krimmis suure Kuntagani mõisa, sattus aga oma konsortsiumiga juba väljamaksete tegemisel rahalistesse raskustesse. Mõis läks mõne aasta pärast oksjonile ja müüdi võlgade katteks ostjaile.^[2]

Pikemalt artiklis Krimmi eestlased

Venemaa kodusõja ajal oli Krimm kuni 1920. aastani Peter von Wrangelli ja Lõuna relvajõudude kontrolli all.

18. oktoobril 1921 loodi Autonoomne Krimmi Sotsialistlik Nõukogude Vabariik Venemaa SFNV koosseisus (1929. aastast Krimmi Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Vene NFSV koosseisus). Krimmitatarlased said autonoomia ning krimmitatari keel sai Krimmis vene keele kõrval ametliku staatuse.

Pikemalt artiklis Krimmitatarlaste küüditamine

Teise maailmasõja ajal aastatel 1941–1944 oli Krimm okupeeritud Kolmanda Riigi ja Rumeenia vägede poolt. Pärast okupatsiooni lõppemist küüditati krimmitatarlased 18. mail (peamiselt Stalini algatusel) Usbeki NSV kõrbealadele ja mujale, 26. juunil küüditati Krimmist ka armeenlased, bulgaarlased ja kreeklased. 1945. aastal tühistati krimmitatarlaste autonoomia, Krimmi ANSV-st sai Krimmi oblast. 1948. aastal eraldati Sevastopol Krimmi oblastist, Sevastopolist sai Vene NFSV keskalluvusega linn.

19. veebruaril 1954 anti Krimmi oblast NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega, mille kinnitas 26. märtsil NSV Liidu Ülemnõukogu, üle Ukraina NSV-le. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt siiski kinnitamist pole leidnud. Sevastopol on olnud ajalooliselt Venemaa sõjamerelaevastiku Musta mere laevastiku peabaas.

1974. aastal anti krimmitatarlastele õigus naasta Krimmi. 1978. aastal võeti vastu Ukraina NSV uus põhiseadus, mille kohaselt Sevastopolist sai Ukraina NSV keskalluvusega linn. 1989. aastal algas krimmitatarlaste massiline naasmine Krimmi.

12. veebruaril 1991 moodustati Ukraina NSV koosseisu kuulunud Krimmi oblastist Krimmi ANSV. 4. septembril 1991 võttis Krimmi ANSV Ülemnõukogu vastu Vabariigi suveräänsusdeklaratsiooni. 5. mail 1992 võeti vastu dokument Krimmi Vabariigi riiklikust iseseisvusest. Järgmisel päeval võttis Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisva Krimmi Vabariigi põhiseaduse. 30. juunil 1992 kirjutati alla seadusele, mis reguleerib Ukraina riigivõimu ja Krimmi Vabariigi võimuorganite volitusi. 4. veebruaril 1994 valiti vabariigi presidendiks Juri Meškov. 20. mail 1994 võeti vastu seadus Krimmi Vabariigi riikluse põhiseaduslike aluste taastamisest.

17. märtsil 1995 tühistati Krimmi Vabariigi põhiseadus ja veel mõningad seadused. 4. aprillil 1996 töötati välja uus põhiseadus, mis võeti vastu 21. oktoobril 1998. Põhiseaduse kinnitas Ukraina Ülemraada 23. detsembril 1998 ning see jõustus 11. jaanuaril 1999.

2014. aasta veebruari lõpust, kui Kiievis moodustati Ukraina ajutine valitsus, ei allunud Krimmi Vabariik Kiievi keskvõimule. Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu määras 16. märtsile referendumi vabariigi saatuse üle.^[3]

11. märtsil 2014 võttis Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni. 16. märtsil 2014 toimus Krimmi Vabariigis Ukraina ning enamiku kolmandate riikide poolt ebaseaduslikuks peetav referendum, kus 96,77% hääletanuist hääletas Venemaaga liitumise poolt. Suurem osa rahvusvahelisest kogukonnast on kahtluse alla seadnud nii referendumi legitiimsuse kui ka selle tulemuste õigsuse, kuna referendumi ajal viibisid piirkonnas Venemaa relvajõud ning puudus ligipääs sõltumatutele vaatlejatele. Päev hiljem kuulutas Krimm end iseseisvaks riigiks ning Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu nimetati ümber Krimmi Riiginõukoguks. Hiljem liitusid (õigemini Venemaa liitis) Krimmi autonoomne vabariik ning samal ajal referendumi korraldanud Sevastopoli linn Venemaa Föderatsiooniga. ^[4]

2014. aasta kriis

Pikemalt artiklis 2014. aasta Krimmi kriis

26. veebruaril andis Venemaa president Vladimir Putin Venemaa Föderatsiooni lääne- ja kesksõjaväeringkondadele korralduse kontrollida lahinguvalmidust. 27. veebruari varahommikul tungisid Venemaa Föderatsiooni eraldusmärkideta rünnakrühmlased Krimmi ning asusid hõivama Krimmi Vabariigi ja Ukraina valitsusasutusi. Hõivatud hoonetel heisati Venemaa lipud.

28. veebruaril 2014 registreerisid 16 Venemaa Riigiduuma saadikut seaduseelnõu Krimmi Vabariigi annekteerimiseks Venemaa Föderatsiooni subjektina.

2. märtsi pärastlõunaks konstateeris USA välisteenistus, et kogu Krimmi strateegiliselt olulised objektid on Venemaa Föderatsiooni armee kontrolli all. 2. märtsi õhtuks oli Krimmi viidud umbes 15 000 Venemaa sõdurit, kes olid hõivanud kõik lennuväljad ja sadamad, blokeerinud teed ning Ukraina piirivalve- ja sõjaväeüksused nende baasides. Ukraina ametiisikuid ja sõjaväelasi sunniti oma riiki reetma ning vanduma ustavust Venemaa-meelsetele jõududele. Ukraina sõjaväe vastupanu oli kõrgema käsu kohaselt passiivne, hoiduti tulevahetusest sissetungijatega ega reageeritud provokatsioonidele. Ajutine valitsus Kiievis kuulutas 2. märtsi hommikul Ukrainas välja üldmobilisatsiooni, kuid ei käskinud asuda sissetungijaid tõrjuma relvadega. Puhkes igakülgne propagandasõda. EL-i ja NATO juhid kritiseerisid Putinit ja Venemaad ning ähvardasid tõsiste tagajärgedega (rahvusvaheline boikott ja G-8 liikme staatuse külmutamine).

18. märtsil kirjutati Kremlis alla Krimmi ja Sevastopoli liitumislepingutele Venemaaga. Riigiduuma ja Föderatsiooninõukogu kiitsid lepingud heaks vastavalt 20. ja 21. märtsil.

Rahvastik

Ukraina 2001. aasta rahvaloenduse andmetel elas Krimmi Vabariigis 2 024 056 inimest, kellest 58,3% olid venelased, 24,3% ukrainlased, 12,1% krimmitatarlased, 1,4% valgevenelased, 0,5% tatarlased, 0,4% armeenlased.^[5]

1. märtsi seisuga 2013 oli Krimmi vabariigis 1 965 839 elanikku. Koos Sevastopoli linnaga on Krimmis umbes 2,35 miljonit elanikku, kellest pisut üle kahe kolmandiku (1,6 mln) elab linnades ning 32% maa-asulates.

Suuremad linnad on Simferopol (337 tuhat), Kertš (145 tuhat), Jevpatorija (107 tuhat), Jalta (78 tuhat), Feodossija (70 tuhat), Džankoi (36,2 tuhat), Krasnoperekopsk (30,2 tuhat), Alušta (28,6 tuhat), Bahtšisarai (26,4 tuhat), Sakõ (23,7 tuhat), Armjansk (22,5 tuhat), Bilogirsk (18,2 tuhat) ja Sudak (15,4 tuhat).

Keeled

Riigikeel on ukraina keel, kuid ametlikud keeled on ka enim kasutatav vene keel ja krimmitatari keel. Asjaajamine toimub üldiselt vene keeles.

81,3% Krimmi elanike emakeel on vene keel, 9,4% emakeel on krimmitatari keel ja 6,4% emakeel on ukraina keel.^[6]

Loodus

Mandriga ühendab poolsaart 7–9 km laiune Perekopi maakitsus. Idas eraldab Arabati maasäär Aasovi merest madala Sivaši lahe. Ligi kolmveerand Krimmist on tüüpiline stepp, lõuna pool kerkib Krimmi mäestik (165 km pikk, kuni 50 km lai) ja lõunarannikule jääb 5–12 km laiune lähistroopilise taimestikuga madalik. Kolmest kuesta-tüüpi mäeahelikust põhjapoolseim ulatub 350 m-ni, keskmine 750 m-ni. Pea- ehk Lõunaaheliku harjaks on Babugan-Jailal (jaila tähendab metsata platood) viis peaaegu ühekõrgust tippu, mille seas kõrgeim on Roman-Koš (1545 m), järgnevad Demir-Kapu (1540 m), Zeitin-Koš (1537), Kemal-Egerek (1529 m) ja Eklizi-Burun (1527 m) (nn Tšatõrdag Jailal). Turistide seas kindlalt populaarseim on aga Ai-Petri Jaila (1234 m – tipp Bedene-Kõr), kust avaneb suurepärane vaade Jalta linnale, Livaadia paleele ja merele.

Jaltast 7 km loodes poolel teel Ai-Petri mäele on kogu Ukraina kõrgeim juga Utšan-Su (tõlkes ´kärme või lendav vesi´), mille 390 m kõrguselt astangult langev veesammas on 98 meetrit kõrge. Suvel juga siiski kuivab peaaegu täielikult ja on veerohke lume sulamise ajal ja hilissügisel. Samanimeline jõgi on vaid 8 km pikk ja alamjooksul on veel mitu väiksemat juga. Peamiselt lubjakividest koosnevad mäed on tugevalt karstunud, rohkesti on sügavaid kanjoneid (Suur Kanjon on 250–320 m sügav, 3,5 km pikk ja kohati vaid 2–3 m lai), kaljulõhanguid ja koopaid. Mitmed lõunaranniku tähelepanuväärsed mäed on vulkaanilise päritoluga: Karadag (574 m) ja lakoliitmassiiv Aju-Dag (572 m) kunagise rahvusvahelise pioneerilaagri Arteki naabruses. Mõlemal mäel on nüüd moodustatud looduskaitsealad. Krimmi lõunaosa on ka seismiline ala. Tugevaid maavärinaid esineb 2–4 korda sajandis, viimati 1980. aastal. Ajaloo teadaolev tugevaim, kaheksapalline maavärin leidis aset 1875. aasta juulis, rohkem kui 6-palline 1908. a. oktoobris.

Krimmi põhja- ja idaosa kliima on kuiv, sademeid vaid 350–500 mm aastas. Kõrgemas osas sajab kuni 1200 mm/a ning mägede põhjanõlvult algavad ka poolsaare suuremad jõed Belbek, Katša ja Salgir. Poolsaare põhja- ja idaossa on rajatud niisutuskanal Dnepri vete juhtimiseks kuivadele stepialadele. Samas piirkonnas on üle 50 soolajärve, mitmed maardlad sobivad soolade tootmiseks. Kertši poolsaarel on märkimisväärsed rauamaagi leiukohad. Poolsaarel leidub ravimuda ja mineraalveeallikaid.

Eestlased Krimmis

Pikemalt artiklis Eestlased Krimmis

Krimmis tegutseb kolm eesti kultuuriseltsi: Krimmi Eesti Kultuuriselts (asutatud 8. septembril 1997), Sevastopoli Eesti Kultuuriselts ja Eesti selts Krasnodarka külas. Oleksandrivka (venepäraselt Aleksandrovka) koolis töötab eesti klass.

Vaata ka

Viited

↑ O. Laaman, Eesti asundused Venemaal^{[alaline kõdulink]}, Meie Tee, nr 3-4, 1978, lk 49
↑ Hans Kruus. "Eesti ja Läti rahvusliku ärkamisliikumise kokkupuuteist". Eesti Kirjandusest 3/ 1938
↑ Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vabariigi referendumist
↑ Levõi Bereg: Krimm kuulutas välja iseseisvuse
↑ "Krimmi rahvastik". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2011. Vaadatud 16. märtsil 2011.
↑ "Razumkovi Keskuse analüütiline ettekanne Krimmi kohta". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. september 2011. Vaadatud 16. märtsil 2011.

Välislingid

Krimmi Vabariigi Ministrite Nõukogu
Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu
Krimmi teleraadiokompanii
Mägisest Krimmist kuldsele Musta mere rannaliivale
Krimmitatarlaste Tatar.Net
EESTLASED KRIMMIS ("Sirp", 29.10.2004)$
07.07.2014, РФ отложила финансирование развития Крыма и Севастополя, Центр журналистских расследований
7. oktoober 2014. Ukrajinska Pravda. В аннексированном Крыму исчезают бесследно крымские татары (vene keeles)
Tereza Bond. Saiakesed Krimmiga. Novaja Gazeta, 22. oktoober 2014 (vene keeles)
Shaun Walker. No regrets over Ukraine split, but Crimeans want more love from Russia, Guardian, 19. jaanuar 2016 (inglise keeles)
Dokumentaalfilm "Krimmi kevad" YouTube (esindab Vene poole seisukohti)
Narratiiviröntgen: Krimm on põline vene ala? Propastop 28. juuni 2023
Interactive Map: Occupied, Militarized Crimea. RFE/RL, 24. oktoober 2023

[1] O. Laaman, Eesti asundused Venemaal^{[alaline kõdulink]}, Meie Tee, nr 3-4, 1978, lk 49

[2] Hans Kruus. "Eesti ja Läti rahvusliku ärkamisliikumise kokkupuuteist". Eesti Kirjandusest 3/ 1938

[1Y9tx-3] Krimmi Vabariigi Ülemnõukogu vabariigi referendumist

[jkZGx-4] Levõi Bereg: Krimm kuulutas välja iseseisvuse

[ABhgO-5] "Krimmi rahvastik". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2011. Vaadatud 16. märtsil 2011.

[aQ0Dn-6] "Razumkovi Keskuse analüütiline ettekanne Krimmi kohta". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. september 2011. Vaadatud 16. märtsil 2011.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]